esmaspäev, 2. november 2020

Möödunud aegade toidulaud

90 -date laud

Telekriitikat

ETVs jookseb väga hea sari, (Back in Time for Dinner), Üks perekond on viidud tagasi konkreetsesse ajastusse, siiani on näidatud 1950 ja 1960-dad. Tollased seadmed, sisustus, toiduained. Ja kuna britid on teinud pikki aegu ka toiduuuringuid, siis ka konkreetne tollel ajal tavalises keskmises peres kasutusel olnud menüü.

Kui piriseda, siis eksperimendiks on valitud natuke vale perekond. Nimelt on tegemist perega, kus tavaliselt st kaasajas teeb süüa mees, mistõttu pereemale pole väljakutseks mitte ainult konkreetne ajastu, vaid ka söögitegemine, kui niisugune. Ja sellest on natuke kahju. 

Sest kui järele mõelda, siis 50-date perenaine oli 30-datel sündinud tüdruk, kes oli sõja-aja teismeline. Ta nägi ja elas läbi puuduse, normid, talongd, nälja. Usutavasti ei võtnud ta kodus olemist ja kodutööde tegemist traagiliselt, vaid tavapärase nähtusena, sest see oli keskkond, kus ta kasvas. Tõsi, kaasajast on sellise taustaga inimesi raske leida, aga seda enam oleks võinud peategelaseks valida köögiga kodus oleva naisterahva.

Praegu, kirjutades, hakkasin mõtlema, et tegelikult ju ei. 40-datel st sõja ajal läksid ju ka Inglismaa naised tööle ( nagu näitavad muud seriaalid). Nii et see, et neid pärast sõda uuesti koju suruti, oli ilmselt tõepoolest stressirohke. Seriaalis antakse teada, et muudatus toimus 60-datel. Kui ilmusid elektrimikserid, külmikud ja muud köögiriistad, telekad ning naistel jäi rohkem vaba aega üle. Briti noored naised kolisid kodudest välja, läksid tööle, ilmusid valmistoidud ja hakkas nn tavapärane Lääne kapitalistlik elu.

Niimoodi kõrvalt vaadates saad aru, kui erinev on meie ajalugu võrreldes Inglismaaga. Praegu on näidatud 50- 60-dad. Ja 60datel hakkas Inglismaal valmistoitude aeg. Meil algas see... 90-date lõpus?

Ning see, mis sellest seriaalist eelkõige silma paistab: leidlikkuse puudumine. Üks näide. Menüüs oli kartul, lillkapsas, sibul ja maks. 50 -date reeglite järgi käis mees kodus lõunat söömas. Sõi üksi. Ja siis hiljem, kui lapsed koolist tulid, sõid lõunase toidu jääke naine ja lapsed. 
Ja see proua serveerib lastele külma kartulit, lillkapsast ja maksa. Mis sa arvad, mida lapsed arvasid? No just.
eelnevalt on näidatud, et ühe toorainena on neil olemas sularasv, et neil on juurdepääs oma aiamaale (sealt tuli ka kartul) ja üsna püsivalt oli (nägude ja emotsioonide põhjal) mitte väga maitsvat normileiba.
Mida oleks teinud tollane perenaine ja keskmine nõukogude naine? (tingimusel, et menüüd ei tohi muuta)
Ta oleks võtnud killukese rasva ja praadinud köögiviljad soojaks ja krõbedaks.  Kui sealt toitumisuuringust oleks valitud mõne teise pere menüü, oleks ajanud maksa, porgandid ja sibulad läbi hakklihamasina, lisanud maitseks sularasva ja aiamaal kasvavat rohelist ja saanud lastele sobiva imelise pasteedi...kõigist nimetatud komponentidest saaks suurepärase ja maitsva Shepherd Pie, kartulikotletid maksatäidisega jne jne

Või siis, okei, seda ei saa ehk pahaks panna, aga päris naljakas oli vaadata, kuidas kogu pere mässas konserviavajaga. Jäävad või nälga, konservi lahti ei saa...:)

Tänase Inglismaaga võrreldes olid probleemid järgmised:
Toonane perenaine oli koduperenaine. Ja kuna köögimasinaid polnud, ning selle seriaali väitel oli 1962 aastal vaid  iga 3.dal Inglismaa perel, siis oligi kokkamine ( ja ka muu majapidamine) täiskohaga töö. 
Lapsed kurdavad igavate maitsete üle. 
Ja perepoeg igatseb suhkrut. Kommi ja šokolaadi. 

