reede, 13. juuli 2018

.. ja kuidas surra meeldivalt.

Kas sa tead juba, kuidas sa tahaksid surra?

Mina tean. Kõik mu sobivad kehaosad võib doonorluseks annetada. Ülejäänud keha võib ära tuhastada. Ning minu poolest ei ole vaja järeltulijatele kohustust käia kusagil riisumas. Mu poolest võiks tuha kusagile metsa alla puistata. (Mu laps ahastas selle stsenaariumi peale, et siis pole ju mu hingel kuhugi minna ja ma tulen teda kummitama!! Ma lubasin, et ei tule, kui just midagi väga olulist öelda pole) Mu matustel peaks mängima Maarja esituses " Head ööd" ja Margus Kappeli esituses " Unustuste jõel". Tänan.

Ja loomulikult suren ma vaikselt ja rahulikult täiesti tervena oma voodis. Eksole.

Kuidagi naljakalt juhtus, et järjest oli kaks raamatut. Üks, mis rääkis kuidas vananeda ning nüüd teine, mis räägib suremisest,
David Dosa Making Rounds with Oscar. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde.

Mu lähisugulaste surmade põhjuseks on peamiselt insuldid ja infarktid. Mõni vähk ka. Samas on mu mehe perekonnas olnud dementsust. Ma olen seda lähedalt näinud.

Kas see, et ma jälle unustasin täna hommikuks äratuskella panna ( õnneks on meil nn topseltsüsteem, raadio hakkab mängima)  ja et ma piimaleti ees mitte kunagi ei tea, mis kuupäev täna on. Kas see on algav dementsus.
Raamatus on näited küsimustest, millega tehakse algav dementsus kindlaks. Ja on näide ka inimestest, kes selleks testiks nn ette õpivad. Reaalsus on see, et ette õppida pole võimalik. Erinevalt krimiseriaalidest, kus iga inimene suudab sekundiga öelda, mida ta tegi eelmise aasta 16. märtsil kell 14, ei ole dementsus lihtsalt mälu ja mäletamine, vaid konkreetsed puudujäägid mäletamises
Dementsus on selle sajandi uus katk. Ja kuigi raamatu autor lohutab, et ennetuse ja raviga tegeletakse väga aktiivselt, ja kes teab, äkki 50 aasta pärast on see lihtsalt ravitav... siis täna. On see reaalsus väga väga paljudele.
Ma ei tea, kumb on isegi hullem. Kas füüsiliselt voodisse aheldatud valudes piinlev lähedane. Või füüsiliselt okei, aga vaimselt hädas olev. Ja küsimus pole ju isegi mitte vanas inimeses.

Kas saab olla midagi kohutavamat, kui keegi peab jätma oma elu ja võimalused ja unistused ja sissetuleku. Et hooldada kedagi kes on kallis.
Või siis oli kallis. Ma ei sooviks mitte iialgi oma lapsele sellist tulevikku. Ja palvetan iga päev, et ka mina sellest pääsen.

Ma kasutasin vormi " oli kallis", meelega.
Üks asi, mis mind seda raamatut lugedes mõtlema pani. Dementsus muudab inimest. Lugude peategelaste üheks peamiseks väljakutseks oli soovitus "sa pead õppima armastama mitte seda inimest kes ta oli, vaid kes on ta nüüd". Ehk siis aktsepteerima seda, et haigus muudab inimest.

Ju ma olen siis mingi erand, aga mu vanemad, pole minu jaoks enam väga ammu need vanemad, kes nad olid mu lapsepõlves. Ehk siis, nad ongi juba muutunud, kuna meie rollid on ju muutunud. Kui ma neile mõtlen, siis väga ammu enam ei ole mu esimeseks mõtteks see, kuidas mind lugema õpetati, või kuidas me kelgutamas käisime vms lapsepõlvetegevus. See, mida selle raamatu peategelased räägivad ja taga nutavad.
Mulle on alati tundunud, et ma suhtlen oma vanematega liiga vähe, aga tuleb välja, et hoopis liiga palju? Kui tugineda filmidele, siis ameeriklane kolib kooli lõppedes kodust välja ning järgmisel korral näebki vanemaid alles enne surma?
Ja siis on loomulikult üllatus, et vanemad pole need, kes nad olid 40 aastat tagasi...

