Kuidas ma maailma ei muutnud

Ehh, alustame aastat asjaga, mida ma mitte kunagi varem teinud pole. Ma polekski kirjutanud, aga siis kuulsin raadiost järgmist vestlust:

hmm.. tavaliselt teevad aastalõpu kokkuvõtteid paarina mees ja naine. Miks sa minu kutsusid? 
Ah, tead, ma olen lihtsalt liiga laisk. Kuna sa istud mu kõrval lauas, oli hea lihtne sind kutsuda.

Ja siis saatsin ma kirja:

Tere, 

Kõigepealt sooviks Teid tänada kahe väga toreda üllatuse eest  26.12.2021 R2 eetris olnud saates " Olukorrast riigis".
Esiteks oli äärmiselt meeldiv üle pika aja kuulata eetris konstruktiivset kriitikat; vastast ärakuulavat ning austavat diskussiooni; väljaspool raame pakutavaid lahendusi ja ettepanekuid; positiivsust ning euroopa- ja globaalset vaadet olulistele sündmustele.

Ning teine tore üllatus oli eetris, poliitikasaates,  kuulda naisterahva häält. 

Minu kommentaar

Kuna viidatud blogis pole lubatud eriarvamused ( sry! olen jah õel :) :)), siis kirjutan siin.
Lihtsalt sõbralikuks meeldetuletuseks, et tarbijate meeleolud mõjutavad majanduse käekäiku küll ja veel. Ma ei viitsinud oma majandusõpikuid välja otsida, aga pisike guugeldamine annab huvilistele vastused. Teadlased on saanud nende teooriate eest noobeleid ning kindlustunde indikaator on pideva jälgimise all.
Aga no, Eesti ajakirjanikud on ikkagi targemad ju.

Ma kuulan erinevaid poliitikasaateid igast vaatenurgast- konservatiividest kuni liberaalideni. Ja võin kinnitada, et vingumine on eesti meesajakirjanike tehaseseadistus. Miks "meesajakirjanike", ma ei tea, aga nii on. Saadetes, kus osalevad naised (olukorrast riigis, Poliitikaguru, aeg-ajalt Rahva teenrid), on tonaalsus teine.
Pole oluline, et saime seljatatud  oma väikses avatud riigis koroona ja oleme vee peale jäänud majanduskriisis. Pole tähtis, et saime õiglasemaks tehtud peretoetused, meie kaitsevõime on hüppeliselt kasvanud  (kaitsekulud, Nursipalu jne), saime vastu võetud abieluvõrdsuse. Meil on nüüd kliimaministeerium(tulemusi küll veel ei tea, aga lootus on), väga hea rahvusvaheline nähtavus, rekordiline välisinvesteeringute tase ja hea maine.  Teadvustatud, et sellist kulubaasi ei suuda me sellise rahvaga üleval pidada. Käeulatuse kauguses on eestikeelne haridus(+reform), kõrgem tulumaksuvaba miinimum, vähem bürokraatiat, automaks ja õiglasem maa hind, immigratsiooniteemad. Kaugemal paistavad ka reaalsed sammud energiajulgeolekus ning regionaalpoliitikas.
Tõsi, siinkohal tuleb tõe huvides mainida, et vingutakse nii naiste, kui ka meeste üle. Alati.
Kas negatiivsele keskendumine mõjutab  laiemas vaates meie majandust? Jah. Mõjutab. (vt lause nr. 4 ja 5)

Samas pean toetama Mustkaareni väljaöeldut.  Kõike, mida kirjutatakse Kaja Kallase kohta, tuleks võtta läbi tugeva filtri. Suur osa ajakirjandusest on kallutatud ja seksistlik. Ainult üks näide (aga neid on palju palju, aga küllap tehakse sellest mitu doktoritööd). Sama/sarnane sündmus. Sama põhjus. Erinev pealkiri.

ERR 26.12.2019 Peaminister Ratas ei lähe presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule
Delfi 20.08.2019 Peaminister Jüri Ratas täna president Kersti Kaljulaidi roosiaia vastuvõtule ei läinud, vaid otsustas pidupäeva oma perega tähistada.

ERR 22.02.2024 Kallas ei kavatse presidendi vastuvõttu ka teleri vahendusel vaadata
EPL  26.01.2024 Kaja Kallas solvab Eesti riiki ja ajalugu

Palju õnne Eesti, kõik on tegelikult hästi!

