neljapäev, 15. jaanuar 2015

Nostalgianeljapäev: kuidas seljatada keskeakriisi

Ritsik rääkis keskeakriisist ja inspireeris ka mind muljetama.
Ma mäletan seda päeva, mil saabus mu keskearkriis, väga hästi.
Sain siis 32. Lisaks suhetele ja ümbritsevale, muutusid ka mu ainevahetus ja rõivanumber.
Nojah, ehk 10 või 20 aastat liiga vara. Aga mis sa teed.

Seisin, vaatasin peeglisse ja küsisin endalt, Kas nüüd ongi elu valmis.
Ma olen väga eesmärgile pühendunud inimene ning mu esimene mõte oligi pigem see, et eesmärgid on nüüd täidetud. Tuleb lihtsalt leida uued põnevad eesmärgid ja korras.

Tegelikult osutus asi pisut keerulisemaks. Ma sain aru, et mitte eesmärkide puudumine pole see, mis mind häirib, vaid lõpetatus. Ja lootuse, ootusärevuse, oma võimete proovilepaneku puudumine.

Kõik mis on on tore. Aga... jääbki aegade lõpuni nii.
Mul on elu lõpuni sama mees. Ja ma ei saa enam katsetada tööalaselt täiesti uues valdkonnas. Ma ei saa enam iialgi kosmonaudiks või balleriiniks.
Eriti õõvastav oli mõte, et sa pead tööd tegema veel vähemalt niipalju aastaid kui oled siiani elanud ja siis (ehk) õnnestub sul jääda pensionile (kui siis veel pensionisüsteem eksisteerib). Mul on tore töö ja see sobib mulle, aga 30 aastat !!!???
Ma hakkasin järjest vähem aru saama vanematest, kes õhutavad oma lapsi varakult tööle minema ja neist, kes valiva kitsa spetsialiseerumise.
Ma sain aru, et palgatööga rikkaks ei saa ning elustandardit on võimalik vaid pisut parandada (kui ma just iseennast ei muuda) ja küsimus on pigem prioriteetides. Ja nii jääbki.

Kui suhte alguses ja väikeste lastega oled sa paratamatult rohkem perele pühendunud, siis aastate möödudes pead paraku näitama neile, kus asub külmutuskapi võti ning jahmatama neid, paljastades saladuse, et mustapesukast ei olegi tegelikult võlukast, kuhu sisse pandud must ese lendab võluväel puhta ja triigituna kapiriiulile.
Sind on järjest vähem vaja.

Keskeakriis polegi vast eelkõige mitte identiteedikriis vaid lihtlabane igavus. Kõike, mis on su elus, võid teha sisuliselt kinnisilmi, kõik on tuttav ja turvaline. Mistõttu on järsku üllatavalt palju vaba aega, millega ei oska midagi peale hakata. Lisaks füüsilisele ajale ka aega mõelda. Ja sa saad järsku aru, et sult ei oodata enam elamist teistele vaid sa võid täiesti vabalt ja isekalt pühenduda iseendale.

Ning see ongi mu meelest kõige keerulisem konks- vastus küsimusele, mida ma siis õigupoolest üldse tahan. Sest kui ma seda teaksin, siis ma ju seda teeksin, mitte ei vaevleks eneseotsingutes.
On väga kerge targutada, et "kui sult võetaks töö ja pere, siis mis alles jääb". Aga mis siis jääb? Ei ole ju siianigi keegi mind takistanud "mina ise" olemast.
Ehk pole tööle/perele pühendumine mitte põhjendus ja vajadus, vaid lihtlabane ettekääne, et ei peaks oma pead vaevama ja iseendaga tegelema. Pole põhjust salata, et kui elu on siiani olnud kena, on mugavustsoonist väljumine veel eraldi väljakutse.