Loo intriig ja lugu on tegelikult kassist nimega Oscar, kes elab hooldekodus Steere House ning kel on võime ära tunda surijad. Kui inimene hakkab lahkuma, siis Oscar läheb tema juurde ning on lahkujale ja tema lähedastele viimase hetkeni seltsiks.
Autor üritab leida vastust küsimusele, kuidas Oscar teab.. ja pakub välja ka teadusliku selgituse, aga mu meelest ei ole see oluline.
Suurim väärtus on need lood ja nõuanded. Kuidas dementsus tekib, mida endaga kaasa toob. Lood surmast, valikutest.
Ma pole täiesti kindlasti seda raamatut lugenud, aga kogu see Oscari lugu kõlab väga tuttavalt. Äkki on tehtud mingi film? või olen uudistest lugenud?
Igal juhul olen ma ammu mõelnud, et omavalitsused peaks ehitama lähestikku hooldekodud, lasteaia ja loomade varjupaigad. (Käisime lapsega Aivazovskit vaatamas ja sõitsime mööda lasteaiast, mille aias oli... poni. Päris elus hobune. Näksis rohtu ja mõtles oma hobusemõtteid. Lastel oli ilmselt lõunaune aeg. Õnnelikud lapsed. Aga vist mitte nii õnnelik poni? :))

Ma ikka ja jälle imestan, kui keegi hakkab naiivselt rääkima, kuidas ta vanainimesena läheb eest ära kuhugi vanurite kommuuni. Okei. Aga miks sa kohe praegu ja täna ei lähe?  Millal see piir on, kui sulged ukse ja oled ametlikult vana ja ühiskonnas üleliigne. 65? 75`? 85? Mis sa arvad, mis nende paarikümne aastaga nii oluliselt muutub.
Sul on endiselt oma kodu, oma luba, rutiinid, reeglid, vabadus. Oma suhtlusringkond ja sotsiaalne võrgustik.
Sa saad elada oma kodus ja suhelda tuttavate endaealistega. Miks peaksid sa ühel suvalisel päeval kolima võõrasse kohta et suhelda võõraste omaealistega?

Ehk siis. Sa ei ei vaja ju abi ja elumuutust enne, kui on probleem. Probleem, et sa ei saa endaga hakkama ja lähedased ei suuda samuti selle koormusega hakkama saada. Ja selles olukorras pole vanadekodu/pansionaat/ hooldushaigla/hospiits enam lõbus seltsimaja, vaid valmistumine surmaks.

Sünnitusea tõus on kaasa toonud ka mõiste võileivapõlvkond.  Kui lapsi saadakse 20-dates, siis on su vanemad laste täisealiste saades u 60-sed, ehk su ellu jääb 10+ aastane nn vaba aeg enda jaoks.
Lükates laste saamise 30-40 aastatesse, saad need vabad aastad enne. Ja koos väikeste lastega oled olukorras, kus ka su vanemad võivad abi vajada. Sa oled nagu vorst või või kahe abi vajava leiva vahel.

Elanikkond vananeb ja nõudlus vanurite hooldusteenuse järele järjest kasvab, aga selle teenuse ja suremise juures on väike trikk. See on reeglina teenus, mille eest ei maksa ma ise. Selle eest peaksid üldjuhul maksma meie lähedased.  Ning see on usutavasti ka põhjus, miks hospiits  jääb alati alarahastatud valdkonnaks.

Need lood seal raamatus korduvad.
Alguses ei usuta. Ta on lihtsalt väsinud, halb päev, ajas sassi.. Perearst kirjutab välja depressiooni- ja  unetusravimid. (Ma ei viitsi hetkel raamatust otsida, aga oli toodud statistika et liiga paljud eakad satuvad haiglatesse liigsete ravimite koguse tõttu ).
Ja siis ühel hetkel küsib suvaline inimene, et kas tal on Alzheimer. Siis alles hakatakse tegutsema, sunnitakse perearsti tegema analüüse ja suunama spetsialisti juurde. Palgatakse abiline, aga asi ja kulud kasvavad üle pea. Saadakse koht hooldushaiglasse, kus on kohutav. Kust saadetakse haige haiglasse ja keeldutakse tagasi võtmast. Sest ta on tülikas ja häiriv ja kohti pole.
Kõlab nagu Eesti tervishoiusüsteem.
Ja siis lõpuks jõutakse hooldushaiglasse, kus on kassid.


