teisipäev, 7. september 2021

Ajaloo huvides

Käisime Pärnus kahe silla jooksul, mis sel aastal oli millegipärast virtuaalne. Mis oli veider, sest Pärnus koroonat polnud. Kui teater välja arvata, siis hotellis, kahes söögikohas ja pontsikubaaris käis elu nagu eK, ei maske ei teste ei passe.
Ühes pargis nägin venekeelset ekskursioonigruppi. Isegi piirid on lahti?

Mina muidugi ei jooksnud, mulle usaldati eriti vastutusrikas ülesanne viia üheksandale kilomeetrile veepudel. Milles ma täielikult läbi kukkusin. 

Selgus, et vahepeal on ehitatud Pärnusse jõe äärde imeline promenaad. Ikka väga-väga ilus. Väidetavalt on see seal juba mitu aastat, aga mind on taas unustatud informeerida. Kõnnin siis seal jõekaldal ( õunapuud ei õitsenud), ilm oli ilus, päikseline, aga kohutavalt külm. Kindad olid käes- mul on aastaringselt suvejopedel/mantlitel kindad taskus, sest jaanipäeviti on neid tavaliselt vaja, aga ikkagi oli külm. Lõpuks võtsin mantli vöö ja sidusin selle salliks.. parem hakkas. Okei, sellel pole tegelikult mitte mingit seost mu läbikukkumisega. 

Niisiis kõnnin ja imestan, et kilomeetreid pole ju mitte kusagile märgitud. Lõpuks avastan, et asfaldile on maalitud 8, Oo, rõõmustan- kilomeeter veel ja siis tuleb 9. Kõnnin edasi ja mis tuleb? Seitse. Nüüd olin täiesti segaduses. Kas ma kõndisin valele poole? Kas peaksin ikkagi edasi minema, äkki tuleb peale 7-t üheksa? Või siis vaatan ma vale märgistust? Ja tegelikult tahaks hirmsasti ka teise kalda läbi käia. Küsisin ühelt kohalikult tüdrukult. Jaa, ütleb ta, üheksa  jaoks pead tõesti tagasi minema. Aga kuna sealpool oli nagunii stardi/finishipunkt, siis tundus see kuidagi nõder. ja jäin sinna, kus olin.. 
Ja mis selgus. Mitte 9, vaid 6 oli see, kuhu ma pidin minema. Kuidas on suulises kommunikatsioonis võimalik see segi ajada, jääbki mõistatuseks. Mu vaene mees sai nüüd vales kohas juua. Aga püstitas isikliku rekordi. Seega kõik lõppes õnnelikult.

Teatri kohta ei oska suurt midagi kosta. Etendus oli "Arktilised mängud" ja kindlasti on tegemist kultuurisündmusega.  Mäletan, et Ago Andreson ei mänginudki joodikut See üllatas. Ja et oli situatsioonikoomikat. Aga kui küsid, et millest see oli, siis ei oska ma midagi öelda.Teise vaatuse ajal hoidsin silmi sõna otseses mõttes, füüsiliselt, sõrmedega lahti. Nii tikkus uni peale. Soe, pime, rahulik.
Ei ole minust kultuurset inimest.


5 kommentaari :

  1. Ma läksin kümmekond aastat tagasi hea sõbra pudelipoisiks Helsingi maratonile, seisin samuti paraku vales kohas ning sõbra veetustumise vältimiseks olin sunnitud tubli mitusada meetrit sörkima. Jube, jubbbeeee!!!!

    VastaKustuta
  2. Pärnakana võin kinnitada, et piirid on tõepoolest lahti - välja arvatud vist Läti oma, sest Läti numbriga autosid on vähe näha, igasugu muid see-eest küll.

    See, miks Kahe Silla Jooks virtuaalsena toimus, on kehtestatud piirangutest tingitud. Põhimõtteliselt on korraldajal kohustus kontrollida kõikide osalejate tõendeid või teostada neile teste, aga olles nüüd osalenud kahel füüsiliselt toimunud jooksuvõistlusel... no see kontrollimine ja teostamine on võimalik küll korraldada, aga mitte mingisugust nakkuse levimise vähenemist sellega ei kaasne. Pluss on sel aastal kõikidel võistlustel oluliselt vähem osalejaid kirjas = korraldajale laekub osavõtumaksudest palju vähem raha = piirangutest tulenevad nõuded on lisakulu = odavam on võistlus virtuaalselt korraldada. Kurb, aga arusaadav.

    Jaansoni rada on äge tõepoolest, mulle ka väga meeldib. Aga õunapuid seal ei ole, nii et neid ei maksa ka kevadel otsima tulla :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õunapuude puudumisest on küll kahju:) sest praegu on tunne, et kõik linnavalituseed neid armastavad. Pärnad maha ja õunapuud asemele :) ( iroonia)

      Ma ei tea, ma pole mingi võistlusekorraldaja, aga minu jaoks oli see ikkagi nn mõttelaiskus. Kõik jooksjad on ju isikustatud. Saadavad päev varem oma tõendid, ja asi korras + välja saab neid ju lasta Gunderseni meetodil, mingite vahedega, kiiremad eespool. Ja praegu jooksid inimesed samuti gruppides.
      Aga midagiganes. Saaks juba see K läbi. Kõriauguni :(

      Kustuta
    2. Paberil ongi kõik imelihtne, ma ka ise mõtlesin - stardimaterjalid saad ju kätte ainult tõendiga, mis siin keerulist saaks olla.

      Aga reaalsus võistlusel - tuhat inimest väikesele maa-alale kokku pressitud, võistlejad ja pealtvaatajad läbisegi, mitte mingit vahet ei ole, et osad neist on vahepeal kuskil kellelegi mingi tõendi esitanud... sest päris elus lihtsalt pole võimalik võistlejaid kuidagi eraldada nii, et mingid suvalised inimesed nendega samas tropis ei seisaks. Võistlused toimuvad ju kuskil avalikus ruumis, mitte teatrisaalis vms, kuhu on sissepääs ainult piletiga. Probleem polegi jooksurajal, vaid just stardi- ja finishialas, mida on keeruline ainult võistlejatele piirata. St minu poolt viimati külastatud võistlustel pidi see idee poolest nii olema, aga päriselt polnud sellest haisugi.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!