Mind kohutavalt häiris halb laul. Ilmselt oli riskide ennetamiseks valitud madalam helistik, aga see oli natuke liiga madal. Lõpetades positiivselt. Piret Krumm oli väga hea.
Etenduses polnud minu tip. Ma käisin koolis hoopis teistel aegadel. Ma alustasin TPIs ja mu kapis on kaks TTÜ diplomit ja TalTechi pluus. Ja minu suureks üllatuseks pole ma oma ülikooliajast postitust teinudki. Siin- seal on midagi mainitud muudes kontekstides. Näiteks 1991 6 otsustavat kuud. ja minu esimese kursuse tunniplaan. ja kuidas ma rongi-eües olin
Mälu mul puudub, aga tookord oli mul kombeks aasta lõpus kirjutada iseendale aastat kokkuvõttev kiri. Ja pidada märkmikku, kus on vaid mingid märksõnad. Näiteks ei suuda ma aru saada, mis on need "füssi protokollid", mis pea igal lehel korduvad. Allpool mõned valitud palad esimeselt kursuselt. Igatahes olin ma tegus neiu- iga päeva kohta on kohe mitu asja. Ma käisin 3 korda nädalas Kuljuses, 2 korda nädalas laulsin ansamblis, käisin kirjakunsti õppimas. Lisaks on kirjas loetud raamatud, nähtud filmid ja koolis käisin ju ka.
Kui ma mõtlen neile aastatele, siis õppetööst eredamana on mul meeles ühikaelu. Koju jalutades arutasime mehega, ka tipikas, et huvitav oleks näha kas ja mida on muudetud. Meil oli koridori peal üks mitmekümnele inimesele mõeldud vets, köök ja kraaanikaussidega pesemisruum. Dušširuum asus keldris, uksed lukku ei käinud ning liputajad olid akna taga (ja ka metsas). See kõik oli RÕVE!!! räpane, must. Prügikaste pidime ise välja viima- suur tünn, mis alati üle ajas, kuna kõik oma korrapidajakohust korralikult ei täitnud. Aga me olime noored. Ja see kõik oli ok.
Ja nagu kinnitavad mu tehtud märkmed, siis pidevalt oli üks pidu ja pillerkaar. Millal me küll õppida jõudsime?
Tookord oli lisaks lõpueksamitele ka sisseastumiseksamid. Enamik eksamitest olid suulised - mis mulle väga meeldis ja sobis. Ja vähemalt mina psühhotraumasid ei mäleta. Eksamid, arvestused, kontroll-kursusetööd oli tavapärane rutiin. Ning samuti polnud meil eriti rühma/grupitöid. Ise pidid oskama ja tegema.
Ma ei suuda enam meenutada (ja aru saada), kuidas kogu see logistika korraldamine toimis, et sain ettevalmistuskursused, sisseastumiseksamid tehtud. Ühika koha. Üldse Tallinnasse. Peamine liikumine linnade vahel toimus kas rongiga või hääletades. Hiljem leidsin autoga peika.
Tunniplaan oli seinal ning mingeid illusioone valikainetest polnud. Õppisid, mis ette nähti. Ma olin nn üleminekupõlvkond. Keskkooli lõpus ajalooeksam asendati kehalise kasvatuse eksamiga. Ülikoolis õppisin endiselt NLKP ajalugu ja vene keelt, aga sõjalist enam polnud ja kehalise kasvatuse normatiivid oli asendatud orienteerumisega. Etenduses olnud Minsk 22 asemel alustasime me juba keskkoolis programmeerimise õpet Jukudel. Viimastel kursustel saime ka inglise keelt, marketingi, rahandust... Mu lõputöö oli juba puhtas kapitalismis: Toitlustusettevõte Viljandisse. Ja töökohti meiel ak enam keegi ei pakkunud. Oli Eesti Vabariik ja käibel kroonid.
Naljakalt irooniline on see, et üks mu erialavaliku motiive oli võimalus saada praktikale Ungarisse. Ajad muutusid. Ungarisse enam ei saanud. Selle asemel läksin hoopis Soome.
Inseneriharidusest on mul väga palju kasu olnud. Iga kord kui mõni tehnikapoistest kurdab, kuidas mitte saama. Pööritan ma silmi ja osutan, et kui juba mina suutsin saiaröstimismasina valmis teha, siis mis siin keerulist saab olla õppinud mehele.
15.12.1988
See aasta 1988- draakoni aasta. Suurte tegemiste aasta. oli ju ka.