Minu söögimälestused alagavad 70-datel. Ja kuna ma olin 70 ja 80datel laps, siis toidu hankimine ei olnud minu probleem. Ma mäletan pigem 90-date talonge ja toidupuudust. Mul on alles kirjakesed, milles andsime ühikas sõprade hulgas teada, kui "Trummi poodi tuli mannat ja suhkrut".
Samuti on mul meeles seik, kui 90 alguses tulid meile soomlased külla ja me seisime Viljandi Paala poes. Ja mul oli kohutavalt naljakas ja natuke piinlik, nähes soomlaste suuri silmi, kui nad vaatasid ringi poes, kus ei müüdud mitte midagi. Üksikud riiulid olid täidetud konservidega, aga suur osa riiulitest olid täiesti tühjad. Ja siis läksime koju sööma...

Kui ma kasutan enda näidet, siis mulle tundub ka, et nn põlvkonna välp on päris pikk. Mina söön teisti, kui ma vanemad ja mu laps sööb teisti, kui mina. Mida aeg edasi, seda enam. Näiteks mu vanemad ei tee nema praktiliselt üldse ise süüa, vaid söövad sööklas. Mu laps liigub järjest enam tervislike ja/või eksootiliste toorainete suunas.
Aga mingi alus on meil endiselt sama.  1966 aastal välja antud "Valik toiduretsepte". 



Kõige suurem muudatus on ilmselt searasv. Minu lapsepõlves tehti kõik toidud searasvaga, mis muutis toidud imeliselt krõbedaks ja maitsvaks.  Mu isa tehtud praeliha ja kotletid ning ema lihapirukad on taastamatud. Sest isegi, kui rasv menüüsse tagasi tuua, siis samasuguseid toite ikka ei saa, sest pannid on teised ja liha on teine.

Teine muudatus on puu- ja köögiviljad. 6 kuud aastast olid vaid konservid, hoidised ja kartul, kapsas, kaal, peeet, sibul, naeris, õun, küüslauk, jõhvikas. Nüüd palutakse päevas 5 portsu süüa :)

Ja kolmas leidlikkus. Nii nagu Inglisemaa lapsed 50-datel, kestis meil magusapuudus kuni 90-dateni. Usutavasti me vajasimegi suhkrut vähem ( sest ka marju ja puuvilja oli ju kordades vähem), aga iga minuvanune võib rääkida sellest, kuidas tavalisest kakaost ja hapukoorest või radikal soojendatud saiast saab imelisi magustoite.
Tänane aeg ei vaja enam leidlikkust, ja ma ei teagi, on see halb või hea.

Meie teletegijad võiksid selle idee üles noppida ning teha Eestist sama sarja. Seni kuni on mäletajaid.

 

 

1956
1952

38 kommentaari :

  1. Hm. See pere valiti välja erilise äpususe alusel? Külma toitu oskas soojendada ilmselt iga eelmise sajandi laps. Praegu paneks ta selle mikroahju, siis tegi pliidi alla tule. Mulle tundub, et seal saates pole fookus mitte tegelikkuse taasloomisel, vaid mingi tobeda kontrasti näitamisel.

    Lugesin raamatut "Meie aasta Siberis", Tuuli Roosma & Arbo Tammiksaar. soovitan väga kõigile. Vene külaühiskond, üsna vaene ja tehnoloogiliselt... no küla noh. Üks lõik sealt rääkis, kuidas lapsed teevad maast-madalast ise süüa. Tsiteerin mälu järgi: "kümneaastane tüdruk on juba kokk kogu suurele perele".

