neljapäev, 9. juuli 2015

Nostalgianeljapäev. Unistus oma majast.

Igal aastal, maikuus, tabab mind motoorne rahutus. Ma tahaks kohe ja praegu saada oma maja. Lappan kinnisvarakuulutusi ja ajan meest närvi. See on irratsionaalne soov.
Ma igatsen peamiselt lõhnu: segu kummelist, raudrohust, angervaksast ja nõgestest.
Kõik muu, mis kaasneb... ..umbes juuliks saan ma ka ise aru, et ma ei talu sääski ja olen nii laisk, et laisk.

Aastaid tagasi läksin mehele ja me asusime elama mu mehe lapsepõlvekodusse. See oli tema vanavanemate poolt esimese vabariigi ajal ehitatud mõnda aega tühjana seisnud maja. Kuigi nõukogude kodumaa oli elanike töökoormuse vähendamiseks lõiganud krundist paar pirakat tükki ja pannud sinna elama veel kaks perekonda, oli krunt ikkagi üle mõistuse lahmakas. Viimane elanik ses majas oli olnud professionaalne agronoom, Mis tähendas, et sain päranduseks lopsaka, rikkalikult kandva marja- ja puuviljaaia. Väga rikkaliku.


Kõik mu lapsepõlvesuved möödusid maal. Vanaemade juures või siis hiljem malevas, põlistalus. Kanad kaagutasid, pärnad õitsesid, kemps oli õues ja vesi tuli kaevust.
Kuna kolisime sisse suve alguses, tundus kuivkäimla, mis oli õnneks majas sees, lausa romantilisena ja ei midagi erilist.
Veevärk oli sisse veetud. Külma vett sai kraanist. Elektriga oli kahtlane: kui kõik tarbijad järel olid, siis võis korgid välja lüüa. Aga majas oli alles korralikult töötav puupliit ja kõik tundus lill.
Ka aiatöö polnud võõras. Korraliku nõukogude lapsena polnud ma veetnud ainsamatki suve ilma kõbla, reha või labidata.
Ja kui oled kahekümnendates ning on armastus, siis ongi elu lihtne ja ilus:)
Nii et kolisime sisse.

Ja siis saabus talv ja siis saime ühel päeval lapse.
Ning ma sain enda kohta teada rohkem, kui oleksin soovinud.

Selgus, et ka sellise pealtnäha lihtsa asja, nagu kuivkäimla, kasutamiseks on terve teadus. Kes oleks võinud arvata, et potti võib minna ainult see, mis sisaldub selle liitnimes. Ühel külmal talvehommikul algas vaklade rünnak. Avastasin, et potist ronivad ÜLESpoole valged rammusad, rasvased vaglad. Mitte üks. Mitte kaks. Vaid musttuhat. Aeglaselt ja veendunult roomates.
Ma kallasin neid üle keeva veega ja lubjaga. Aga ussikesed vaid irvitasid ja elasid edasi.
Öösiti nägin õudusunenägusid sellest, kuidas nad vallutavad terve maja ...

Ma olin mitmed aastad oma elust elanud esimesel korrusel. Mu akna taga oli pink, mida mööda käisin ise sisse - välja ja soojal ajal oli aken pärani lahti, Ma polnud elus mõelnud, et keegi paha inimene võiks seda kuritarvitada.
Nüüd olid aknad maast u pooleteise meetri kõrgusel, Kui keegi mööda kõndis, sai vabalt sisse vaadata. Ja mulle üllatuseks selgus, et mul on veel üks paranoia. Ma lihtsalt füüsiliselt kartsin ses majas öösiti üksi olla, kuna keegi võis mind akna tagant piiluda. Koer oli meil eesaias, magamistoa akna taha ta ei pääsenud. Ilmselt oleks ma kunagi ükskord harjunud, aga mitme aasta jagu veetsin unetuid öid, kuna mehe töö nõudis komandeeringuid. Voodis värisedes ja akna poole piiludes. Kujutledes värvikalt röövlite ja peldikuusside rünnakuid.
Õudne.