Selle raamatu üks parimaid soovitusi ja tarkusi on jälgida ja meeles pidada suurt pilti. Et armastus on vahel lihtsalt lahtilaskmine. Et dementse võib terveks ravida kopsupõletikust, neerupuudulikkusest.... teha miljon testi ja analüüsi, torkida ja panna voolikuid... aga milleks? Et ta sureks füüsiliselt tervena, kuid dementsena.
Mitte ära tundes lähedasi, mitte suutes enda eest hoolitseda...
Andku jumal meile tarkust see hetk ära tunda ja lasta kallitel lahkuda väärikalt. Mitte reanimatsioonis, vaid hubases toas, kus kiisu on seltsiks...


Kui sulle meeldivad kassid, sul on vanemad ja sa usud, et inimesed surevad ükskord. Siis peaksid seda raamatut lugema. Dementsuse teemal oskan soovitada ka väga head filmi " Ikka veel Alice"

Ja kui otsid oma vanematele hooldekodu kohta ja sul õnnestub see saada, siis ära unusta küsida " ma ei märganud teil koridoris kasse, kas nad on kusagil peidus?".
Äkki me jõuame kunagi ka selleni siin Eestis....


24 kommentaari :

  1. Mulle nii meeldivad sinu arutlevad sissekanded.

    Midagi lisada.. ei oska. :(

    VastaKustuta
  2. Minu peres oli hiljuti selline olukord, et üks sugulane jäi vähki ja vähi lõppstaadiumis voodihaigeks. Terve, tugev mees, viiekümnendates. Õnneks kestis kõige raskem aeg, mil ta liikuda ei saanud, kõigest ühe kuu, aga ka see aeg oli kohutav. Just talle endale, sest vaimselt oli tal ju kõik täiesti korras, ta sai aru kogu oma olukorra armetusest. Selle ühe kuu jooksul hakkasin mina mõtlema paljudele asjadele, nende hulgas ka sellele, et kui mul oleks valida (mida loomulikult ei ole, aga nii teoreetiliselt), siis ma valiks iga kell vaimselt segimineku füüsilisele, sest kui täiesti terve hing on aheldatud surevasse kehasse ... see on midagi nii õudset, et ise küll läbi elada ei taha. Ja mõned "elavad" niiviisi ju aastaid, ilma igasuguse paranemislootuseta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa arvad nii, sest pole kokku puutunud füüsiliselt terve, kuid vaimselt haige inimesega. Ütlen, et ka seda on väga õudne vaadata ja kogeda.

      Kustuta
    2. Jah, kumbki pole hea variant, see on selge. Ja ma pidasin silmas siis haige inimese vaatenurgast, mitte lähedaste.

      Kustuta
    3. jah. Ja see on põhjus, miks ma olen eutanaasia poolt. Loomulikult peab see olema kontrollitud jne jne. Aga ma ei pea õiglaseks ei haige ega ka ta lähedaste mitmeaastaseid kannatusi.

      Kustuta
    4. Vaimuhaigena tean, et tänu ravimitele on nii selgemaid hetki, kui kõigest saab aru ja oma vaimuhaigus teeb haiget, kui ka segasemaid hetki (mõnikord isegi tajud, et oled segi, aga ei suuda ega saa teistsugune olla). Ei ole vaimuhaigel olla hea vaimuhaigena. Vahel olen mõtelnud, kas alzheimer või dementsus oleks mulle leevendus või hoopis raskendav asjaolu.

      Kustuta
    5. Mhm, ma ei tahtnudki öelda, et dementsusega inimese lähedastel on kergem, kindlasti mitte. Mõlemal on erinevalt, aga siiski väga raske. Ma olen ka sellistel puhkudel, kus on 100% kindel, et inimene ei saa enam terveks, eutanaasia poolt. Miks peavad inimesed kannatama, nii haige kui ka ta lähedased? Mis elu see on? Ma tean inimesi, kes hooldavad oma voodihaigeid (tihti ka rääkimisvõimetuid) lähedasi juba üle kümne aasta. Ja ma tean inimesi, kes on olnud liikumisvõimetud ja on üritanud enesetappu. Traagiline, õudselt traagiline.

      Kustuta
  3. Sellest kassist oli kunagi uudistes, vist Postimehes, muidugi kuskilt tõlgitud. Mõni aasta tagasi.

    VastaKustuta
  4. Siuke morbiidsevõitu arutelu. Minul on kurb kogemus termminaalse hooldamise vallast ja pean ütlema, et püsti aitas olla mitte see, et armastan teda sellisena nagu ta on, vaid hoopis vastupidi - kogu aeg olid meeles hetked, mil armastasin teda terve, noore, ilusana. Viimasel päeval, kui ta veel teadvusel oli, ütlesin, et sul on nii ilusad silmad. Ja ma mõtlesingi nii.

