Lottemaa on haisuvaba?*

Kuidagi palju saab viimasel ajal Lätit. Alles oli Jurmala, nüüd pakkus Cherry Siguldasse ülisoodsaid pakette, mis sobisid kui valatult mu vanematele sünnipäevadeks kingituseks.  Ja nii me teele asusime. Päike paistis ja kõik oli väga ilus.

Kas Angela Merkel on abielus

Mina käisin Siguldas viimati nii 15 aastat tagasi. Kui mul poleks sellest fotosid, siis ma ilmselt ei mäletaks sest halligi. Teised käisid viimati nõukaajal. Sigulda, nii nagu Munamägi, Vanemuine ja Barclay de Tolly kuulusid Lõuna- Eesti kooliekskursioonide kullafondi. Need kõverad kepikesed, köisraudtee ja Turaida loss.

Jõudnud lossi juurde, olime me kõik hämmingus. Meie kõigi mälestustes oli see olnud üsna taastatud suur hoone. Ja nüüd... kas oli vahepeal sõda üle käinud või aeg teinud oma töö... me võisime imetleda halvasti taastatud kergtellistest varemeid. Ja muuseumi, kus jumalale tänu, oli kogu info läti keeles. No kes ei oskaks läti keelt.

Küll oli, aga, seal üks tore kirik, kust saime lugeda, et VIP persooniks oli pastor Merkel. 

Ooo... küsisime meie, kas see on SEE Merkel? 

Kohalik töötaja tegi suu lahti ja pani seejärel jälle hämmingus kinni , 

Siis veel korra.

Mõnevõrra end kogunud, ja näinud, et me tõesti ei tee nalja, tuli ta meie spekulatsioonidega kaasa ja arvas, et kuna pastor oli Preisimaalt, siis kaugel sealt see Saksamaagi ja miksmitte ka Angela.

Tulime kirikust välja, kui siis plahvatas. Kuule, kas Angela mitte abielus polnud...

Väga hea kontakti saime aga kõrvalmajas. Liivi muuseumis. Proua väitis end oskavat liivi keelt (kuigi Hüvä päivä kõlas väga soomekeelselt, aga äkki nii ongi?) Kuna sildid olid muidugi taas lätikeelsed ja me paberilt lugeda ei viitsinud, siis aitas ta meil meelsasti kaardil näpuga järge ajada, kunagisi maavaldusi üles leida ja mõtiskleda eestlaste julmuse ja lühinägelikkuse üle, kui nad pealik Kaupole otsa peale tegid.

Küsi alati õigeid küsimusi

Seejärel oli vaja üles leida köisraudtee algus.

Hiljem, kui oskasime vaadata, selgus, et pisikesed lätikeelsed sildid siiski olid.

Olgu siis järgmistele otsijatele õeldud, et leia üles park, kus on kollased kepikesed ja selle pargi taga on algus.

Kassas on silt: one way ticket 5 euri.

Loogiline küsimus.

Kas teisel pool müüakse tagasisõidu pileteid? Ei, vastab kassiir.

Aga kuidas siis tagasi saab?, küsime meie

Saab jalgsi, umbes 40 minutit tuleb. Buss ja elektriauto käivad, aga harva ja graafikut mul ka pole, vastab neiu.

Jääme murelikult arutama ülesannet- kuidas viia paadiga kapsas, kits ja hunt üle jõe. Ehk siis jalgsi tagasitulekuks pole meil jaksu, kuhu jätta auto.

Siseneb grupp eestlasi, kes läbivad sama rutiini. Lõpuks taipab üks neist uurida. Aga kas SIIT saab osta tagasisõidupileti. Jah, vastab tüdruk

????!!!

Teine 5 euri ja tegelikult saab ka sama rongiga tagasi. 

Leiame et 7 minuti sõitu on selle raha eest vähe., Kuigi, tõsi, vaade on imeline ja kuigi sa tead, et karu on puu otsas, on see ikkagi ootamatu ja tore.
Ja saadame auto siiski teisele poole vastu. Peale pikki otsinguid ja puude alt lätikeelsete siltide otsinguid jõuab ka auto ükskord kohale...

