reede, 3. detsember 2010

vol 2 Millal me suureks saame

Eile tuli välja, et ma pole oma murega- millal siis ometi täiskasvanuks saan, üksi. Areng, või on õigem öelda eelistused ja väljakujunenud maitse, on pidama jäänud kusagile 16- 17 eluaastasse.
Ok, rõivamood ei sõltu ainult minust. Nukra äratundmisega näen, et viimase paarikümne aasta jooksul pole leiutatud midagi uut- patšokid, retuusid, kleidid, volangidega- ja pliiatsseelikud.. see kõik on juba olnud. Samuti värvid- neoonroheline, pruun, lilla näivad regulaarselt korduvat. Kui oleks taibanud oma kooliaegsed riided alles hoida, poleks garderoobi uuendamise muret.
Kuigi juuksed on vahepeal läbi teinud sada imet, olen ringiga tagasi jõudnud soenguni, mida keska lõpus sai kantud (ei, mitte keemilised lokid:)).
Samuti, kuigi toidulaud on vahepeal kordades mitmekesisemaks läinud ning mitmeid ülihäid raamatuid ilmunud, siis kui küsida lemmikuid-  tulevad need ikka sestsamast teismeperioodist.

Kõige rohkem on ilmselt edasi arenendud maitse "audio-visuaalse" osas. Muusika ja filmide osas, rõõm tõdeda, on toimunud progress:). Täielise tõe huvides, võiks isegi öelda, et Modern Talking, itaalia disco, india filmid ning elektroonikute seiklused tekitavad parimal juhul nostalgiat. Aga vaadata-kuulata väga enam ei tahaks....  
Kas ma olengi nüüd valmis ja suureks ei saagi?!

1 kommentaar :

  1. Em... olen võibolla 3-4 korda su blogi vaid külastanud ning sedagi väga ebaregulaarselt. Seetõttu ei ole mul erilist aimu sinu vanusest.

    Mina olen 25 ja 16-17 aastast ennast ei tunne ma enam piltidelt ka ära. Isegi 19 a. mina on täiesti võõras kuju. Mul on selle (nagu ka kõige muu) jaoks oma teooria:

    Kui ma lõpetasin keska, siis läksin õppima USA'sse, kus kolme aasta vältel käisin kokku kahes kõrgkoolis ja elasin 5 erinevas kohas (sealhulgas kolmes täiesti erinevas linnaosas). Siis tulin tagasi Eestisse, kus käisin veetsin veel pisut aega kõrgkoolis (segane story mu hariduskäiguga). Kokku olen elanud nüüd Tallinnas kahes erinevas kohas. Mis see tähendab? Mu elus on olnud keska lõpetamisest alates muutuseid täis - vähemalt korra aastas olen elukohta vahetanud, sama kehtib tegelikult mu sõprade kohta. Suhtlen täna igapäevaselt inimestega, kellega ma kahe aasta eest üldse ei suhtelnud. Mul on säilinud kõik vanemad sõbrad, kuid suhtlen nendega harva. Viimase kolme aasta jooksul olen viibinud lisaks USA'le ja Eestile veel Itaalias, Inglismaal, Türgis, Araabias, Lätis ja Saksamaal.

    Kõige selle pöörase elu jooksul olen nii palju õppinud ja arenenud. Tohutult uusi ja erinevaid inimesi, muusikat, kultuuri, hobisid, jne. Soeng, riided, jms on nagu USA filmist - inimesed vaatavad tänaval järgi. Ma ei kannata paigalseisu, mistõttu ma midagi uut otsin.

    Vaatame nüüd keskmist eestlast. Lõpetab keska, läheb suurlinna õppima (samasse linna õppima minek on veel mõttetum). Enamik nädalavahetusi sõidab ta koju vanemate juurde. Kõik tema baka + magister on täpselt samasugused. Samad sõbrad (keska ajast), samad pubid/baarid/restoranid, sama elukoht, sama auto, sama... sama... sama. Kõige hullem on veel see, kui inimesel on keska ajast mingi naine/mees kah. Kui aastaid sama jura aetakse, siis polegi kuhugi areneda.

    Ma olen õppinud, et elukoha (linn, linnaosa) saab selgeks 6-12 kuuga. Peale aastat areng jääb seisma, sest inimene on kõike juba kogenud - jälle jõulud, kevad või mis iganes. Sama kehtib inimestega... 5-10 kuud ja inimene on täielikult selgeks õpitud. Enam ei ole temalt suurt midagi juurde saada. Siinkohal mina liigun edasi - otsin uusi kogemusi ja võimalust kelleltki midagi õppida. Ja nendeks uuteks inimesteks ei ole need, kes aastaid on sama jama ajanud. Nendel puudub maailmavaade, arusaam asjadest ja üleüldse pole neilt midagi erilist õppida. Ideaalis suhtlen inimestega enda arengutasemelt või siis kõrgemalt.

    Vot.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!