    VastaKustuta
  5. Jah. Ma tahaksin kurb olla, kui mu ema ükskord sureb, aga ma ei tea, kas see on tolleks hetkeks enam võimalik. Unustamine ja asjade segiajamine, ärevushood ja tasapisi ligihiilivad paranoiad on nüüd meie reaalsus.

    Oscari-raamatut tahan lugeda küll, ja mõte suremisest empaatilise kassi seltsis on väga meeldiv.

    VastaKustuta
  6. Hmmm. Küllap olen veel liiga noor, aga praegu ütleksin küll, et vanana ei taha 1) olla teistele koormaks ja 2) et teised, minu lapsed või lapselapsed, peaksid mind kuidagi talitama. Ma ei taha olla ise alandatud või ebaväärikas seisundis ning ei taha panna oma lähedasi olukorda, kus nad mind vihkama hakkavad (ja oma kallite-lähedaste vihkama hakkamine on väga tavaline olukorras, kus nende eest tuleb 24/7 hoolt kanda. Kui siin riigis midagi omaste hoolekande osas ei muutu, siis julgen küll öelda, et suurem osa inimesi, kes peavad oma lähedasi kogu aeg hooldama, saamata ise puhkust, hakkavad mingil ajamomendil oma lähedasi kas vihkama või tekib neil trots hooldamise ja oma lähedase vastu).

    Minu jaoks on üheaegselt halvad mõlemad olukorrad - nii need, kus keha on nõrk või halvatud, aga vaim on värske - siis oled omaenda kehas vangis; kui ka siis, kui keha on tugev, aga vaim on nõrk - siis ollakse oht ennekõike teistele, sest ka vaimselt nõder, aga kehalt tugev inimene võib teisele inimesele tekitada tõsiseid kehalisi kahjustusi (ja paraku on dementia-haiged inimesed tihti ka aggressiivsed). Pealegi... sügava vaimse haiguse puhul nagu dementia jääb oma armsast ja kallist inimesest alles väga vähe, ning see asendub kurja, kibestunud, mäluta inimesega, kes ei suuda oma uues keskkonnas kohaneda; kes igatseb ammukadunud minevikku; ning kes ei ela aga ka ei sure vaid lihtsalt on. Õudne!

    Kõige õigem ja inimlikum oleks eutanaasia olemasolu - muidugi rangelt kontrollitud. See muidugi eeldab, et inimene ennekõike ise tunnistab, et tema haigus võib olla pöördumatu. Õnneks on Euroopas need võimalused olemas, aga ligipääs neile nõuab suurt kukrut, mida paljudel ei ole, ning ka sotsiaalset valmisolekut, sest taoline otsus võib langeda sotsiaalselt keerulisele pinnasele ning isegi mitte-kristlasest eestlasele võib mõte oma elu lõpu üle ise otsustamisest tunduda... asjana mida lihtsalt ei tehta.

    VastaKustuta
  7. Ma naudin väga su postitusi.

    Vaatan, et blogijaid on tabanud vananemishirmu-pisik? =) Ma ei hakka siin kõrge hobuse otsast õpetama, kartuses kalduda matroneerimisse (kas nii võib öelda? kui oled naisterahvas? või peaks ikkagi ütlema patroneerimisse?) Ühesõnaga, ma ei taha omaenda kogemuse põhjal üldistada, aga arvan, et see vananemise teema tuleb eriti teravalt üles nii umbes 40. ja 50. eluaasta vahel. Siis täpselt ei tea, kuhu kuulud. Hiljem läheb jälle üle, tean omast käest =)

    Suremine. Jällegi, (hooldamise) kogemused. Need ütlevad, et ükskõik kui palju me end igasugu erinevateks stsenaariumiteks ette valmistame (lähedane või ise füüsiliselt terve, aga vaimselt nõder, või vaim virge, aga keha ütleb üles) – absoluutselt iga elusituatsioon on erinev, iga haige, iga abitu vanur või surija, aga ka iga lähedane/hooldja on erinev, mingit kõigi puhul toimivat imerohtu ei ole ega saa olema. Kõik, mis jääb väljapoole vaimset ja kehalist heaolu sakib nagunii, nii inimese enda kui ta lähedaste jaoks.