Erinevalt Turaida lossist on Sigulda lossi pool väga ilus.

Kirsiks tordi peal on seal liivakunstniku etendus. Ma olen seda varem näinud ainult telekast või

netist. Kohapeal, otse nina all, see on lummav ja imeline.

Nii nagu ma Jurmala puhul õhkasin, kui ilus ja korras. Nii ka Sigulda. Ilus, puhas linn. Mõnusad kohvikud ja mõistlikud hinnad. Toredad skulptuurid ja pargid. Kivimeeste orkester ja kepikesed. Hea, vähemagus Läti jäätis Pols.

Mis värvi on forell

Hotell Sigulda oli puhas ja lihtne. Sama võib öelda ka hommikusöögilaua kohta. Napp, aga kõik oli olemas. Ka pannkoogid ja imemaistev sink.

Õhtust sõime hotelli restoranis. 

Paketi hinnas oli snäkitaldrik. Mis oli rikkalik ja tegelikult pleks sinna vist õhtusööki lisaks mahtunudki. Aga õnneks oli restoran täis ja toiduga kulus aega. Mistõttu mahtus ka praad kenasti ära ja oli väga hea.

Ainult mu põhimõttekindel ema jäi viimase ampsuni  printsipiaalselt enda seisukohale, et forelli asemel pakuti talle ahvenat. 

Aga maitsev oli ikkagi.

 

(Miks naised ei loe kaarti ja mehed ei küsi teed). 

Järgmisel päeval kallas vihma. Pangest. Meil oli plaan enne kojusõitu käia Ligatne loomapargis. Jutud rääkisid, et seal olla safaripark, kus autoga sõites näeb tee servas loomi. Seega vihm polnud probleem.

Ligatne tundus autoaknast imekena väikelinn ja nagu hiljem selgus siis selline, kust sõna otseses mõttes pole võimalik lahkuda... nagu Wayward Pines....

Mingil põhjusel läks meie GPS lolliks. Siltidega oli nagu ikka. Läti keeles, pisikesed ja peidus. Nagu meil, Eestiski.

Safaripargi leidsime üles. 

Tühi parkla ennustas halba. Igavlev letitöötaja andis meile teada, et autopark on juba 2 aastat suletud. Võiksime ringi jalutada jalgsi, aga kuna vihma sajab, siis kõik loomad on peidus...

Palusime siis, et ta näitaks meile kätte suuna Eesti poole. 

Tark inimene ütles, et õige oleks minna Siguldasse tagasi ja siis sealt.

Noo... õige eestlane ei tagane... 

Ok, siis keerake paremale, vasakule jne sealt saate.

Keerame paremale, vasakule, tee muutub kruusasemaks ja kitsamaks. Ja ühel hetkel saab otsa,. Ees on Koiva jõgi. Inglisekeelsed sildid räägivad jõel tegutseva parve kuulsusrikkast ajaloost, aga ei midagi sellest kas ja millal see ka tänapäeval tegutseb. Kuna paik oli inimtühi, siis keerasime otsa ringi. 

Aga no Siguldasse tagasi ei lähe. Kusagilt ju peab Eestisse saama...

On täiesti müstiline kui palju erinevaid võimalusi punktist A punkti B suudavad inimesed kaartilt leida. Ma ei saa aru, miks juba ammu seda ülesannet ei kasutata  meeskonnakoolitustel...

Safari me saime. Üles, alla, üles, all, kurvikal kitsal kruusateel. Kõrval lehmad ja hobused ja hops. Äkki teel langenud puu...

* Sõitsime Läti poole ja Tahkuranna kandis hakkas lämmatama hais. Näe Lottemaa tee ääres.... ja selle kõrval sigala.

Tagasi tulles tuli meile vastu veok, kus kolm korrust sigu. Ja tore- tore, polnud seal enam haisu ka. Kui oleksin ajakirjanik, kasutaksin just sellist pealkirja.