Naljakas on see, et mida rohkem on kogemusi, seda kiiremini ja lihtsamalt lood iseendale barjääre. Noore ning rohelisena  on riski lihtsam võtta- sa ei tea kas ettevõetav on hea või halb, lihtne või keeruline. Kui on  kogemused, siis tead. Mulle ei meeldi see ja too. Ning see ja too meeldib.
Loomulikult, mitte keegi meist pole maailmas proovinud kõike, aga tänu kogemustele me välistame ka sarnased. Nt kui ma kardan kõrgust, siis välistan automaatselt benji ja Kilimandzaro. Kui ma seda ei teaks, siis ehk  prooviks.
Sa pead ennast ületama ja tõestama- utsitas kõrvalt meeskonnatöö treener. Aga sina, keskealine, küsid rahulikult- milleks? kellele?  Mis muutub mu elus paremaks, kui ma ise ja mu kolleegid teavad, et suudan puude otsas ronida või sütel kõndida?
Sul võib isegi olla säilinud avatus ja uudishimu, aga eelteadmised teevad mugavustsoonist väljumise keerulisemaks ja sisemise motivatsiooni leidmise raskeks.
Igale asjale võib anda veelkord teise võimaluse, aga teine kord on TEINE kord. Juba on olemas eelarvamused ning uudsuse võlu pole.

Ma alustasin vanast nõuandest: tuleta meelde, mida sulle meeldis lapsena teha, millest sa unistasid ja mida tehes tundsid end hästi  ning tee seda.
Mulle meeldis joonistada, laulda, tantsida, õppida.
Järgnevatel aastatel käisingi maalilaagris ja tegin uuesti magistrikraadi.
Tegelikult oli sellest abi. Point, mis selle nõuande taga on- taasluua turvatsoon ja enesekindlus ja lihtsalt rõõm tegemisest, mitte "pean", sai täidetud.
Kuna ma polnud nimetatutega aastaid tegelenud, siis andsid need mulle, kui mitte muud, siis vähemalt väga positiivse ego-laksu. Ma olen endiselt väga hea ja väga võimekas!:)
Ja see oli väga hea tunne. Rohkem ma kahjuks joonistanud pole, aga see teadmine on täna ühe võimalusena kuklas. Ma tean, et ma suudan ning oskan veel midagi, mida ma täna ei kasuta.

Ma vahetasin toona ka töökohta.
Ma läksin üle kümne aasta taas trenni.  Õnnetul kombel elan ma kohas, kus tantsu- ja laulu- ja mälumänguklubid on  ainult vanainimestele. Ilmselt ei aeta ka nooremaid minema, aga kellaajad osutavad üheselt, et oodatud on need, kel hommik vaba. Tallinn on muidugi suur ja lai, aga nii palju tahtmist mul siiski (veel) polnud.
Kaur soovitas Ritsikule matkamist. Ma jumaldan looduses liikumist, aga sealt jõuame järgmise küsimuseni, kus sõlmivad keskealised inimesed uusi tutvusi. Kui su väljakujunenud tutvusringkonnas pole neid, kes viitsiksid sinuga Ugandasse vabatahtlikuks tulla, siis kust leida uusi inimesi?
Ma liigun täna ses mõttes täiesti valedes ringkondades, Mul on meeletult tuttavaid, väga toredaid inimesi, aga paraku mitte neid, keda huvitaks minuga sarnased (uued) asjad. Alati on võimalik minna üksi. Ja seda ma probleemideta teengi, Aga tegelikult tahaks ju ikkagi seltskonda.

Neil aastatel sai alguse FB ja see andis väärika ja lihtsa võimaluse üles otsida kõik vanad klassi-maleva- laulu- tantsu-. trenni- kursuse- töö- laagrisõbrad. Ja see kõik viis edasi nostalgialainele...
Siis juhtis keegi mu tähelepanu genile ja sellest sai mitmeks aastaks kirg ja hobi.

Paar aastat tagasi lugesin kellegi miljonäri soovitust õppida või kogeda igal aastal  vähemalt 5 uut asja. 5 on palju, aga ma üritan vähemalt 3-e. Ja see on osutunud keerulisemaks, kui ma arvasin. Nii tehniline pool: kui sa ei taha just nullist uuesti kooli minna ja kui su eesmärk pole just siidimaal või holistiline teraapia; on millegi praktilise juurdeõppimine töö kõrvalt... keeruline. Neid võimalusi praktiliselt pole. Täiskasvanute täiendusõpe on suunatud töötutele.
Või eeldusele, et õpid uuesti ka grammatikat ja füüsikat.
Ju pole siis piisavalt nõudlust.

