Käisin kovisioonis. Või on õige alalütlev? (ei viitsi guugeldada). Kuna ma olen sellest palju kuulnud, aga mitte ise kogenud, siis olin väga põnevil. Aga läks nii, et olime juhendajaga kahekesi, üks hilineja ilmus mingi pool tundi hiljem. Teised olid kas haiged või puudusid muul põhjusel. Nii et mitte kovisioon vaid üksühele psühholoogiline nõustamine. Jaanuaris on uus võimalus, ehk läheb paremini,
Ja siis kuulasin Rita Rätsepa loengut kuidas tekib tööstress ja kuidas seda vältida. (Off topic kui hea on kuulata inimest, kes räägib selgelt, ei kasuta sõnu ikkagist, niiöelda. )
Loeng rääkis teada tuntud asjadest. Kontrolli ja suuna oma mõtteid, ära pisenda end, keskendu positiivsele jne. Üks asi ajas naerma. Soovitus naeratada (aju saab siis sõnumi jne). Ma olen viimased kümme aastat seda teinud. Aga täiesti teistel põhjustel. Ja siis mingil koolitusel pidime üksteise kohta kirjutama iseloomustused ning koolituse lõpus uuesti. Üks meestest kommenteeris mulle pärast: ma ei usalda inimesi, kes kogu aeg naeratavad- sellepärast olin alguses väga kriitiline. Aga tuttavamaks saades selgus, et sa oled tegelikult (hoopis) normaalne... Nii et võib ka nii minna.
Rita loengus oli ka üks väga hea definitsioon. Et keskmine stress on, kui tahaks (vot nüüd ma talle alles ütlen)öelda. Ja tugev, kui kõik on paha.
Aga siis see mittekovisioon. Saime väga hea kontakti, hästi hea oli. Sain rääkida oma probleemidest. Kas ka lahendusi? Lahendused on minu sees ( mida oligi ju arvata)
mis mind taas hämmastas, see, kui keegi pehme häälega siiralt küsib, et kuidas ma tunnen ja kuidas mul läheb, siis tahaks kõva häälega nutma hakata.
Siinkohal on vist paras ära klaarida üks teema. Te ei pea, ausalt ka, oma postitustes sarkastiliselt kirjutama .. " hissand! nüüd tuleb ju alati ka viidata...". Ei pea. Ma olen muidu väga kahe jalaga maas olev inimene. Aga inimene. st aeg ajalt ma ka fantaseerin ja unistan. Näiteks sellest, et peale kümnendi jagu blogimist ei ole mu blogi enam suvaline anonüümne feed. Vaid mu tekstidel on nägu, nimi ja stiil. Mõni aeg tagasi märkis Katarina tabavalt, et iga, ka suvaline tekst, räägib kirjutaja tegelikest (varjatud)vajadustest. Ma ei hakka isegi varjama. Üks mu vajadustest on olla märgatud ja olemas. Sellepärast rõõmustan alati, kui keegi mainib, et luges. Jäi meelde. Märkas. Aga ma saan väga hästi aru, et see on universumisuuruses internetis täiesti ebareaalne naiivne ootus.
Ja nüüd siis rääkisime ainult minust. Professionaal küsis õigeid küsimusi, et ma jõuaksin enda sees lahendusteni. Kuigi teemaks olid nn õpetamisteemad, siis tegelikult me ju rääkisime endiselt minust.
Sain vastused mõnedele oma kauastele dilemmadele
Unusta reklaamid- "kuidas teha slaidivaba esitlust", "Power point on surnud" jmt. Slaidid on okei. Ja mul on kuidagi hoopis rahulikum, kui 2 sümpaatset ja kogemustega inimest seda mulle kinnitavad.