    Ma arvan, et 50. aastate Euroopa sõi ikkagi ülejäänud maailma mõttes väga hästi. Võrdluseks võib võtta põllumajandus-ühiskonnad, kus suurem osa kogukonda sõi KOGU AEG, kolm kord päevas kas riisi, ugalit või midagi sarnast.

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See sari oli hea, kutid istusid lumehunnikus ja üks teatas teisele nutuse häälega: "ma tahan kohvikusse". Selline kriisimoment :D

      Kustuta
    2. Sari ei ole raamat!!! Need on täiesti eri asjad. Raamatut soovitan täiesti sõltumata sellest, kas sari nähtud, nägemata, meeldis või ei.

      Ja neil on ka film - "Kristus elab Siberis". See on jälle täiesti kolmas ja eraldi asi. Seal ei ole Tuulist-Arbost-poistest üldse mitte midagi, mitte ühtegi kaadrit. Seda soovitan ka. Hiljuti - pärast Vissarioni arreteerimist - tehti Artises eriseanss selle jaoks.

      Kaur

      Kustuta
    3. Rahu :)
      Ma eelistan alati raamatut sarjale, aga sellega oli nii, et väga ägedale sarjale ilmus raamat vahetult enne jõule ja mind ei motiveerinud miski seda enam ostma. Ma fännasin neid lapsi pigem.

      Kustuta
    4. Rahu muidugi, mul pole ka sarja vastu midagi. Ja lapsed on sajaga ägedad. Sa nende selle suve tegemisi jälgisid? :) Neist saavad korralikud staarid varsti.

      Kustuta
    5. Mul on pikemat aega telekaga kriis, vahel telefonist kooliasjade taustal vaatan reedest krimkat või Plekktrummi.
      Kui Siberilugudele järgi tuli, siis mind enam ei köitnud. Kuidagi see esimene oli lihtsalt nii hea. Poiste iga oli ka siis selline, mis mulle laste juures enim meeldib.

      Kustuta
  2. Ja noh, ka nõuka pered olid erinevad. Ma olen umbes sinu vanune vist. Searasv? Pole iial kuulnud. Kakaost saab magustoitu teha? Võimalik... tundub loogilne, aga pole iial teinud. Jne. :)

    Kui endiste aegade köök huvitab, siis "Kulinaarseid vesteid" on sula kuld.
    http://www.loominguraamatukogu.ee/40-2014-carl-mothander-kulinaarsed-vested/

    Kaur

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma olen seda lugenud ning kiidan samuti.

      Me oleme ühevanused. Millega siis teil toitu praeti? Päevalilleõliga?
      Ja mida teie magusaks sõite (kui ema polnud magustoitu teinud)? Meie segasime kakao suhkru ja hapukoorega ja aitas magusaks küll :)

      Kustuta
    2. Mina ei tea, kui vanad või noored te siin olete, aga ´81 väljalase on ka üles kasvanud searasva, hapukoor-kakao najal (no mitte ainult muidugi:))

      Kustuta
    3. Lähen küsin ema käest järele :)

      Kustuta
    4. Searasv muidugi! Minu vanaema ütles, et margariiniga praevad leiba ainult vaesed:D Me järelikult ei olnud vaesed:) Meenutan hea sõnaga kakaokuubikut, tikutopsist natuke väiksem ja kas ei maksnud mitte kümme kopsi?

      Kustuta
    5. Huvitav, ka meil oli margariin põlguse all, ja päevalilleõliga st poslamaslaga tegevat toitu vaid venelased...)

      Kustuta
    6. ma kujutan ette, et see searasva asi on seotud sigade pidamise jms, sest ega keegi poest searasva ei ostnud, see oli jälk. searasv sulatati ise seapekist välja. kuid jutud käisid, et näiteks vene taustaga peredes kasutati siiski toidu tegemisel palju poslamaslat, mida vähemalt minu sugulased üldse ei osanud kasutada. sama küüslauguga - venelaste värk, eestlane kasutas sibulat. eestlased on alati natsid olnud :D

      aga sa jätsid mainimata olulise magusa asja - moos! ma olen alati väga moosi armastanud, siiani teen ja söön. mulle lapsepõlvest liigset magusaisu ei meenu, meil oli alati kommikauss laual täis. aga teine asi, mida enam ei sööda, on toores muna, kogel-mogel läks põlu alla kui salomenella popiks läks.