Sini-must-valged lipud, riigikeel, Väljas, Armeeenia jne jne. Endal ka. Kooli lõpetamine, elukutsevalik... /..../
Järgmine etapp oli juba ettevalmistuskursused. See oli tõesti mõnsa. Kõigepealt, kuidas ma Manniga tuttavaks sain. Sõitsin trammis Kopli poole. Järsku astus üks neiu ligi ja küsis, kus see TPI asub. Noh ja hakkasimegi rääkima ja siiani saame ideaalselt läbi. ... Kogu suve sündmused saidki toimuma tänu Mannile, kelle peika kaudu ma saingi tuttavaks selle seltskonnaga kellega ma läbi käin.
Sirts. Oi on tüdruk. Esiteks sai ta kuulsaks sellega, et ta kõike igale poole peale ja maha kallas. Madisele keeva vett, Agole kefiiri, Olafile ka vett + paar moosipurki jne. Siis avaldus tema teine omadus kõik toidud a) kas põhja kõrvetada või b) üle soolata.
10.02.1989
Poest: musta kalmaari, suled
Raamatukogust: mat. ül. kogu., Füs. ül. kogu; Füs.lab t met. juh., MÜK- mat
joonista tunniplaan
Vaba päev!
ONeilli " Vaata raevus tagasi"
11.02.1989
esimene tund vaba!
kult.lugu, arvuti
näitus " Kaunis naine läbi aegade"
kohvik "Tallinn"
Kino Sõprus " Ehe armastus"
pesu pesta!
Sahtel korda!
23.02.1989
haige!
pidu kl 19.00 Stagnakarneval
kell 22.00 langetati punane lipp
24.02.1989
8.33 lipu heiskamine Toompeal! Imeilus!!!
eskiisid ja joon.töö ümber teha!
Füssi protokoll
17.00 Orpheus "Pioneer"
Ülo sünna
02.03.1989
Gorbatšovi sünna!
11.30 hambaarstile
18.00 laulmine
20.30. spordipäev
26.03.1989
Käisin valimas- Hazak ja Mikiver
Õde tuli külla
mate ül! füssi protokollid
käisime Lainel külas.
Legend Narayanamast "Kajas"
18.12.1989
Olen Tallinna Tehnikaülikooli II kursuse üliõpilane, Tantsisn Kuljuse nooremas rühmas. Sügisest hakkasin käima Kirjakunstikoolis- kultuuriülikoolis.
Ago sai juba talvisel sessil eksmati. Olaf ja Madis aga.. Suvel tulin ükspäev juhuslikult ühikasse. Tuli välja, et Ago üritas sel suvel uuesti TPisse proovida. Olaf aga tahtis majandusse üle minna. Mõlemal oli eksam kenasti läinud- 4 peale. Ja siis juhtus aps. Kuskil mais tuli peale selline mõte, et valime TPI missi. Võeti siis suvalisi piigasid, kolm mõõtu ja oma tuppa seina peale nimekiri. /../ peale eksamit oli noormeestel väike peoke- joogid, värgid. Noh, oldi väheke purjakil. Ja siis tuli tuppa nende rühmaõde Kats. Poisid- mõõdame ära! Kolm purjakil poissi ajasid hirmu nahka. Ega ma eriti ei imesta, Olaf on ju teada. Ma ei tea, said nad mõõdetud või mitte, aga pärast jooksis Kats komandandi juurde, see dekanaati- ja asi läks miiltsasse. Asi oleks muidu vast hulgaansusega piirdunud. Aga õnnetuseks oli nädal enne 3.ühikas üks piiga tapetud- vägistatud ja sellepärast oldi selle koha pealt range- vägistamiskatse! Tänu Rauno emale koolist välja ei visatud.Aga Agol ja Olafil nulliti sisseastumine ära.
Mingiks TTÜ juubeliks paluti mul jagada oma nn karjäärilugu. Sellest katkendid:
Kaheksakümnendate teises pooles, astudes keskkooli, olid meil paljudel suured unistused.
Tollane kodumaa, aga, mahutas üheksanda klassi alguses meie unistused viide ametisse: kokandus, müüja, lasteaednik, õmblemine või masinakiri. Hoolimata (või vastupidi just hoolides?) omandatavast süvaõppega keskharidusest oli nõukogude koolilapsele ette nähtud keskkooli lõpuks saada ka kutseharidus. Selle nimi oli ÕTK. Õppetootmiskombinaat.
Mina valisin kokanduse. Miks? Ma ei tea. Tundus lihtsalt põnev.
Kord nädalas veetsime terve päeva õppides eriala teoreetilist osa, muuhulgas näiteks ka masinaehitust ja tehes praktikat Viljandi restoranis Vikerkaar. Praktika oli loomulikult huvitav- ilmselgelt ju tavaline koolilaps restoranikööki ei satu. Me olime abiks köögis, tehes abitöid ja vahel vedas: meid saadeti tööle pagari- ja kondiitritsehhi, kus saime abiks olla oluliselt rohkem. Meile usaldati näiteks sefiiri ja lehttaigna torude tegemine, lubati tordipõhju poolitada ja mune puruks koksida. Väga äge oli.