Aga eelnev oli tegelikult hoopis nö "hea uudis". Tegelik probleem on nende asjade välja mõtlemine, mida siis ikkagi...
Selgus kurb tõdemus, et tegelikult on mu suurim probleem laiskus. mugavus ja eelkõige kujutlusvõime puudumine.

Ma olen lohutanud end Alice raamatu tsitaadiga: et kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis pole ju vahet, mis suunas liigud. Aga keeruline on ikka. Niipalju minnalaskmist mus siiski pole, et kulutada aega ja raha teemadele, mis ei kõneta 100%. ( aga see pole see pole see..)
Ma vahel imetlen ( filmides) neid inimesi, kel on pikk- pikk nimekiri asjadest, mida kõike tahaks teha.
Mul on vist nii lihtsad soovid. Midagi pole.
Mida tahan, olengi teinud.
Nimekiri on ainult riikidest, kuhu reisida tahaks, ja ka see teostub, lihtsalt aega võtab.

Ma olen katsetanud projektiga " kõigele jah". Ehk siis olla ise rahulikult ja pigem reaktiivne ja võtta vastu teiste poolt pakutavad väljakutsed, ettepanekud, kutsed. Aga ka see osutus liiga keeruliseks... Ma olen natuke liiga pragmaatiline ja siiski ka seotud. Ma ei ole valmis riskima olemasolevate suhete ja elustandardiga. Aga ma luban endale, et vähemalt pooltele, üritan öelda "jah" ( no neile, mille puhul väga pingutama ei pea::).

Ühelt poolt tundub see 30-40 aastat pensionini pikk aeg, aga  samas jõuab kohale ka teadmine, et elu on ikkagi neetult lühike. Eriti, kui ühel hetkel jõuavad su ellu surmad. Ja mitte ainult eakate, vaid ka põlvkonnakaaslaste. See vaid õhutab tagant soovi elada iga päev täiega ning täisväärtuslikult. Ja järsku on elamisega veel kiirem, kui oli 20-selt.

Kas tänaseks on asi korras?
Natuke vist on parem. Ma olen õppimas nö oma elu elama.
Ja leidnud uusi eesmärke. Aga midagi konkreetset ja püsivat- suurt narratiivi ( :)) tegelikult ikkagi pole. Iga aasta alguses ma loodan ja palun, et tuleks suur positiivne muudatus.
Ise selle tegemiseks olen  liiga mugav ja laisk.

Et siis iga uus on tegelikult äraleierdatud vana. Mõtle vähem, ela hetkes ja kasuta ära kõik võimalused, mis sulle antakse.
Ja mis kõige olulisem, ära otsi ettekäändeid, miks sa ei saa, vaid ürita leida võimalus, kuidas saaks. Siis läheb ka keskeakriis üle.

Mnjah, kuidas see kõik ellu rakendada...?:)

6 kommentaari :

  1. Lugesin ka ritsiku juttu ja mõtlesin, et kuidagi tuttav tuleb ette, aga ei saa ju ometi olla, ta minust ikka vanem inimene, aga no kui sa ütled, et sul lausa 32selt, siis...Eile just jõudsin oma mõtetega samasse punkti, et kas tõesti töötan ülejäänud aja kuni pensionini ühes kohas ja enam midagi ei muutugi. Selline tunne on tõesti, et kõik on ju tehtud, mis nüüd edasi? Ma usun siiski seda ka, et ilmselt suudab elu ise veel millegagi üllatada ja sunnib muutusi ette võtma. Mitte, et ma seda kangesti ootaksin.
    Eks see sõltu vast inimesest ka, mõnel on pidevalt kümme plaani käigus ja ees ootamas, mul pole kunagi mingeid erilisi plaane oma eluga olnud (ikka ettevaatlikult, et kui homme ära suren, siis ei peaks millestki plaanitust ilma jääma...).
    Ahjaa, oluline asi mu meelest on see, et ei mõtleks ise endale takistusi a la ma olen juba nii vana, kuidas ma sinna tantsima/näiteringi/matkama jms ikka enam lähen. Sel juhul võib tõesti augu valmis kaevata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ideed on õhus:) Sa kirjutasid kirjasõpradest, ma just mõtlesin sellele...:)