      Kustuta
    7. Meie ei pidanud sigu, me elasime linnas ja meie ostsime poest searasva ;)

      aga moos ning kompotid, loomulikult :)

      Kustuta
    8. Meil vanaema fännas searasva ja see oli vastik. Kõik ujus rasvas.
      Meie kasutasime margariini. Magustoit oli puder kisselliga, mannavaht, pannkoogid, klopitud munakollane (see oli pidev ja ise tuli teha), paks kissell piimaga, lumepallisupp, moos ja sai suvel.
      Kakaod liikus meil kodu harva, ma ei teagi, miks. Seda sai vaid siis kui ma haige olin, kuuma piimaga keedeti kruusitäis.
      Ema süüa ei teinud, vanaema tegi. Minu ülesanne oli pidevalt peale kooli poesabas seista. Äkki tuuakse midagi ja siis oli nimekiri asjadest - kui seda pole, osta see või see. Õppisin seal sabas, alati tuli olla tunde. 80ndate keskpaik ja II pool olid poekauba osas jõledad. Maal peeti jah loomi, aga neid tapeti pühadeks. vanaema sai alati süldimaterjali külast, piima ja mune tõin naabritelt. Jälle minu ülesanne varustada :) Põllult tuli kartul ja juurikad, kapsast tegime sisse. Vahel mul on tunne, et me sõimegi kogu aeg kartulit-kastet või ahjuliha ning kapsasuppi. Ja mingi vastik läbipaistev kaste oli ka, sibulad hõljusid sees, vanem põlvkond armastas seda keedetud kaalika ja kartuli kõrvale süüa, koos ahjulihaga. Praegu isegi maitseks vist, siis oli vastik. Hapukoor kakaoga meil teemaks ei olnud.
      Kui juba koolis käisin, siis lõunal käisime klassiga alevisööklas ning sealt sai osta kaasa saiakesi - lehesai ja moskva sai olid põhilised. Ja siis magustoiduklassika - piimakissell ja kakaokissell, erinevalt minu põlvkonna esindajatest ma jumaldan neid siiani :P

      Kustuta
    9. Unustasin lisada. Suhkrut oli meil lademes. Vanaemal oli taluajast komme, et kõike tuli koju varuda suurte kottidega. Käpp oli sees kaubalaos ning sealt toodi 50kg kott või paar suhkrut, jahu. Liha oli ka alati astjas soolas. Nii et see koogelmoogel oli ilmselt meie "hapukoor kakaoga" :)

      Kustuta
    10. Meil kodus kasutati praadimiseks võid, margariini ja lihatükkidest väljasulavat rasva, puhast searasva kunagi mitte. Samas tegi kord ühikas sõbranna praekartuleid, mis keele tahtsid alla viia - kui uurisin nippi, selgus, et tegu searasvaga. Vat sulle siis eelarvamusi. Ise kasutasin nooruses kartulite ja köögiviljade praadimiseks hapukoort.

      Kustuta
    11. Magusaks sai lapsena ise tehtud koogelmooogelit. Aga eriliseks ja arvatavasti suht erandlikuks magustoiduks oli mul kas juubeli tordi või keeksi pulbrist piimaga segatud tainas kruusis - küpsetamise peale ei viitsinud aega raisata :P Koorejäätisele segasin ise kakaopulbrit hulka ja nii sain "shokolaadijäätise" mis polnud ka liiga magus.

      Kustuta
    12. Meie peres kasutati päevalilleõli ja vahel harva, kui müügil oli, ka oliiviõli. Vahetevahel ka margariini ja nn taimerasva, aga need olid rohkem küpsetamise tarvis. Vanemad teadsid küll, et poslamaslal on venelaste toidu kuulsus, aga nad olid sellised alternatiivsed. Küüslauku kasutasid nad ka, ja sellega oli ju sama lugu.