Kiidan

Olukorrast riigist on minuga koos käinud lausa piinlikult mitmeid aastaid.
Igal pühapäeval panen ma kõrvaklapid pähe ja kuulan esiti vererõhku tõstvat "Olukorrast riigis" ja seejärel lõõgastuseks Juurt ja Kivirähki.

Nii Samost ja Muuli kui ka Lobjakas ja Karnau  ajasid mind närvi. Esiteks maailmavaatelise erinevuse pärast, aga rohkem veel kasutatava demagoogia ja suhtlemisstiili tõttu. Ma lähen väga närvi, kui keegi ütleb teisele " sa mõtled valesti". Aga mingi sadomaso vajadusega, ma ikkagi kuulan. Kõik need aastad.

Ja nüüd ma olen väga rahul. Lobjaka asemel on leitud Marju Himma. Tal on hea selge diktsioon, meeldiv tämber. Aga mis kõige olulisem, väga hea lastetuba. Ta ei sega vahele, ta jääb eriarvamusele oponenti solvamata ja ta oskab diskuteerida,

Lisaks armastan ma tema optimismi. Paraku on suur osa meie poliitikasaadete tegijatest üle-keskea mehed, kelles on väga palju viha, sarkasmi ja " mina tea paremini" hoiakut.

Noor, positiivne, eelarvamustevaba ja objektiivne naine on lihtsalt suurepärane vaheldus.

Nädal 45

Ma olen avastanud enda juures ühe uue asja. Mulle ei meeldi, kui on liiga palju. Ei meeldi, kui külmik on liiga täis. Ei meeldi, kui mu tööpäev on liiga täis. Kas pole kummaline, et kehtib reegel, kus on sinna tuleb. Möödunud  nädal oli nii tihe- ei hool ja hoobil vahet ja siis on nädalaid, kus lihtsalt istud ja haigutad.

Proovin seekord teistsugust formaati.
Laupäev. 
Mees oli klassikokkutulekul- seega süüa ei teinud. Magasin kuni kass üles ajas (kell pool kümme, liiga vara), vahtisin telekat, lugesin raamatut ja ei teinud mitte midagi. Kuna isa vajas konkreetsel kellaajal transporditeenust, siis ei saanud metsas kaua olla. Käisin poes. Harjutasin laule. Kuulasin Rahva teenreid ja Tarkade klubi.

Pühapäev.
Tegin metsas hästi pika tiiru rajal, kus pole väga ammu käinud. Meeldib. Meeldib. Meeldib.
Kuulasin Poliitikaguru, Olukorrast riigis ja Rahva Oma Kaitset. Ja vaikust. Valmistusin esmaspäevaseks sünnipäevaks (mitte mu enda). See tähendab, et kokkasin- keetsin valmis köögiviljad, küpsetasin liha. 
Ja hurraa! Ma leidsin (vähemalt mõneks ajaks) enda jaoks ideaalse hommikusöögi, mis ei ole puder, ei vaja ajutööd ja valmib mikrolaineahjus 2 minutiga. Kodujuustupirukas. Eriti hea mõte oli lisada köömneid. Jumaldan. Küpsetasin, jahutasin, panin külmikusse ja nüüd igal hommikul võtan tükikese.
Vaatasin telekat, lugesin raamatut.

Eelarvamustest ja feminismist.

Ma olen feminist, eks. Kui naisterahvas saab alale, kus naised on alaesindatud, olen ma väga elevil ja ebaõnnestumisi võtan väga isiklikult. 

Aga viimasel ajal on mul tunne, et keegi kusagil koordineerib vandenõud, et aidata meelega püünele  nõrku naisi. Las feilivad, pärast hea parastada- no näed, ei ole naistest asja...

Mida ma telekast vaatasin ja raadiost kuulsin

Kanalitel klõpsides leidsin filmi "Keegi kes hoolib". Peaosas Rosamund Pike . Üsna keskpärane filmike, aga teema pani mind pikaks ajaks mõtlema.
Ühesõnaga. Vanainimene ei saa enam hakkama. Ja kui tal pole hooldajaid või tema lapsed "ei hoolda piisavalt", siis määratakse eestkostja kohtu poolt. Eestkostjal on muuhulgas õigus kamandada vanakese varandust ja tema enda huvides võtta talt mobiil ning keelata kohtumised lähedastega, et mitte tekitada liigset ärevust. Ja plaanis mängivad oma rolli ka arst, kes kinnitab, et inimene ei saa enam ise hakkama. Inimest ennast kohtusaali ei tooda, sest "ta ju ei saa hakkama". Lähedastelt luba ei küsita " kuna nad pole teda ju piisavalt hooldanud ning oma kohust täitnud". Ja kohtunik on südamlik inimene, kes lihtsalt ei saa lasta abitul inimesel kannatada. 
Täiesti geniaalne skeem. Eestis hoiab selle skeemi plahvatusliku leviku ära vast hooldekodukohtade füüsiline nappus ning "abitute" vanakeste kesine varanduslik seis. 