      Kustuta
  2. "Kaur soovitas Ritsikule matkamist." - ei mäleta, et oleks otseselt soovitanud; tõin lihtsalt näite tegevusest, mis sobib ka 32+ ja 42+ ja 52+ vanusele ja sisaldab teisi inimesi ja mida võib teha väga odavalt ja mis on minu arust mõnus.

    Aga inimeste kohtamiseks on praegu küll KÕIK võimalused olemas. Mistahes hobile - kudumine tants sport lauamängud on olemas nii FB-maailma grupp kui päris-maailma ring. Täiskasvanute õpe on suunatud maksvale inimesele. Üks tuttav näiteks omandas keevitajakutse - ise on mingi itikas ja istub päevast päeva ekraani taga, aga arvas, et keevitamise oskus on lõbus. Olla olemas käsivikatiga niitmise kursused. Keraamika- ja maali-kursusi on miljon tükki. Naabrinaine on mul praegu Teheranis pärsia keele kursustel... poolteist kuud! Tööjuure turvamees ehitab sõpradega roboteid.. Pooled tuttavad on liitunud mõne jooksu-, rattaspordi-, triatloni- või mägironimis-rühmaga. Suusatrennis käisin ma vahepeal ise - seal oli kõiksugu sulelisi ja karvaseid, ja kõik olid teretulnud.

    Ehk, minu arust on praegu imelihtne leida mistahes hobi jaoks endale kaaslasi. Sest kõike tehakse ja inimeste üles leidmine on tänu internetile kergem kui iial varem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on õigus, et tegelikult ( ja kõik) sõltub iseendast.

      Ma jonnin ainult kahe asja suhtes. Esiteks on tuttaval ja sõbral minu jaoks väga suur vahe. Tuttavaid ja isegi nö semusid, kellega midagi koos teha on lihtne leida ja pole ka probleeme. Raske on leida selliseid, kellega koos luurele ( loe:matkale:)) minna.

      Üks põhjus tundub olevat see, et paljud naised käivad mingil põhjusel igal pool ja alati paaris. Ja kui sa ise lähed sinna üksinda, siis juhul, kui tahad small- talkist kaugemale minna, pead senised sõbrad nö lahku ajama. Mehed, mulle tundub, sõbrustavad pigem suuremate gruppidena ja sinna lisanduda on kordades lihtsam.

      Kustuta
    2. Matkale võib minna ju üsna kama kellega. Kui pead köie otsas rippuma, siis on tähtis, et inimesel oleks tehnilised oskused olemas ja sa teda usaldad. Aga niisama Eesti metsa ringi tatsama - kasvõi paariks päevaks - pole väga vahet.

      Ma just hakkasin Norra suusamatka korraldama, kas tahad kaasa tulla? :)

      Kustuta
  3. Kui mul midagi keskeakriisi taolist on olnud, siis tabas see mind ilmselt sellel suvel kui 50 sain. Olin just sama suve alguses ülikooli lõpetanud ja ühtäkki polnud enam vaba aega mitte millegagi täita. Enne seda oli ka elu kuidagi nii läinud, et pidevalt mingid uued tegemised, kolimised, väljakutsed, aga nüüd äkki oli justkui kõik tehtud ja elu paigas. Siis käisingi paar nädalat ringi ja mõtlesin, et mida teha, mida teha, kuni meenus, et ükskord oskasin ju õmmelda :) Ja siis ma tegin omale selle: https://www.facebook.com/LeisiLapikoda
    ...ja nüüd on elu jälle põnev :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!