      Jäätisega oli minu põlvkonnas vahelduva eduga. Ma nautisin küll Tallinna lapse luksust Balta puhvetist pulgajäätist osta, aga see oli üsna puine. Pakijäätis oli parem, aga seda polnud jälle saada.

      Kustuta
    13. Jäätist tuli maale jube harva ja llimiteeritult. A la kastitäis pulgajäätist terve alevi peale ja suvel. Pidu oli kord siis kui kaubaauto (kastiga veoauto, millel puldankate peal) meie maja lähedall ümber läks. Oli kuum suvi ja abi kohalejõudmine võttis ikka tunde aega. Kutt oli üksi ja nagu hunnik õnnetust. Rahvas lihtsalt tassis kraami laiali, mis muidu oli suht inetu, aga jäätise osas ilmselt poleks midagi päästa ka olnud. Mäletan, et üks möödasõitev auto lihtsalt pani pooliku searümbaga minekit.

      Kustuta
  3. Olin laps samal ajajärgul, so 70/80ndad. Taludes (neid küll nii ei nimetatud avalikult) kasvatati kogu söögikraami ise, alates maitserohelisest kuni lihaloomadeni. 70ndatest mäletan vanaema valmistatud lihtsaid (talu)toite: mulgipuder, käkk ja kartul + sealiha, klimbisupp (kana/kukelihaga), pirukad, kisselid, mannavaht ja pudrud ning koogel-moogel ja peenral kasvanud kurk, mille peale sai raputatud suhkrut. Searasv ja omatehtud või olid asendamatud kaaslased toidu valmistamisel. Võivurri sai korduvalt vändatud ja imestatud kuidas piimast sai tahke ollus - või. Eriti meeldisid mulle teise päeva toidud, st kui kartulid, liha ja käkid praeti, kas või või searasvaga. Lapsena olid kõige paremad just nn seakartulid (so pisikesed kartulid, mida perele ei pakutud), vanaema keetis neid suures pajas. Minu meeleheaks koukis kulbiga mõned välja ja praadis võiga malmpannil - sellist maitset vist saabki ainult elaval tulel ja panniga, mil juba siis oli vanust ca 40 aastat. Pann teenib näljaseid ausalt ka täna.

    80ndatel käis mu ema kokanduskursustel ja sellest hetkest muutusid nädalavahetused meie kodus kokkamise ja küpsetamise "polügoniks", sealt on nii mõnigi retsept tulnud kaasa ja ema kokandusvihikust olen katsetanud valitud retsepte. See vihik on kullaväärtusega, lihtne tooraine ja imelised maitsed ning millised variatsioonid. Nõukogude ajal olid perenaised tõelised võlurid :)

    90ndatel mäletan talonge ja toidupoodide tühje lette, samas jälle kodus süüa sai, sest toit tuli endiselt maalt - puudust ei kannatanud. Minust on valmistoidud mööda läinud, kulinaarialett jätab külmaks, sest kõik on ühtemoodi "SantaMaria" maitseaine segudega maitsestatud ja punane. Ei osta seetõttu ka ühtegi pakendatud liha. Salateid jms valmistan ise. Sama ka saiade ja küpsetistega.

    Tütar valmistab internetiavarustest leitud retseptide põhjal järjest imelisemaid roogasid ja üllatab vahel tervet perekonda. Maitsemeel on muutunud ja nö kodused toidud enam kasvavat põlvkonda ei kõneta, va makaronid-hakklihaga - sobib alati. Nädalavahetusel küpsetan alati midagi magusat, katsetan uusi retsepte ja pühendan rohkem aega õhtusöögi valmistamisele. Nädala sees peab igaüks ise hakkama saama, toorained on külmikus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tuttavad toidud:)
      koogel- moogel, muidugi..:)
      Kuigi selles viidatud briti saates ta väitis, et 50-datel oli ka munadega väga kehvalt, kasutati pigem munapulbrit.
      Siin hakkab mängima ilmselt maa vs linn. Eestis oli tollal usutavasti kõigil kas maavanaema/aiamaa/ või tuttava tuttav, kellelt köögivilja ja aeg-ajalt muna-kana saada.