Vaatasin järele tantsusaate. Olgu õnnistatud järelvaatamise leiutaja. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks selliseid saateid üldse otse vaadata.  Nojah. Kindlasti tunnustan kõiki osavõtjaid.  Kui ma oleks kuulus ja kui mul tekiks selline valik, siis valiksin igatahes pigem laulu- kui tantsusaates osalemise. Võistlustants on minu meelest.. kuidas seda viisakalt öelda -kunstlik, pingutatud, bling? Spordialana see mulle ei meeldi. Aga huvitav on vaadata seda, kuidas nn tavalised inimesed tantsima pannakse. Väga tublid. Ilmselgelt on sel hooajal võitja juba teada, kes muu, kui  Jüri. 
Minu meelest oli Jüri naljakas. Täpsemalt, ta on muidugi kogu aeg naljakas. Kui mõne inimese puhul tekib mul küsimus, et kas ta on üldse kunagi laps olnud, siis Jüri vaadates tundus ta mulle pisikese poisina. 
SK on seda saadet põhjalikumalt kommenteerinud. Kõigega nõus.

Ma olen nüüd vaadanud Netflixi kolme pikka seriaali. Teenijanna lugu, Braking Bad ja Orange Is the New Black. Ning ma märkan teatud mustrit.  Seriaal algab peale nn neutraalselt. Siis muutub komöödiseriaaliks. Ikka väga palju saab nalja. Ning siis on keegi ilmselt öelnud- halloo, need pole teemad, millega nalja teha ning mis väärtusi me niimoodi edastame kui näitame vange, narkareid, diilereid positiivses võtmes. Ning vägivald keeratakse põhja.

Minu vale arvamus ja õiged arvamused

Ma olen ka varasemalt mänginud mõttega, mis juhtuks, kui ühendada kaks erinevat meediaruumi.
Kuna ma olen aktiivne raadiokuulaja, siis on lahe, et on tekkinud sama võimalus ka eestikeelses meedias.
Pühapäeval kell 12 algab Raadio 2s saade Olukorrast riigis ja peale seda Vikerraadios tuleb kohe otsa Samost ja Ruussaar.

Kui üks saade räägib sellest, et
"laulupidu on piinlik natsionalistlik  21. sajandisse sobimatu üritus, mida Euroopa küll meist mõtleb; Eestis tuleks anda venelastele rohkem võimalusi emakeeles rääkida ja haridust saada; mis see sõna nüüd küll eesti keeles oli, ei tule praegu meelde... inglise keeles on nii"
siis teine räägib täpselt vastupidi.

Igaks juhuks täpsustan, et tegemist pole täpsete tsitaatidega, vaid minu üldistusega foonist ja tonaalsusest.

kunagi kirjutas mulle keegi ühe mu kommentaari alla, et ei, nii ei ole. Sa mõtled valesti. Valesti.

Ühes neis saadetes on see tavaline. Saatejuht ütleb kaaslasele, et too mõtleb valesti.

Mõned mõtted

Head isadepäeva!

Teie pidutsete, aga mina ärkasin küsimustega, mis vajavad lahendamist. 

Kas pole irooniline, et mida aeg edasi, seda rohkem nõuavad ajakirjanikud ( kes räägivad teatavasti rahva nimel) populismi ja pahandavad nendega, kes ei viitsi sõnumeid siidpaberisse mässida. Et siis järgmisel hetkel populism hukka mõista(Urmas, Jüri). Algas EKRE-ga. Nüüd Kaja.

Raadio 2 lõpetab rahapuudusel minu meelest Eesti kõige intelligentsema ja erapooletuma poliitikasaate Olukorrast riigis. Ja Vikerraadios on laupäeviti saade, kus nn inimene tänavalt räägib, mida ta õhtuks sõi....

Kalle Muuli "Kodanike riik"

Olles läbi lugenud Kalle Muuli triloogia, võib kokku võttes öelda järgmist.
1. Poliitika on vastik. See, mida tehakse võimu nimel... see on. Vastik.
2. Kui hämmastavalt suur roll on maailmas juhusel. Rohkem kui kord algab lugu nii: mõjukas mees X oli tähele pannud üht noort aktiivset Y-t ja kutsus ta endale nõunikuks(!).
 Loomulikult, sellel Y-l peab ka sisu olema, muidu ei saa asja. Aga ilmselgelt ei tee need Y-d tripodi teste, ei esita CV-sid, ega osale konkursil. Nad on õigel ajal õiges kohas ja tunnevad õigeid inimesi.