Positiivse poole pealt tuli välja, et tegelikult olen ma väga puhas inimene. Kombinatsioon, kus jääkülmal põrandal olid rõõmsalt ühes koos roomav imik, loomad, kes sisse- välja sõelusid, puupuru ja tuhk, käis mul üle mõistuse. Samuti ei osanud ma midagi arvata elustiilist, kus nädala sees loputati end  niisama kausi kohal ja kord nädalas oli suurem pesu saunas. Nõukaajal võeti paljudes kortermajades suveks soe vesi ära. Minu lapsepõlvekodus oli broiler, seega soe vesi aastaringselt ja kogu aeg.
Minu nõudmisel hankisime meile "Atmori", mikrobroileri, mille maja elektrisüsteem veel välja kannatas. Keset kööki oli pesumasin, mille voolikud jooksid risti üle pöranda kraanikaussi. Ämm ja ema rääkisid midagi sellest et mässusid võiks keeta pliidi peal. Aga see tundus liiga ränk.
Nii ma mängisin elektribingot- riskides korkide väljalöömisega. Ummistasin masina filtrit marliebemetega ja toimetasin köögis torude vahel, pea kohal risti rästi märg pesu kuivamas.

Ja see lõputu koristamine. Kaks korrust. Lapsed -loomad.. ahjud....

Me olime tookord väga väga vaesed (mistõttu me ei saanud ka väga palju panustada remonditegemisse ja maja parandamisse). Iga raha oli arvel ja niisama lusti ei saanud kulutada. Ma mäletan, et mu mehe esimene palk oli 800 krooni. Mingeid lapsetoetamisi  toona polnud, seega sellest me elasime.
Ja müügile ilmusid esimesed banaanid. Banaanid.
Aga meil oli ju aed.
Minu ema oli ja on maasikafänn ja igal suvel paaril nädalal tassisime koju üle päeva mitu ämbrit maasikaid.  Meid sunniti nõrkemiseni sööma ja ülejäänud keedeti moosiks või vahetati muude hõrgutiste vastu. Kuigi neid maasikaid tuli ka lõputult rohida, kasve lõigata, sõńnikut laotada ja lõpuks ära korjata.
Polnud see mingi eriline koorem...
Aga nüüd polnud ainult maasikas.
Olid õunad, ja siis vaarikad, ja siis karusmarjad ja siis ploomid ja kartulid ja pirnid ja...
Viljade valmides selgus, et elu majas pole mitte sinu, vaid on kogukonna elu. Aia taga seisid naabrinaised, mul oli neid neli, ja andsid noorele perenaisele nõu ja õpetussõnu ja vihjeid.
Kullake, ma vaatan et sul on muru liiga pikk... sa peaks vist vaarikad ära korjama, need hakkavad juba varisema... kas sa lased ploomidel raisku minna, need on ülevalminud....

Me tegime katse müüa vilju kohalikule konservitehasele. Hinna ja tehtava töö suhe muutis selle mötetuks. Me kutsusime naabreid ja tuttavaid ja sõpru - tulge korjake endile. Aga huvilisi oli väga vähe, Ja nii ma küpsetasin ja keetsin, ma olin liiga noor, et vilju nahaalselt naabrite silma all komposti viia, ja nutsin.... ma tahtsin banaani.
Mitte ploome ja eelmiste aasta moose, mida mu kelder pungil täis oli.... (no kas pole inimene loll) .
Kes kulutab oma viimase krooni banaanile, kui aias on kuhjades vaarikaid....

Esimesel sügisel oli mu lapsuke just õppinud kõndima. Mina olin puu otsas, korjasin fkng õunu. Laps hoidis tüvest kinni. Kui väsis, tegi paar sammu ja kukkus. hakkas nutma.
Mina olen puu otsas.
Naabrinaised üle aia annavad selgelt mõista, et korralikku lapsevanemat minust ei saa ja annavad väärtuslikke nõuandeid, kuidas tegelikult peab lapsi kasvatama.
Lõpuks said õunad korjatud... oehh...

Teine mure oli aiaga veel.  need pagana viljad said alati valmis siis, kui oli kõige parem puhkuse aeg, Kui lasteaed oli kinni ja kool läbi. Kui tahtsid perega kuhugi sõita... mitte kodus olla.

Kuni ma olin lapsega kodune, polnud viga. Aga siis kui läksin tööle, selgus, et ahiküte on luksus, mida saavad endale lubada koduperenaised või pensionärid. Või need, kel on soojahoidev maja. Meil polnud. Ma jõudsin õhtul kuue paiku koju. Panin ahju kütte. Ööseks sai maja soojaks. Et hommikul ärgata jääkülmas.