      Kustuta
    2. Maa / linn. Mu isa rääkis, et ta läks ülikooli (umbes 1960?) ja nägi elus esimest korda margariini. Mismõttes te praete sellise jamaga kartuleid??? Linnalaste jaoks oli see aga normaalne.

      Mina aga olen läbi ja läbi linnalaps.

      Kaur

      Kustuta
    3. Mu inglasest tantsuõpetaja - ma täpselt ei tea, aga pakuks, et tema lapsepõlv jäi 50-60tesse - rääkis, et isegi kui neil oli juurikaid saada, siis olid nad viletsad. Et kui ta hakkas raudse eesriide kärisedes tihti siinpool õpetamas käima, siis ta alles avastas, et porgand on magus ja mahlane.

      Ta väitis, et inglise köögi halb kuulsus pärineb just sõjajärgsetest aastakümnetest, kui toiduained olid veel ikka ratsiooniga ja nad olid kehvad ka. Ning jah, seal ei olnud nii paljudel linlastel peenardega suvekodu või vähemalt peenardega sugulasi. Olid linlane, siis sõid oma talongi-lihakonservi ja -piimapulbrit, üks hullem kui teine.

      Kustuta
  4. Pakun kolm mälestust. 1... 60ndad. Ema luges toas lehte ja tellis mind, et ma teeks talle rasvaga leiba. Eks oli vist soolapekki praetud, rasv oli kausis. Määrisin leivale ja viisin tuppa emale. 2... 90ndate algus. Kuidagi vaene aeg oli, siis kolleeg õpetas: keeda mõned kartulid, tambi pudruks, pressi paar küünt küüslauku sisse ja pisut õli. Ja määri leivale. Ehk uskumatu, aga väga hea oli. Ja 3... Vast kaks-kolm nädalat tagasi. Rääkisin oma noortele sellest toidust nr 2. Et kas on meeles. Kokakalduvustega poeg hakkas naerma ja ütles, et nad just hommikul olid söönud leiba, kus peale määritud kartulipuder.
    No ja tegelikult lugu nr 4 ... kui lapsena magusat tahtsime, sõime herkulaid piimaga, suhkur sees. Praegu paneks lusikatäie moosi või marju ka sisse.
    Oh, mitu lugu tuli veel meelde ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See nr 2. Mu isa räägib siiani lugu (pidi olema 50-dad), et kuna elas vaeses peres ja kelle siis võid liiaga oli, siis pandi kartuliputru leivale ja valetati teistele, et puhta või..:)

      jah, kui niimoodi mõelda, me oleme olnud ikka jube vaesed. Aga elus:)

      Kustuta
    2. Kui mu vanaema-vanaisa juures sealiha praeti (soolapekk aidast tünnist) siis pannilt kallati liha koos eraldunud rasvaga metallist kaussi ja pandi lauale. Sinna sularasva sisse kastsime siis leivatükke ja sõime. Kui rasv oli hangunud siis enne söömist lükati taldrik pliidiservale sooja, et rasv jälle vedelaks sulaks. "Rasva-leiba" oli üsna igapäevane söök (80-ndate lõpp).

      Kustuta
  5. Sari mulle meeldib kuigi tõesti, perenaine on häirivalt abitu. Kui 50-ndate saates pereisa sai lõunaks lillkapsast ja praemaksa siis lapsed pidid õhtusöögiks sedasama sööma ning kurtsid siis, et külm lillkapsas on rõve (ei vaidle vastu). Ma kahtlustan, et toidu soojendamine pannil oli juba toona leiutatud.

    VastaKustuta
  6. Magusast: mina linnalapsena sain vahel poest kakaokreemi, selline võdisev paberisse pakitud plokk. Ja kommi-šokolaadi oli ikka ka, nt Kuldvõtmekese iirised ja Annekese šokolaad. Mingi briketijäätis isegi vist?
    Ning ploomi- ja tomatimahlaga klaaskoonused poeletil. Kaljasaba, gaseeritud vee automaat. Siin võib nostalgitsema jäädagi 🙂.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mäletan kusjuures, et Pärnus oli justkui rohkemgi jäätist saada kui Tallinnas.