Lapsed, kui soovite saada rikkaks, õppige reaalaineid. Kui soovite saada rikkaks ja kuulsaks, siis õppige politoloogiat või haldusjuhtimist... ja ärge keelduge plakatite kleepimisest.
Juhus ei mängi rolli ainult inimeste puhul. Ka asjad ja tegevused ja sündmused saavad rohkem kui tihti alguse juhusest.
Sellest tulenevalt ka kolmas järeldus:
3. aeg peab olema küps. Ma ei oska seda ratsionaalselt selgitada, aga kuidagi nii on, et vahel võib kõik olla õigesti, kuid ikkagi ei saa soovitu teoks. Ning siis ühel päeval on aeg küps ja isegi, kui ettevalmistus pole täiuslik, asjad õnnestuvad ning juhtuvad.

K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Naiste teemad

Mul on nii nii nii hea meel, et vahel midagi ka muutub. Paremuse suunas. Mäletate, kuidas ma saatsin kaebekirju, et eetrisse rohkem naisi lubataks. Hiljuti ka Ainar Ruussaar kaebles raadios, et ... (toimetus) näeb, KUI palju olen ma naisi kutsunud, aga nad lihtsalt ei taha.
Nüüd siis lõpuks ometi on üks ohver leitud ja alates järgmisest nädalast hakkab vingupilli asemel Olukorrast Riigis kommenteerima Marju Himma. Super! 

Ma annan siinkohal vihje ka Ruusssaarele- Viktoria Ladõnskaja. Lisaks sellele, et naine, on ka mitteeestlane, sobib ka parteiliselt sellesse kontserni- lõpetab kevadel oma riigikogukarjääri....  

Kiidan igatahes. Ja jään lootma, et varsti kuuleb lisaks naistele raadioeetris ka mitteeestlasi ning noori.
Uskuge, mida rohkem tasakaalus on maailm, seda parem see on.

Kuna mu silmad ei paista enam laugude alt välja, hakkasin katsetama kunstripsmetega. Kui lõpuks paika saad, on ilus, aga. Igavene mökerdamine. Liimiga. 
Noorem kolleeg küsib, et aga kasuta magnetripsmeid. Klõps klõps kenasti kinni.
Ostsin. Eylure. Juhend ütleb, et määri laule 3 kihti, lase iga kiht korralikult kuivada. Tegin. Ripsmed kinni ei jää. Tegin teise ja kolmandagi korra. Kahtlustades, et äkki sai liiga palju või liiga vähe kuivada. Tagajärjetult. Ei jää kinni.
Mida ma valesti teen?

Ma olen avastanud, et järjest rohkem on meie ümber inimesi, kes ei võta asju tõsiselt. Inimene lubab midagi ära teha. Ja siis, kui tähtaeg on käes, ütleb- ma ei jõudnud. Mul polnud aega. Ta ei ütle seda mitte kuu. Või nädal Või isegi tund aega enne tähtaega. Vaid siis, kui on juba lootusetult hilja.
TT tõi välja toreda termini- scholzing. Aga nimeta kuidas tahad, käib see mul üle mõistuse. Kuidas nii saama?? Miks sa ei hoiata?? Ja miks minul on alati aega??

Psühholoogidele, palun, täiesti tasuta, pakun kaks empiirilist avastust.

See, kes on kõva häälega ning armastab esineda, ei tarvitse sobida liidriks

See, kes armastab struktuuri ja reegleid, ei tarvitse ise nende kasutamises/ järgimises hea olla

Juubel

Kohal oli neli põlvkonda,  75 + ;  49-55;  19-33 ja 1 üheaastane ning 3 koera. Ülejäänud koerad ja kassid jäeti koju. Pidu ise oli kui plahvatus, lühike ja intensiivne-  umbes 2 tundi. Pirukad  toodi Kaie juurest ja tordi tegi naabri-Tiiu. Nagu vanasti- suhkrust, oma kanade munadest ja taluvõist võikreemiga. Vapustav.
Ja pidu nagu lastel- keegi enam alkoholi ei joo. Kes on roolis ja kellel on rohud.
Mu tädi on endiselt tragi ja tore. 