Meie krunt oli mõnus trapets, mille pikem külg oli justkui narrimiseks see, mis jäi tänava serva. Siis, vanasti, olid veel talved ja talvel sadas lund. Nagu naabrid mulle värvikalt selgeks tegid, siis oli majaomaniku kohustuseks hoida  aiaga külgnev kõnnitee lumest puhas.  Tegelikult oli see ka mu enese huvides. Mul oli mingi kipakas käru, mis paksust lumest läbi ei läinud. Kuna mu laps jäi magama vaid siis, kui teda sõidutati, pidi tee puhas olema. Nii ma siis saatsin mehe hommikul tööle. Panin karjuva lapse kärusse ja rookisin lund.

Kahjuks purunes ka illusioon- saadan lapse aeda mängima. Meie ümbruskonnas elasid ainult koolipoisid ja pensionärid. Nii me seal kahekesi liivakastis mängisime. Mina nostalgiaga meenutamas on lapsepõlve kampu.

Helgeid hetki oli muidugi ka....las ma nüüd mõtlen. Külalisi oli hea võõrustada, sest aias oli ruumi. Meie seltskonnaga liitusid küll alati herilased ja õhtul sääsed. Üle aia osalesid nõu ja jõuga naabrid ja eelneval õhtul tuli niita muru- önneks oli meil niipalju peenraid, et muru polnud liiga palju.

Ja siis saime tööpakkumised Tallinna. Suguvõsa otsustas maja maha müüa. Meie elame miljonivaatega korteris, kus ma naabreid teretan, aga oma sünnipäevi ei jaga. Kui keegi suudab mu aknast või uksest sisse tungida, on ta preemiat väärt. Mul on kaks rõdu, kus võib juua mida tahes. Aga teatavasti on Tallinnas tuuline ja kesseeviitsib asju vedada. Hommikuks on majahoidja Tanja trepi ja hoovi läikima löönud. Mu maja kõrval on park, kus võib " käia paljajalu kastemärjas rohus". Eestimaalased ei pea paljuks ka grillida.  Juulis ma puhkan. Muru niidan vaid vanemate juures ja see on nauding. Ja maja kõrvalt lavkast saan Niina käest osta just neid vilju, mis mulle maitsevad ja sellises koguses, nagu jaksan süüa....

Miks me siis unistame majadest? Ma saan aru, et pole selle unistusega üksi. Loen kollasest meediast kuidas üks või teine kuulsus on Setus või Saares talu hankinud.
Jah ajad on muutunud, Mu toonane olme oli kiviaegne, täna saab hankida kõik mugavused.
Aed võib olla hobi ja kirg. Vabalt võib rohimine meeldida rohkem, kui niisama mööda metsarada jooksmine. Ja enamik mu tuttavatest majaomanikest kasvatavad muru, mitte kartulaid.
Saab hankida maja kohas, kus naabreid pole.. jne.

Et meil oleks ruum kus külalisi võõrustada? Koht kus autot pesta? Pööning, kus träni säilitada?Midagi, mis oleks päris oma. Oma maa?
Inimene on ikka üks irratsionaalne olevus.

Loe ka, mida arvavad postituseks inspiratsiooni andnud  Marca ja Ritsik

6 kommentaari :

  1. Mhmh. Mul on suvila, kus on marja-aed, maasikad, õunad. Marjad saavad valmis suvel. Aga suvel ei taha mina olla suvilas, vaid nt Kesk-Aasias. Draama "aga sõstrad saavad ju valmis! KES neid siis korjab!!!" on igasuvine. Vihkan suvilaid ja üldse maa-aedu just selle suhtumise pärast - keegi kunagi kusagil pani mingid võsud kasvama, nüüd oleks nagu mul nendega seotult mingi kohustus. Kusjuures ma korjan kõiksugu aia-asju ja aitan naisel moosi teha mõnuga - aga vaid siis, kui see ei toimu vanema generatsiooni või mingit sorti "üldsuse" survel.