      Tollal oli selle poolest huvitav, et väga paljud põhitoiduasjad olid piirkondlikud. Pärnus olid Pärnu leivad, Rakveres Rakvere omad, Tallinnas Tallinna omad, rääkimata kuulsast Saaremaa leivast, aga Saaremaa oli muidugi juba poolenisti välismaa.

      Kustuta
  7. 1955 aasta väljalase: maal vanaema juures praeti liha, täiskasvanud sõid, mina lutsutasin kamarat. Rasvaleib oli väga maitsev kui kõht tühjaks läks. Praekartulid, kuhu muna peale löödud, oli tavaline söök. magusaks loomulikult moosisai piimaga. sageli praadis vanaema saia - kastis piima sisse ja raputas suhkrut peale. Suvel eriti toiduga ei "mängitud" - muud tööd tahtsid tegemist. Hea, kui pannkooke oli aega küpsetada. Pliidi raual praadisime tooreid kartuliviile nn. kartulilipsusid. Peenemad suupisted olid doktorivorst ja meekook (vanaema poepäeval)

    Alevis elades oli ema pikalt tööl. Praeahjus ikka need samad praekartulid. Kapis sai ja moos ning piim. Kui leidsin ema taskust 20 kopikat, siis sõin sööklas hakklihakastet ja kartuliputru.:)Tundsin, et see oli väga peen. Pühapäeva hommikul küpsetas ema kaneelikukleid, hiljem ilmus vahvlimasin. Aga kakaopakikesi mäletan ka :)

    VastaKustuta
  8. Vanasti söödi seda mida oli, täpselt sama mida praegu süüakse seda mida on ja sünnib hammaste taha panna. Räimi praeti ka vahelduseks sealihale, kartulile, kapsale, juurikatele, munale, piimale ja jahutoodetele.

    VastaKustuta
  9. Ma tegin kah 10-aastaselt juba päris süüa, sest ma jõudsin kaugelt varem koju kui vanemad. Vahel oli ema midagi ette teinud ja ma soojendasin seda, aga kuna mul huvi oli, juhendas ema mingite lihtsate toitude tegemise ära (à la hakklihasupp või soustitegu) ja mingil hetkel hakkasin sealt ise edasi arendama.

    Vahe oli muidugi sees, kas ma tegin tervele perele või endale + teistele lastele. Teenisin väiksemate sugulaste teesklematu vaimustuse, kui nad ükskord külas olid ja ma valmistasin neile eine, kus esimene käik oli praetud keeduvorst ja teine käik - suhkruga praetud kaerahelbed. Olin nende silmis selliste kulinaarsete saavutustega kohe kõva tegija.

    Me olime nõukogude kontekstis suht vaesed (täislinlik intelligendipere, kus emal olid jalad haiged, nii et tal tuli tihti kodus töötada), mis tähendas, et söökide planeerimisel tuli loominguline olla. Arvatavasti sõime seepärast rohkem köögivilju kui Eesti pered keskmiselt ja sellest tean, et neid oli - vähemalt Tallinnas - ka veidi suuremas valikus saada kui Indigoaalase kirjeldatud. Lihtsalt normaalsed eestlased toona selliseid imevidinaid nagu nt paprikad naljalt ei ostnud, kui selline kaup poodi tuli, olid sabas peamiselt venelased.

    Sellest ajast omandasin harjumuse, et liha on toidus pigem maitseaine kui põhitoiduaine, v.a pühadepraadides. Pilafis on kõike muud ju rohkem, hakklihas kapsastega, mida meie suguvõsas millegipärast tibukastmeks kutsuti, moodustab põhimassi kapsas ja ühepajatoidus - porgandid-kaalikad-kartulid. Ma armastasin neid kõiki süüa. Karlssoni-raamatut lugedes oli täielik müstika, misasja see väikevend selle lillkapsaga pipardab, kui lillkapsas on ju ometi hõrgutis.