Huvitaval kombel oleme algusest saadik olnud projektijuhid meie - viiekümnesed. Lapsest saadik- võta, too, vii, haki, lõika, kutsu... millalgi teismeeas anti köök ja kava meie korraldada.   Seitse põlvkonna nr 3 esindajat ei täida isegi käske, rääkimata palvetest.
Vahel ma mõtlen, et kas see on sellepärast või pärast seda. Kas me oleme oma intensiivsusega ja kontrolliga nad minema peletanud. Või vastupidi, kuna meilt nõuti nii palju, siis oleme neil lasknud olla vabad kohustustest.  Või polegi mingit saladust. See peabki käima üle põlvkonna, sest muidu lihtsalt ei mahu?
Ja köögitoimkond on lihtne osa.  Kõige keerulisem oli  veel elusolevat kolme õde ja üht venda veenda, et palun, istu autosse. See võib olla viimane kord, kui sa oma sugulasi elusana näed.
Nad on pärast nii tänulikud. Võib olla on see viisakus. Võib olla ei peaks sekkuma, Võib olla, et see pole meie asi. 

Kõige olulisem on tervis. Terviseprobleemid teevad kurjaks. Meie vajadus kuuluda, olla oluline, omada tähendust on ilmselt nii tugevad, et oma võimetuse tajumine tekitab sisemist viha, trotsi, kibestumist... see on nii kurb ja valus, kui kunagi toredad inimesed on muutunud. Ja ei aita enam ka see, kui leiadki talle mingi jõukohase projekti. Sotsiaalsed oskused on jäänud kängu, mugavustsoonis on hea ja turvaline ning lihtsast projektist saab paanika! katastroof!
Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, aga " ole sina ise" on välja mõeldud toredate inimeste poolt. Nende poolt, kes ei saa aru, kui raske on olla tegelikult halb inimene. Sa reageerid automaatselt- ja juba oled teinud haiget, solvanud teist inimest. 7 sekundit hiljem saad sellest aru, aga sageli on siis juba hilja. Võid jääda iseendaks. Loomulikult, ümbritsevad aktsepteerivad, hambad ristis. Sinul pole hea ja teistel pole hea.

Olukorrast riigis

Nii, mis teemad meil siis hetkel aktuaalsed on

Leedu- Valgevene piiritüli. 
Põgenike teema on tegelikult äärmiselt komplitseeritud ning keeruline.  Fakt on, et rändesurve tugevneb, siin pole isegi mitte midagi arutada. Kui mitte sõdade pärast, siis kliimamuutuste tõttu. Ma olen mõõduka immigratsiooni poolt, aga see peaks toimuma meiepoolsetel tingimustel ja protsessi kontrollides. 
Kui ma loen artiklist 1, et Eesti ca 100 (eelmist) põgenikku on töötud ja ei oska eesti keelt, artiklist nr 2, et otsitakse tikutulega prügiautojuhte brutopalgaga 4000 eurot ja artiklit nr 3, mis räägib Valga kesklinna tühjadest majadest.
Siis ei saa aru, kui keeruline on sajale inimesele intensiiv-keeleõppe korraldamine, kohalike ettevõtjatega ühenduse võtmine ning toetuse maksmine (kasvõi) sotsiaalsete töökohtade tekitamiseks  vähemalt aastaks, et inimesel tekiks mingi suhtlusringkond, arusaamine riigi toimimisest ja reeglitest ning elementaarne keeleoskus.  
Me ei saa ka saja inimesega hakkama, kelle kohta me tegelikult teame. Kes nad on, kus elavad jne. Teoreetiliselt.

Leedu- Valgevene juhtum on muidugi pisut teine teema. Hirmutav on, et tegelikult, päriselt, võivad riigid tegutseda süüdimatult. Ja tegelikult  mitte midagi ei juhtu ja mitte keegi ohvrile appi ei tule. Ja nii on alati olnud. Võta või IIMS, kus läks ikka aega, enne kui  reageeriti ja appi tuldi.
Minu lugupidamine Leedu ja Läti osas on viimaste kuudega märkimisväärselt tõusnud. Julguse pärast, ettevõtlikkuse pärast. Seisukoha võtmise pärast. Ja kui selle hinnaks on rünnak Valgevene poolt ja ehk tulevikus ka Hiina poolt. Siis ma usun, et see on seda väärt. Naljakas on muidugi kohalike reaktsioon. Selle asemel, et põgenikekeskuse juures või pealinnas protestida, oleks vaja praegu vabatahtlikuna piirivalvele appi minna.