    Aga jamasid on ka linnas. Näiteks selgub sulle, et majahoidja Tanja saab KÜ poolt talle makstud rahast kõva kolmandiku, ülejäänu läheb temaga lepingu sõlminud juhatuse liikme taskusse. (Mitte pangaarvele, sest seda tal ei ole, sest muidu peaks ju alimente maksma.) Jne. Ehk, iniemesed ja eriti just halvad inimesed leiavad su ka maa alt üles ja hoolitsevad, e su elu ei oleks lill ei siin, ei seal.

    VastaKustuta
  2. Mina olen hea meelega suve oma aias. Aga mul ei ole väga suur aed ka. Ja sellega oli üks kummaline lugu - nimelt olen siin elanud 11 aastat ja kogu aeg on minu kasutada olud ka aed. Aga mu ei olnud aeda. Mul oli selle asemel Naaber. Ta oli siin enamasti ainult päeviti, elas ise kõrval-linnajaos korteris. Nii ma siis passisin õhtuid, kuni ta koju läheb, et ise oma aias ka mingitki korda luua (loe: 2x suve jooksul vikatiga üle käia). Ja siis, tsuti üle 2 aasta tagasi, läks vana naaber taevastele jahimaadele. Ma sain äkki aia valdajaks! Keegi ei mögisenud ega plärisenud enam mu aia taga, keegi ei suretanud välja mu istutatud taimi mitme meetri ulatuses tema aiast vaadates (siiamaani juurdlen, kas ta viskas soola või oli see midagi muud?). Ja nüüd on rõõm! Ma ei kavatsegi kõike õunasaaki ilmtingimata viimase kribalani vägisi moosiks või mahlaks teha, ma ei mõtlegi mitu ämbrit hapusid alõtšasid mädanemisest päästa ja tonnide viisi suhkrut nende sissetegemise peale kulutada. Teen, kui tahan ja kui tuju on. Kui sõbrad tahavad, tulevad korjavad mu kutsumise peale siit ise midagi kaasa, kui ei, siis kompost on ka alati teretulnud. Uus naaber ei pissi üle aia mu taimekeste peale, olen saanud sinna koguni mõned sirelid ja kitseenela kasvama, et see kahe krundi vahel olevat jubedat igivana võrkaeda varjaks.

    Oma aial on mõte siis, kui ise väga tahad, kohustusena on see ainult rist ja viletsus. Aga kui tahad, on see vägagi haarav ja rõõmus paik :) Loomulikult ei ole ühes õiges aias kellegi väljastpoolt midagi mögiseda ega õpetada. Õpetamine on ainult siis hea, kui seda on küsitud.

    Maja, kus praegu elan, võiks muidugi parem ja moodsam olla. Õnneks on meil peldik kuuri nurga taga, seega ei saa kärbsevastsed kuidagi tuppa tulla.

    Korterielu ei oska ette kujutada. Olen individualist. Tahan enda ümber ruumi, kus saan vabalt olla, mõtlemata, kui porised püksipõlved juhtuvad olema. Kus saan alasti saunast tuppa joosta. Kus ma saan kasse välja lasta, kartmata, et nad ei saa enam trepikotta sisse. Kus mul on oma siil ja oma kärnkonn, oma kaev ja oma roosipõõsas.

    VastaKustuta
  3. Kunagi nooremana elasin kortermajas, millel oli oma aed ja aiamaa. Ma konkreetselt VIHKASIN seda, et ma pidin suvel aeda rohima, sibulaid kuivatama, sügisel marju korjama jne. Ma olin nii õnnelik kui me sealt ära kolisime ja meil enam oma aeda polnud...
    Aastat-kümme hiljem hakkasin ma juba oma aeda igatsema. Et oleks koht, kus saaks käia paljajalu, korjata marju ja sügiseti õunu. Praeguseks olen jõudnud sinnamaani, et tahaks elada kohas, kus on aed, viljapuud ja marjapõõsad, isegi kurki-tomatit saaks kasvama panna. Rahaliselt, aga, ei saa ma vist kunagi oma aeda ja maja omama, seega küllap see vaid unistuseks jääbki...

    VastaKustuta
  4. Ega minagi 15 aastat tagasi veel mingi aiafanaatik olnud. Neid noori, kes aias rõõmuga toimetavad, on väga vähe. Vanemaealiste hulgas on see protsent palju suurem.