Aga huvitav oli ka teooria. Meie õpetajaks oli Ene Puust, kes kire ja entusiasmiga õpetas meile ajal, kui poed oli tühjad mis tühjad, toidutegemise põhialuseid. Mind on alati huvitanud küsimus- miks. Ja Ene andis meile vastused. Mitte- tee nii või tee naa, aga tee sellepärast, et..
Peale keskkooli lõppu olin kahevahel. Kas õppida edasi kirjandust või keemiat. Toidukeemiat.
Nagu öeldud, olid väga segased ajad. Meil jäeti ära ajaloo eksam, ilmusid esimesed sini-must-valged, õhus oli muutuste ootust. Ning selles kontekstis tundus vanemate soovitus- hoia toidu lähedale, siis on alati kõht täis, väga mõistlik.
1988 aastal oli võimalik astuda ülikooli korraga vaid ühele erialale. Dokumentide sisseandmiseks tuli sõita kohale. Lisaks keskkooli lõpueksamitele tuli uuesti sooritada ülikooli sisseastumiseksamid.... Kuum ja pöördeline suvi möödus mul Tallinna Tehnikaülikooli- tollase nimega Tallinna Polütehnilisse Ülikooli sisse astudes.
Toona kestis ülikool viis aastat. Igal suvel pidime endale otsima ise praktikakoha. Õpetati umbes „sajas“ variandis keemiat, füüsikat, kõrgemat matemaatikat, programmeerimist, automaatikat ja masinaehitust. See kõlab ehk hirmutavalt, aga tegelikult oli huvitav ja põnev. Meil oli hästi palju seminare ja praktikume. Tollased õppejõud Raivo Vokk, Ants Virkus, Endla Vellend ja paljud paljud teised olid oma ala fanaatikud ja eelkõige väga head Õpetajad.
Ajad ühiskonnas muutusid järjest raskemaks. Talongidega müüdi suhkrut, jahu, mannat, saia, leiba, võid... Praktiliselt kõike. Ma ei tea, kuidas meie praktikumide jaoks toiduaineid hangiti, aga me saime katsetada kõike. Alates ajudest ja neerudest kuni fileede ja kaladeni.
Emal oli õigus. Kõht oli alati täis.
Ja lisaks kõrgharidusdiplomile sain söögitegemise oskuse.
Miks valida tehnoloogi eriala?
Kõrgkool ei tee sind targaks. Kui sa ise ei taha. Aga kindlasti näitab see, et inimene on oma elus vähemalt ühe projekti ja eesmärgi saavutanud, lõpuni viinud. Tal pidi selleks olema hea püsivus, töökus, rutiinitaluvus, ajaplaneerimisoskus, võime ja tahe tegeleda ka nende asjadega, mis ehk polegi nii vahvad ning see on oluline argument tööandjate silmis.
Ülikool ei ole kutsekool, ülikoolis õpid sa mõtlema. Tehnoloogia, see on keemia, mitte matemaatika. Sa õpid, et a+b on c, aga oskad teha järeldusi, kuidas saaks sellest d. Igapäevane elu on selliseid väljakutseid täis. Ja inseneriharidus annab sulle üldistusvõime ning loogika igapäevaste algoritmide lahendamiseks.
Me oleme taas väga muutuvas maailmas ja ühiskonnas. Laiapõhjaline inseneriharidus annab sulle vabaduse. Vabaduse valida ja ümber mõelda. Põhja, millelt vajadusel ja soovi korral edasi minna või teha täiesti kardinaalne karjäärimuudatus. Tehnoloogina oled tööjõuturul eelisseisus, sind on alati vaja suurfirmades. Aga see on eriala, mis võimaldab sul alustada ka oma äri.
Ettevõttes, kus ma praegu töötan, on tehnoloogiharidus tegevjuhil, müügijuhil, ostujuhil, logistikajuhil ja turundusjuhil. Rääkimata tootmisega seotud inimestest.
Mitte ainult maailmas, vaid ka toidumaailmas, on praegu väga põnevad ajad. Inimeste ostukäitumine ning väärtushinnangud on muutunud, globaalselt jääb ressursse järjest vähemaks. Ning toidutehnolooge ootab ees suur väljakutse toita ära maailma miljardid muutuvates klimaatilistes tingimustes. Leida tasakaal traditsioonide, naturaalse ja uudse ning innovatiivse vahel. See on ülimalt põnev eriala. Täis katsetamist, testimist, sammu võrra ühiskonnast ees olles ja trende luues.
Ja nagu ütles mu tark ema. Toidu juures on sul alati kõht täis☺
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!