Meeldetuletus: ära eelda, vaid küsi, mida nad siis tahavad, arvavad ( mäng vs loeng tasakaalu kontekstis. Konteksti lisamiseks kopeerin siia varem kirjutatu:
Ritsiku blogis toodud väärtusmängu (Mari/Anna) näide on väga hea näide. (Viimasel koolitusel ( ise õppisin) oli analoogsele ülesandele veel kraad juurde keeratud- ülesanne oli elu/surm+ muutuvad dilemmad. Kiirabi ja päästeameti argipäev) Ma nn mängisin seda mängu esimest korda ca 2004 (?), see oli rootslaste poolt korraldataud koolitus ja minu jaoks esimene selletaoline. Sellest on möödas 20 aastat, ja ma mäletan seda ja ka kõiki teisi ülesandeid siiani, sest .. äge oli. Täpselt nii, nagu ka Ritsik kirjutab- äge oli. Aga. Kas me õppisime midagi uut? ? Jah, loomulikult, vanade teadmiste süstematiseerimine, meeldetuletamine. Kommunikatiivsed- kognitiivsed oskused on samuti olulised (läbirääkimised, argumenteerimine, veenmine jne jne). Samas. Kas inimene, kes tuleb juhtimiskoolitusele ja ei tea, et inimestel on erinevad väärtused ning see mõjutab otsuseid.. ei ole vales kohas?
Variant B oleks olnud- üks lause + mõned näited. Vs tund -poolteist kestnud diskussioon (mäng). ).
Loeng? Sõltub. Võta Vseviov, Turovski jne jne. Mina, vähemalt, suudan kuulata tunde. Ei pilte, viktoriine, teste. Lihtsalt sõna. Ja ei ole igav. Huvitav on. NIng sellest on tingitud ka mu dilemma. Mis on õppimise eesmärk? Uued oskused/teadmised? või see, et oleks äge? Uue teadmise saab omandada ägedalt. Nõus. Aga kui tulemused näitavad, et .. ega paljud siiski ei saanud selgeks. Siis on kusagil ju error.)
Ning endalt küsimine- kas sa tunned seda või tead seda. Vanad asjad ju jälle, aga hea, kui keegi meelde tuletab. Sel aastal oli vaid kahel kodutöö nn ok- kui oleks olnud hindamine, oleksin pannud 3-e. Teistel hea-suurepärane. Kuna ma muutsin metoodikat, Me tegime koos. Kõik etapid, puust ja punaseks. Küsides nad vastasid ( aga enamik inimesi ei ütle seda, mida nad tegelikult mõtlevad), et kuigi tegid esimest korda elus, said aru. Nn mängimisteemade osas tegin kordamiseks Kuldvillaku. Ütleks, et tulemus oli pooleks. Pooled teadsid kõiki vastuseid ja pooled nägid nagu esimest korda, kuigi pisukese aitamise peale tuletasid õiged vastused välja.
Siis veel, seesama raamistamine, mida ma ju isegi õpetan :) Kas me nimetame seda (innovatiivne ja äge) aktiivõppemeetod, või minu moodi (natuke põlglikult)”mäng”
Pluss, kui võtta need minu nn probleemid ( loeng vs mäng jne) siis suuremalt osalt need taanduvad enesekindlusele. Sest see on ju Minu tund, minu otsus. Täiskasvanud õppija vastutab tulemuse eest ise. Hea nipp oli paluda õpilastel tunni lõpus öelda, kui palju nad 10 palli süsteemis ISE panustasid. Sest vastutus on ju nende oma. Kui neile ei sobi siis nad kas ütlevad, või jätavad hiljem tagasiside. Miks ma üldse muretsen.(Ja teisel poolt ma ju olen enesekindel? Pole ju mitte kunagi probleemi öelda oma arvamus, tõusta avalikult ja esimesena püsti. Võta siis kinni...)
Meeldis meetod- teekond- milline punkt oleks ideaalne. Mis peaks olema, et sa oled rahul. Kirjelda seda. Ja siis on ju juba lihtne mõelda, kuidas sinna jõuda.
Olen tähele pannud, et täiesti alateadlikult on mu mantraks, mida endamisi pidevalt korrutan- "kõik saab korda", "natuke veel ja kohe saab läbi". Vahel saabki, aga tavaliselt elu ei saa läbi. Õnneks :)
Ma elan tähtajale, projektipõhiselt. Kõik on ajutine. Ja ebamugavus, pingutamine jne saab kohe-kohe läbi. Ju ma seepärast olengi nii kärsitu.Kirjutan siis paari aasta pärast uuesti, kuidas saab stressi vältida ja probleeme lahendada :)
Guugeldades fiktiivse krimikomissar Evert Bäckströmi ütlust, jõudsin su 2018 aasta samateemalise blogipostini:) Ja nüüd ta ütleb: "Küll kõik laabub!"