    Eutanaasia. Põhimõtteliselt olen väga poolt. Aga. Mu meelest palju libedam ja keerulisem tee kui pealiskaudsel vaatlusel tundub. Osariigis, kus elan, on eutanaasia lubatud, kui inimene saab meedikutelt parandamatu haiguse diagnoosi. Kui on haigus on piinarikas, kuid võib-olla „parandatav“, siis haige luba ei saa, kannatagu või aasta(kümneid). See on tegelikult väga suurte aukudega süsteem, nii siin kui ka mujal maailmas, ja ma kahjuks ei usu, et veekindlat süsteemi on üleüldse võimalik luua. Samas, eeldades, et jalad veel kannavad ja silmad näevad, kuhupoole minna, jäävad ju alati kaljunukid ja kõrghooned ja rongid jne – vähemalt nii mõtlen ma täna. Aga olen näinud, et inimese mõtlemine muutub, kui mineku-ikka (või olukorda) jõutakse. Siis ei näigi vaevaline tiksumine nii vastuvõtmatu tunduvat, ka minusugustele, kes eelnevalt on väärika lahkumise nimel vandunud. Me vist oleme ikkagi elama programmeeritud, mitte surema.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. teisalt - ma mõtlen nende metsa kadunud vanainimese otsimiskuulutuste peale aeg-ajalt, et kas need vanainimesed üldse tahavad, et neid leitaks.

      Kustuta
    2. HUvitav mote, Nodsu. Minu vanavanaema oli oma elu viimased 7 aastat sisuliselt voodihaige ja suurema osa ajast ka omadega üsna sassis, nägi nägemusi ja nii edasi. Kolm nädalat enne surma loobus ta söömisest täielikult, võta nüüd tagantjärele kinni, kas teadlikult (eks tal esines ka hetki, mis ta enam-vähem aru sai, kus, mis aastaajal ja millise suguvõsaharuga ta elab) või haiguse tõttu. Ma ei olegi ema käest küsinud, kas keegi tol hetkel selle pärast murteses ka või...

      Kustuta
    3. Tänan!
      Ma olen sama meelt, et anaga ja olukorras arusaamine muutub.
      Suremise osas ma õnneks veel ei tea. Aga paralleeli võiks tõmmata lastekasvatamisega. Kuidas aja ja kogemuste kasvades muutuvsd su enda arusaamised väärtushinnangud ja seisukohad..

      Kustuta
  8. Sihuke teema, mille peale mõtlemisest üritan hoiduda. Mitte enda vaid vanemate pärast. Momendil on nad enam vähem aga selge, et ükskord saabub raske aeg kui just selles mõttes ei vea, et äkki ja ühe matsuga. Üle 80 puhul võib nii osalistele kui omastele kiiret minekut vaid vedamiseks pidada. Hooldekodude süsteem pole kusagil kiita, ka mitte rikastes lääneriikides kui sa just üleliigset pappi miljonites ei loe.

    Kindlasti toetan eutanaasiat. Kurat küll oma koduloomade suhtes tohime olla inimlikud ja nad magama panna kui asi liiga hull või piinarikas, inimestele seda lubada ei või, no kus see loogika on??? Eelpool mainiti, enesetapu võimalust, paraku kipub nii tugava füüsilise kui psüühilise puude korral väga keeruliseks või lausa võimatuks osutuma. Kokkuvõttes milleks sundida inimest elama kui ta seda ise enam ei taha, minu arust tegu ühe vastikuima piinamise vormi aga mitte inimlikkusega.

    Enda seisukohast leian, et kindlasti oleks kõigile osalistele parim variant kui minna ühe laksuga. Oleks ainult oskust see õige moment ära tabada. Tark muidugi taolise asja üle lähedastega varakult rääkida kui veel täie mõistuse juures oled, nii vähendad omaste kahtlusi ja põhjendamatuid süümekaid.

    Minusugusel uskumatul ja realistil on ilmselt kergem surma teema üle arutada, sest võtan eksisteerimist lihtsalt hunniku õnnelike juhuste kokkusattumusena, mis niikuinii ükskord lõppeb. Indiviidi taju ja teadvus tekkisid sündimisega, arenevad elu jooksul ja kaovad jäljetult surmaga. Materiaalne osa jääb muidugi alles minnes taaskasutusse. Indiviidi seisukohast on absoluutselt mõttetu muretseda asjade pärast, mis enne meid olid või peale meid tulevad, sest niikuinii pole neid võimalik tajuda - vahet pole.