    Tõsi, osa veidraid köögivilju tuli ka aiandushuvilise sugulase käest, kelle oma lähemad sugulased olid surnud, nii et ta justkui hakkas meile täiendavaks adoptiiv-vanavanemaks. Kabatšokid ja maapirnid või mille kasvatamise tuju tal parajasti oli olnud.

    Umbes 13-14-aastaselt avastasin, et kui ma ise kooki teen, siis saan iga kord kooki süüa, kui tahan, ja ma asusin ennast saiade-pirukate-kookide raamatust läbi töötama.

    Põhitoiduainete puudust kaheksakümnendatel ju eriti ei olnud, et poleks olnud, millest kooki teha. Jahu ja piima oli ikka saada ja ka munapuudust ei mäleta, juurikatest rääkimata. Alles talongiajal hakkas see kamm, et leib oli limiteeritud ja see kitsikus laienes varsti ka jahule.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Umbes 13-14-aastaselt avastasin, et kui ma ise kooki teen, siis saan iga kord kooki süüa, kui tahan"

      -- eksju!! Me oleme proovinud oma lastele seda ideed maha müüa, aga ei tööta eriti hästi, eriti Vesivärava kohvik on nii lähedal.

      Kustuta
    2. Täpselt nii! Samas vanuses hakkasin ka mina enam-vähem iga päev kooki küpsetama, sest oli isu. Salme Masso "Saiad koogid pirukad" oli minu piibel.
      Mäletan talongiajast hetke, mil suhkrut oli vähevõitu ja ema oli kusagilt klaaskomme saanud. Lammutasime kommid uhmris peeneks ning kasutasime kaneelirullide sisuna. Jahuga oli ka vahepeal ikaldus, kuid see hetk nähtavasti oli jahu olemas. See klaaskommi maitse kaneelisaja sees ei unune ka iial.

      Meil ei olnud poest just väga palju saada (väikelinn), oma põllulapp oli ikka igaühel - ka paljudel korteriinimestel olid kusagil linnaservades põllulapikesed. Juurikad olid alati omast käest võtta.
      Eks tolleaegsed toiduvalmistamiskombed erinesid ka perekonniti päris palju. Olenes ka sellest, kui palju veel mäletati ennesõjaaegsete kodumajanduskoolide õpetusi. Minu ema meenutas oma lapsepõlvest, kuidas ta neljateistaastasena oma vanatädi põetas - tädi oli olnud Peterburis sakste juures tüdrukuks ning õpetas oma põetajale peenemaid toiduvalmistamise nippe. Näiteks see, et tatar tuleb poti põhjas alustuseks võiga rõstida ja siis alles vesi peale ja hauduma.

      Poslamaslat meil ei kasutatud. Margariini harva, ainult küpsetiste sees, aga enamasti sealgi ikka võid. Praeti searasvaga. Ja rasvapirukaid tegime ka mõnikord - selleks oli keldris hoiul rasvapott, kust siis enne küpetamist kraabiti pealt hiirte hambajäljed ning lisati natuke searasva juurde.

      Kustuta
    3. Lastel kas liiga palju raha või liiga vähe muid huvisid, mille peale seda kulutada. Mul oli selleks vanuseks juba iha uusi lahedaid raamatuid osta, selle pealt jäi kohe saiakeseraha vähem kätte. Kuigi eks ma ostsin ikka saiakesi ka, aga need sõin ma juba linna peal ära, need koju ei jõudnud. Kodussöömiseks tegin kooki, jahuraha eest hoolitsesid vanemad.

      Kustuta
    4. Mina tegin 15-aastaselt kartuleid pannil
      ühel meie labrakal korteris, ja kui siis
      tüdruku isa järgmisel päeval kõik veinipudelid
      kokku oli lugenud ja küsis, kes kartuleid praadis?

      Siis vist otsustatigi, et poiss kes oskab süüa teha,
      pääseb edasi, ja nii me elasimegi 25 aastat koos :)
      Oli mis oli, aga köök oli ja on.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!