reede, 23. jaanuar 2015

Cheryl Strayed "Metsik"

Raamat algab, kui klassikaline naistekas. Peategelasel sureb ema, kogu muu elu on ka pekkis. Müüb oma varanduse ja läheb laia maailma.
Aga mitte seksikasse India ashramisse või populaarsesse Itaaliasse. Ta läheb matkama. Metsikusse loodusesse, mägedesse. Sierra Nevadasse.

Mingil põhjusel see raamat kõnetab mind. Midagi eriti ei juhtu: vaheldumisi on matkakirjeldused tagasivaadetega minevikku. Aga autor paistab selle žanri raamatute kirjutajate hulgast kuidagi eriliselt silma. Tundub intelligentne ja. Normaalne.
Ta ei ürita teha end tugevamaks- kuigi unistab " Amatsoonide kuninganna" tiitlist ja pole ka brigetjonesilik äpu, nagu sarnastes teostes tavaks on.
Ma filmi pole näinud, vaatasin treilerit. Esteetika on taas võitnud päris elu. Raamatus on Cheryl normaalselt funktsioneeriv naine. Inimene, kes ei pese end nädalaid ning on seetõttu räpane, lehkav ja karvakasvanud.
Kõik ongi normaalne.


Eelmiste postituste valguses olen ma järjest enam mõelnud matkamisele. Kuigi raamatu peategelane teeb päris põhjaliku eeltöö ja valmistab end ette, selgub matkates, et ta on olnud ikkagi naiivne ja üht- teist alahinnanud.  Ses mõttes on see raamat väga hea õpik ja käsiraamat neile, kes tahavad  looduses liikuda.
Tunnistan, et seal on nüansse, millele ma polnud mõelnudki. Ma tahaksin matkama minna oma kergete tossudega ja käed taskus. Aga vist nii siiski ei saa:)
Ja lisaks tehnilisele ja varustusele on veel inimlik nüanss, millele Cheryl tähelepanu juhib. Hirm.

Mina kardan, siin Eestis, füüsilist vägivalda ja puuke. Usse kardan ma ka, aga see on teistmoodi. Ma tean, et neid on võimalik vältida.
Meie kergliiklustee kõrval elab üks rästik, keda olen näinud juba kaks kevadet järjest. Ma ei tea, kas tal on teisel pool teed sõber või tahab ta asfaldil päevitada, aga peab olema väga tähtis põhjus, miks üks ussike keset päeva, kui teel voorivad lakkamatult ratturid- uisutajad- jooksjad üritab sealt üle pääseda, Ma pelgan seda ussi, aga mul on ka mure tema pärast. Et talle otsa ei sõidetaks, et poisikesed talle liiga ei teeks. Ikkagi elav hingeke. Kelle koju, meie, inimesed, oleme ehitanud oma rajad. Seega ussidega saan ma hakkama.

Ma olen oma elus väga palju käinud jalgsi ja väga palju telkinud, Just nimelt niimoodi eraldi. Kui matkadeks mitte lugeda neid sutse, et jalutasime sõpradega linnast välja, ööbisime telgis ja hommikul jalutasime tagasi. Siis päris matkal olen ma vist käinud vaid korra elus.
Nagu mulle kombeks, täiesti võõra seltskonnaga. Me magasime RMK majas, ma ei mäleta mitte midagi ei seljakotist, ega söögist. Tundes mind, äkki me ei söönudki ja äkki mul polnudki seljakotti?
Mul on sest matkast ainult 2 eredat mälestust: ma olin esimest korda nii kottpimedas metsas, kus polnud võimalik sõna otseses mõttes näha isegi mitte oma kätt. Ja teine: kuigi olin korduvalt käinud rabas marjul, olin ma esimest korda vööni soos. Päris kole kogemus oli.

Aga telgis olen ilmselt liiga tihti ööbinud. Ma ei taha enam pesta järveveega hambaid. Pesta rasvaseid nõusid liiva ja külma veega. Ärgata vappekülmas lombis. Võidelda sääskedega, Käia asjal nõgesepõõsas ning pühkida tagumikku kobrulehtedega. Ma ei taha, et mu riided haiseksid niiskuse ja lõkkesuitsu järele ja et ma olen päevade kaupa pesemata....
jah, ma tean, et elu on edasi läinud ja materjalid paremad. Ehk ma varsti olen uuesti valmis.

Lugesin seda raamatut ja sain aru, et tegelikult peab lihtsalt pihta hakkama. Ma ei pea end varustust hankides vaeseks ostma. Ma ei pea sundima end suuskade või ratta selga. Ja ma ei saaks nagunii töölt nii pikka perioodi vabaks, et võiksin otsast lõpuni käia oma unistuse raja: Eesti ühest otsast teise.

Ma võingi minna käed taskus. Ma võin igal õhtul koju magama sõita ja kui ma planeerin oma jalutamised hilissuveks- sügiseks, siis joodab- söödab mind loodus....

Peab lihtsalt alustama ja mitte kartma. Nagu Cheryl.


1 kommentaar :

  1. Sellest on vist film ka, see, mida Pöffil näidati?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!