VastaKustutaEnamasti laabubki ja kui mitte - ju see polnud siis seda väärt:)
Just! :)
KustutaSul on nii huvitavad teemad jälle. Palju mõtteid tekib.
VastaKustutaOletan, et kuna õpilased on kõik erinevad (ja erinevate eelteadmiste ja võimekusega), siis ühest vastust, milline on ideaalne õpetamismeetod, ei olegi olemas.
Olles ise õpilane ja vaadates enda ümber kaasõpilasi, siis ausalt, ma ei kujuta ette, millise meetodiga oleks võimalik ühtemoodi kõigi õpilasteni jõuda, nii et õpetusest aru saadaks ja uued teadmised ka kinnistuks. Mul näiteks järjest süveneb soov oma pinginaaber saata kuhugi arsti juurde, sest ta ei oska/mäleta tihtipeale isegi kõige elementaarsemaid töövõtteid ja alustõdesid, mida me oleme juba poolteist aastat järjepanu üle korranud. Ma kahtlustan tugevat läbipõlemist ja soovitaksin tal vähemalt pooleks aastaks aeg maha võtta, haigusleht vms, aga ma ei ole arst. Ja mul on jube kahju õpetajast, kes peab meie kõigi teiste kõrval ka temaga kuidagi hakkama saama.
Kas isiksust saab mõttemustreid muutes muuta? Ma ei tea, aga oletan. Kõigepealt - mõttemustrite muutmine on üliraske ülesanne. Raske, aga võimalik. Pakun siiski, et isiksus on midagi muud. Isiksust muudavad tõsised traumad (nii füüsilised kui emotsionaalsed - insult, autoavarii, sõda, väga suur lein jms), mitte pelgalt uskumuste ja mõttemustrite korrigeerimine. Flegmaatikust ei saa iial päriselt sangviinikut või koleerikut. Võib küll muuta oma stressitaset ja seeläbi saada mõnevõrra optimistlikumaks jne, aga ka sellel on siiski omad piirid. Äärmiselt tundlikust natuurist täiesti tundetut masinat (või vastupidi) - ei usu.
Pealtnäha muidugi võib tunduda, et isiksus mingitel asjaoludel muutub. Tegelikkuses võib see aga olla ka lihtsalt "maskimise" lõpetamine - inimene ei püüa enam jätta endast mingit (eeldatavat ootuspärast) muljet, vaid on nagu ta on. ATH ja/või autismi diagnoosi täiskasvanuna saanute kohta tihti öeldakse, et peale diagnoosi nad muutusid oluliselt (üldjuhul kurdetakse, et "läksid imelikuks"). Tegelikult isiksus üldjuhul siiski ei muutu, vaid suure pingutusega ees hoitud "normaalse inimese" mask langetatakse ja välja tuleb see isiksus, kes on tegelikult kogu aeg hingepõhjas oldud. See on muuseas ka vastus, miks on diagnoosi või diagnoosi välistamist vaja (ükskõik millise diagnoosi, alates vähist ja lõpetades vaimse tervise teemadega). Teadmine annab võimaluse leida ravi ja ka korraldada oma elu ümber vastavalt oma spetsiifilistele vajadustele. Normaalse terve inimese näitlemine on äärmiselt energiakulukas ja kellele lõppeks seda tsirkust vaja on?
Ma väga loodan, et sa leiad oma küsimustele vastused ja sellega koos tuleb ka rahu. Et sa ei pea enam pisaraid tagasi hoidma, kui keegi küsib, kuidas sul päriselt läheb. Et sa saadki vastata - hästi läheb, mu päevades on värvi, valgust ja rõõmu ning hinges on tasakaal.
Aitäh heade sõnade ning soovide eest!! :)
KustutaMuarust elu ongi ju ajutine, üks projekt. Mida võiks, ausaltöelda, nautida, kuni see kestab, selmet pingutada, et see iga hinna eest läbi saaks. Või noh, isegi pingutusi võiks teha kuidagi nii... nautimisi. Kui ma selle nurgani ka kõndida suudan, siis olen nii tubli. Ja sealt vaatab juba edasi.
VastaKustutaRiläks. /tõstab jala teise põlve peale, karikakar varba vahel. sügab nina, vahib sinitaevasse/