    Elada on mõtet seni kuni seda naudid, momendist kui negatiivne pool hakkab positiivset üles kaaluma peaks andma endale kainelt aru kas asi seda päriselt väärt on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen samuti pragmaatik. Aga kas me jääme selleks surma palge ees?

      Tahaks loota...

      Kustuta
    2. Seda toepoolest ei tea enne kui otsustav moment kaes. Terve ja alles alla kuuekumne noorena hea targutada :P

      Kustuta
  9. Lihtsalt pisike mõte: tihti on inimestel, kes kõnelevad eutanaasia poolt, peas segi eutanaasia ja hädatapp.
    Parandamatu ja eneseväärikust hävitav füüsilise keha kallal müttav tõbi, mis jätab mõistuse puutumata on üks asi. Teine teema on dementsus. Kui esimesel juhul on inimese mõistus nii selge, et ta suudab oma tuleviku suhtes teha adekvaatseid otsuseid, siis dementse eeest otsustavad ju teised.
    "Kuulge, ta on omadega nii sassis, et piinleb ise ja piinab teisi, teeme sellele lõpu!"
    Ei, see ei lähe mitte. Vabas tahtes on küsimus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seetõttu ma rõhutangi kontrollitust. Et sest ei saaks mugavustapmist.
      Need dementsed, kellega olen kokku puutunud. Vähemalt alguses küll olukorda nn ei naudi. Neil on häbi ja meeleheide ja viha. Nõus. Elutahe ei ole sellega seotud. Aga ehk ses algses etapis kui esineb veel selgeid perioode, saaks inimene pma tahte kirjs panna?
      Et kas elustamineviimase momendini või kui enam abikaasat ära ei tunne siis lasta minna ja piinlemise st muude haiguste lisandumisel valutu lõpp?

      Kustuta
    2. Just, vaba tahe on võtmesõna. Väga hästi öeldud.

      Aga ikkagi, siin jääb see võimalus, et täna ma mõtlen, et ei tahaks vegeteerida, kuid kui olukord käes, klammerdun küüntega elu külge. Kumb vaba tahe siis peale jätta? Kas see, mide selge peaga ette plaanisin, või see, mida hetkel tunnen?

      Mistap jään enda juurde, et vettpidavat eutanaasiasüsteemi on praktiliselt võimatu luua. Läheb nüüd väga detailseks ja morbiidseks, aga toon näite siinsest seadusejärgimisest. Hea tuttava lähedane põdes parandamatu haiguse viimast staadiumi. Tal oli tohtrite luba „Death With Dignity“ jaoks olemas (eutanaasia ametlik nimetus meie osariigis). Päeval, mil ta oli valmis lahkuma, ei suutnud ta enam ise neelata. Seadus aga keelab kellelgi teisel surmava olluse manustamisel abistada, ükskõik mis moel. Nii jäi üle vaid loomulik (ja piinarikas) minek. Nii et temal polnud seadusest vähimatki abi.

      Teisalt, plusspoolelt, meil saab allkirjastada ametliku vormi, kus sedastad, kas soovid elustamist ja elushoidmist või mitte, juhul kui peaksid „juurviljaks“ muutuma (sülitan kolm korda üle õla). Siis on veel see võimalus, et nimetad, keda soovid oma saatuse üle otsustama, et kas ühendada voolikud lahti või mitte. See läheb aga otsapidi juba mugavustapmise kirja?

      Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on: mu meelest on praktiliselt võimatu kõiki osapooli ja iga olukorda rahuldavat seadust vormistada. Peamegi selliste poolikutega leppima. Ka nn. „kontrollitud“ variant ei ole mu meelest täielikult vettpidav, sest kes on need, kes kontrollivad? Nad on ju ka ikkagi ainult inimesed =)

      Kustuta
    3. Ei saa aru miks peab valima selle passiivse koige piinarikkama suremise meetodi inimestele: vooliku lahti uhendamine. Inimlik oleks kiire lopp, irooniline aga tosi, et tanapaeval voimaldatakse seda vaid kurjategijatele: kuul, kois, sust voi elektritool.

      Kustuta
  10. Kes tapab? Kui olete arutlustes jõudnud selleni, et olete ise st. isiklikult võimelised seda toimingut teostama, siis ...andke käega märku. Miks peab keegi teie eest selle ära tegema?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea point :)
      Täna ma ütleks küll, et kui mu ema valudes piinleks, siis ma oleks valmis ta doosi suurendama.
      Aga kui see oleks päriselt.... kes teab.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!