    Mu onutütar oli põline Tartlane, korteridaam. Ja noorena, kui ta oma ema maale maja ostis, ütles, et tema küll iial näppe mulda ei pane! Kuni 36-aastaselt läks Räpinasse õppima ja mõni aasta peale seda ostis nende pere maale suvitamiseks väikse mõisakoha... Praegu kirjutab ta oma visiitkaardile elukutseks "rohenäpp".

    VastaKustuta
  5. Kempsu-ussid olid vist küll tempel mällu igaveseks :)
    Me juurisime kõik välja, mis liigselt vohas või ei maitsenud. õunu ja pirne on küll endiselt mõõdutundetult palju, aga õnneks on meil palju korterites elavaid sõpru, keda siis suurte kottidega külla kutsume.

    VastaKustuta
  6. Ma elasin oma elu esimesed 30a maamajas, suure aia ja rohkete töödega majas. Puude tassimised, vesi sisse ja välja, koristamised, aed ja sinna juurde ema-vanaema lõputud töödelistid "mida kõike oli tarvis kogu aeg teha". Kui ma lõpuks peale ülikooli jaksasin üürikat rentida, kolisin õhinal Tallinna. Paar aastat hiljem oli mul totaalne deprekas ja ma sisuliselt sõelusin igal reedel-laupäeval maale ja esmaspäeva varahommikul tagasi linna. Linnas oli lift, mis kolises terve öö. Kaklused, katkiste pirnidega trepikoda, vangist tulnud naabrid, vargused, lärm-lärm-lärm. Kuigi oli valdavalt pensiokate maja Mustakal ja "viisakas rajoonis".
    Lõpuks leidsin maale imeodava korteri, 3toalise, alevis ja ahjuküttega. Hommikul ärkad kukelaulu saatel, ajaviiteks jalutad tunde koertega heinamaal ja elu on lill. Siis suri naabrimemm ära ja korterisse kolisid 2 joodikust venda, kes iga peo ajal läksid kaklema. Kaklused olid verised ja lärmakad. Ühel vendadest oli kasupoeg, kes arenes jõudsas tempos pätiks. Tahtsin ära.
    Otsisin pikalt uut elamist ja leidsin 10km eemal, ikka korteris, sest maja ma ju ei jaksa osta. Siin on üldiselt tore aga naabrid on endiselt nagu lotovõit. Keegi ei joo ega kakle, jumal tänatud selle eest. Aga... kassi tuleb hõikuda kell 4 hommikul rõdult, kepikõnnile tuleb minna kell 5 nii et maja väriseb :) Ülevalt naaber käib koeraga väljas ja siis läheb tööle 6.40. 4x lendab uks kinni nii nagu ei oleks tal käsi ega kuulmist. Ma olen väga varane ise ja naljalt kauem kui 7 ei maga aga tõusta vähemalt paar korda nädalas 4-5 paiku on liig. Vanurid, rääkida ei ole eriti mõtet. Vabandavad, peavad meeles vast nädala ja siis läheb lepse reega edasi :D
    Majakoosolekud on nagu kinonumber. Kõike tuleks teha ise, tasuta või kogu raha korraga makstes (maja soojstus nt). Laenud on sulidele, võlgu olla ei tohi. Küttega hoiame kokku ja keerame sajala trepikojas teineteise selja taga kraane kinni ja lahti :D Vihmaveeplekid keldriakendelt tirime ära, kuna need on head vihmavee kogumiseks ja sobivad hästi rennide alla. jne jne jne. Vahel ma mõtlen, et kas mina olen nii pirtsakas, et ei suuda harjuda korterieluga või on mul mingi bad karma nende naabritega. Ok, ma kordan omale ikka, et nad ei joo ega kakle ja on üldiselt toredad. Aga ma unistan oma majast, mille ümber on vähemalt hektar maad ja kus naaber ei vahi aknasse, ei dikteeri elurütmi ega niida. Maja peab olema muidugi piisavalt pisike, et koristada jaksaks ning piisavalt ökonoomne, kaasaegne, et üleval jaksaks pidada. Ja hind peab olema olematu, sest ma ei jaksa ju korralikku turuhinnaga maja osta. Ühesõnaga utoopilised soovid. Pärida pole lootust ja vaesed oleme me oma perega kogu aeg olnud. Lootusetu lugu, unistused jäävad.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!