neljapäev, 16. juuli 2015

3 filmi

"Vehkleja".
Oli suurepärane film. Ma nutsin kogu filmi aja.
Raske on midagi uut ja originaalset öelda, sest olen selle ajastu kohta varasemalt korduvalt mõtteid avaldanud: õnnetu põlvkond.
Elada üle 2 sõda, riigikorra muutused, stalinlik terror ja hilisemad nõukaaja totrused..
ei kadesta.
Väga uudne ja raamist välja oli minu jaoks näha Avandit traagilises ja tõsises rollis. Pinge, hirm, iga hinna eest rahu säilitamine. Väga super roll.

Üks, mis mind häirima jäi. Loo peategelane tegelikult ei tahtnud olla õpetaja ja nagu filmist näha, ei osanud lastega väga suhelda. Ma saan aru, et lapsed koondusid tema ümber pigem meestedefitsiidi ja põneva tegevuse puudumisel. Aga tänasel päeval vaadates ei saanud ma siiski aru, miks suusatrenn nii äge ei tundunud ja kuidas viitsiti ikkagi sellise treeneri trennis käia. Aga ju olid siis toona lapsed teistsugused.


Natuke liiga magus oli ka happy story- tuli nägi võitis. Internet väidab, et see osa oligi fiktsioon. Ma usun tegelikult, et film oleks saanud veel parem, kui metsast tulles poleks kohe saabunud peadpööritav edu, vaid tee eduni oleks olnud pikem. Nagu päris elus.

Plusspunkti annan ka originaalse idee eest. See et soomlane leidis Eesti ajaloost midagi nii huvitavat, tegi selle suurema tähendusega põlvkonna looks. Müts maha.

Soovitan soojalt.

" Ikka veel Alice"
Väga hea film. Nutsin pea pool filmi.
Mul on alzheimeriga oma teema. Lapsepõlves oli mul väga mitu tuttavat, kelle lähedastel oli see haigus (või õigemini. Diagnoosi me ei teadnud, aga me arvasime nii).
Kelle vanaema korjas ära kõik rohelised maasikad ja pani need teki peale päikese kätte valmima.
Kelle oma läks hoovi jalutama ja eksis ära.
Kelle vanaisa läks külas olles kõrvaltuppa pissile ja potiks osutus lapselapse koolikott...

Tead küll, see valge asi. Seisab riiulil.
(Piim)

See kõlab naljakalt aga tegelikult on see kohutav. Kohutav ka seetõttu, et aeg- ajalt on mul tunne, et ka mul on alzheimer. Sõnad ei tule meelde ja mõttelõng katkeb ootamatul hetkel.
Tiina Jõgeda Ekspressis oleva dementsustesti põhjal olen ma üsna dementne ka. Ma ei tea mitte kunagi kuupäeva ja hoolimata oma inseneridiplomist ei suuda ma lihtsalt lambist hakata arvutama. Ja mälu pole mul nagunii...

Loomulikult lohutan ma end sellega, et tänapäeva inimestel ongi keskendumishäired ja et mälu pole, sest ta teab, et mul on kõik kirjas. Ja et ma ei peagi nii keeruliselt rääkima. Inimesed on ainult tänulikud, kui ma  lihtsamaid lausekonstruktsioone ja sõnu kasutan.
Aga see hirmutab.
Nagu filmis tabavalt märgiti, Vähk on populaarne, on fondid ja roosad lindid. Alzheimerit tuleb häbeneda. Me tahame kõik olla nutikad ja löögivalmis.

Mulle jäi filmist mulje, et ka meditsiin eriti midagi teha ei saa ja seal väitis arst, et kõrgharidusega inimestel ongi keerulisem diagnoosida, kuna neil on olemas tugevam mentaalne kontroll ja tehnikad, et puudujääke varjata.

Julianne Moore oli minu silmis väga veenev. Nii armsalt traditsiooniline oli ka " kadunud tütre" muutumine kõige paremaks abiliseks ja mõistjaks.

"Metsik".
Film oli hea. Ei nutnud kordagi.
Raaamat oli kordades parem. Võimalik, et mu eelhäälestus oli skeptiline, sest ma lihtsalt ei kujutanud ette kuidas sisemonoloogidest koosnevast praktiliselt ühe tegelasega raamatust teha köitev film. Tegelikult oli tulemus parem, kui ma arvasin.
Aga ikkagi oli raamat parem.

3 kommentaari :

  1. Suusad andis koolidirektor ära, sellepärast tuli otsida uus trenn. Dire käis ju peale, et peab olema mingi trenn aga vahendeid ei olnud üldse.

    VastaKustuta
  2. seda küll, aga mul on nagu meeles stseen, et ta läks võimlasse ja seal polnud ühtki last?
    No vahet pole ka tegelikult. Lund ju ka polnud:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul seostus see tühi saal pigem kadunud suuskadega. Lumi vist pärast ikka tuli?
      Ma ka nutsin ja see film meeldib ka lastele. Mu ristitütar tahab peale filmi vaatamist minna vehklemistrenni. 13aastane :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!