Kadunud

Ma leidsin metsast pisikese poisi.

Me kõndisime üksteisele vastu paralleelsetel teedel, seega, ma esialgu ei pannud teda tähelegi. Vaatan siis, et pisike u 3-5 aastane laps rühib mööda klaaslibedat rada, kukkudes ja taas end püsti ajades ning kõva häälega nuttes.
Ma olin näinud, et paljudel vanematel on kombeks oma lapsi karistada: kui sa nüüd kohe ei tule, siis jätan su siia ja lähen ära. Aga ümbrus oli inimtühi ja täiesti vaikne. Hõikasin poisile, et kas ta vajab abi. Laps ignoreeris mind ja jooksis teed mööda edasi. Asi tundus järjest kahtlasem. Pöörasin otsa ringi ja ostustasin jälgida, kuhu ta läheb. Proovisin last kõnetada vene keeles. Seepeale jäi jõnglane seisma ning rühkis läbi võsa ragistades otse minu juurde.

Tal ei tulnud meelde, kui vana ta on ning mis on ta perekonnanimi. Ta teadis kõigi pereliikmete ja enda eesnime ning seda, et nad olid tulnud pere hõbedase autoga metsa. Turninud jõulinnakus ning ühel hetkel olevat olnud palju suuri ja võõraid inimesi.
Ma ei näinud oma vanemaid, hakkasin kartma ja neid otsima. Hõikasin neid, aga keegi ei vastanud, rääkis poiss.

Ma teadsin, et meid ümbritseva paarisaja meetri raadiuses on kolm turnimiskohta ja kaks parklat. Otsustasin, et viin lapse lähimasse parklasse ning kui vahepeal vanemaid ei kohta, siis helistan politseisse.
Kui jõudsime parklasse, teatas ettevõtlik jõnglane, et see on täiesti vale koht ja tormas metsa. Püüdsin ta taas kinni. Kahjuks ei meenunud mulle sel hetkel muinasjutt päkapikust ja majast. Aga meie kõrval oli kaart. Näitasin poisile, et meie lähedal on koguni 4 parklat ja me lihtsalt ei saa neid kõiki läbi käia, kuna muidu võime emmest mööda kõndida ja politsei ei leia meid üles.

Ma olin arvanud, et avalikust kohast on meid lihtsam leida, kuid selgus, et asukoha määramine ei ole mingi lihtne ülesanne. Ma ei tea, mis andmebaase meie politsei kasutab, või oli mu jutt lihtsalt niivõrd segane, aga kulus ikka mitu minutit, et selgitada kus me täpselt oleme- "selle metsa kõrval, selle liiklustiheda maantee ääres asuv parkla" polnud piisav aadress. Lõpuks vist ikka mõistsime teineteist.

Nendel hetkedel liigub aeg teises tempos. Ma ei tea, kas me ootasime 5 minutit, või 20, nagu mulle tundus. Poiss istus nuuksudes pingil. Aitasin tal aeg ajalt nina nuusata ja pühkisin pisaraid, lohutasin. Igale möödujale, metsa minejale panime südamele, et kõik paanikas tunduvad vanemad tuleks meie juurde suunata.

Ühel hetkel ohkas laps südamest ja vanainimeselikult: tead, ma olen nii väsinud. Ma tahaksin koju minna....

ja siis tuli metsast joostes nuttev naine. Tormas poisi juurde. Sakutas, haaras seejärel lapse kaissu ja niimoodi kahekesi, jääl põlvitades, nad lihtsalt nutsid.

See lugu lõppes õnnelikult. Aga kahjuks ei olnud see mul esimene kord. Metsast pole ma õnneks lapsi leidnud, aga linnas olen rohkem kui kord mõnel uljaspeal aidanud ema otsida.

Soovida, et teie lastel oleks alati kaasas sildike vanemate andmetega, on ilmselt liiast. Aga palun- palun- palun rääkige, näidake multikaid ja lugege raamatuid selle kohta, mida teha, kui eksid metsas. Mida teha, kui eksid linnas: lähed kogemata vale bussi peale, väljud vales peatuses, pöörad valele tänavale. Kui telefonil on aku tühi. Kui aitaja ei oska teie lapse emakeelt.

Ma olen oma lapse ära kaotanud neljal korral. See on õudne tunne. Abitus. Paanika. Hirm. Enese süüdistamine.
Ja ma tean, et piisab vaid mikrosekundist. Ühest kõrgemast põõsast või paarist võõrast inimesest teie kahe vahel.

Ka paanikas täiskasvanu võib unustada oma nime, mis siis veel lapsest rääkida.
Kõik need õpitud tarkused võivad olla tol hetkel peast pühitud.
Aga vähemalt on siis väikegi lootus, et midagi ta teab ja mäletab. Ja me leiame ta üles.