Cancel

Asjad olid pakitud, vaja vaid hommikul deodokas ja hambahari kotti pista, kui kill-kõll. Lufthansa kirjutab, et kuna streik, siis jääb lend ära. Õnneks pakkus järgmiseks päevaks. Kui nüüd ka lend ära jääb, siis pole enam üldse mõtet minna.
Aga. Kummaline on olla. Ma olen selle päeva vabaks ja tühjaks teinud, ehk siis sülle kukkunud vaba päev.

Mul on gaasiauto. Mis tähendab, et teatud regulaarsusega on vaja gaasiseade üle vaadata, muidu sõita ei tohi. Seekordne hoiatus tuli juba eelmisel aastal, et veebruari lõpus on tähtaeg. Helistasin muidugi kohe teenindusse, et aeg kinni panna. Miks nii vara.. teil veel mitu kuud aega..? Kle, mul läheb muidu meelest. Sai aeg kirja.
Vahepeal andis auto teada ka korralise ülevaatuse vajadusest.
Kokkulepitud ajal lähen siis kohale. Oi-oi.. ütleb vastuvõtja, neid kahte asja küll korraga teha ei saa. Hüva, leidis teise aja järgmiseks päevaks. 2 päeva pärast lähen autole järele. Ja selgub, et gaasiseadet nad korda ei saanud, sest miski vidin vaja tellida. Vidin peaks saabuma järgmisel nädalal. Ok. Lepime aja kokku.
Ja, lisaks esitab mulle pika nimekirja veel töödest, mis vajaks tegemist. 

Lähen siis nädal hiljem kohale. Jõuan tagasi koju, kui saan kõne. Sry, aga see vidin kohale ei jõudnud, me saame auto gaasi-korda teha alles märtsis.
Nojah, ütlen mina, aga teil oli ju veel see teine nimekiri ka, tehke siis need muud asjad ära.  Poiss lubas uurida.
Veel tund ja helistab tagasi, et ok, nad teevad muud asjad ära. Aga gaasi asi jääb märtsi.
Mina: seaduse järgi ei tohi ma märtsis enam selle autoga sõita. Ma rääkisin teile oma soovist eelmisel aastal...
Tema: nojah.. ma luban, et te õhku ei lenda ja sõita on võimalik. (= rikkuge seadust).

Vaatame praegu Huubist uut seriaali "Pimeduses". Kuigi, selliseid reaalseid olukordi näitavaid asju ( vt ka Konflikt, Okupatsioon) ei tohiks ma vaimse tervise huvides vaadata.

Kaks asja. Esiteks- kas päriselt on ka lapsed nii rumalad ja vingupillid. Ma olen juba unustanud, kuidas lapsed käituvad. Eriti ajab mind närvi peretütar. Ta annab isegi Anvar Samostile silmad ette. Seriaali isa peaks saama kõik maailma preemiad kannatlikkuse eest. Võimes säilitada rahu. Ma oleks need lapsed ammu nurka pannud ja vitsa andnud.

Ja teine. Kui kiiresti inimesed loomastuvad. Kui kiiresti tekib anarhia. Igivana konflikt- lühiajaline vs pikaajaline kasu. Isiklikud vs ühiskonna huvid. 
Arusaadav, et alguses on ootus/lootus/eitamine. Siis tuleb hirm ja šokk. Ma mõistan seda hirmu ja vaevalt ma ka ise nii rahulik oleks. Kas aidata teisi või kindlustada iseend. 
Teoreetiliselt pole ju hullu. Millal see elekter leiutati. Lehmad lüpsavad, kanad munevad ja teravilja on. Lihaga on Eestis kitsas. Kuniks satelliidid töötavad, on mobiiliside ja kuniks kütust, seni genekad. Eestis on ka magedat vett ja puud, mida kütta. Teoreetiliselt on võimalik ühiskond toimima saada ka ilma elektrita. Aga. Kui. 
Aga see praegune võitlus, mis hetkel on lihtsalt sotsiaalmeedias intellektuaalsel tasemel, jõuab siis tänavale. (meil on 50- aastaks põlevkivi, ei huvita, mis juhtub 51. aastal; mina ju leetreid ei põe,; makske mu elektriarved kinni ja miks te kõrgemaid palku ning pensioneid ei maksa; jne jne jne). Milleks seemnekartulit kevadeni hoida, kui seda kevadet võib-olla ei tulegi.
Ah, teate ju küll.
Ja sa ei saa mitte midagi teha. Inimesed ei ole ilusad ja head. ( Ja see mis USA sunnib Ukrainat tegema, ajab lihtsalt mitte ainult jooma, vaid ka oksele).

See seriaal paneb mind mõtlema, et tegelikult on ainus asi, mis mu kriisivarudest puudu- relv.  Et kaitsta end nende eest, kelle surmahirm sunnib varastama, ahnitsema, peksma, lõhkuma, tapma. Ma pole seni viitsinud ja tahtnud sellega tegeleda, aga ehk siiski peaks.