Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 13. detsember 2021

Kõik minu emast

Nagu mu terane õde ütleb, on praegu aeg, kus ei teagi, millisele haigele sugulasele esimesena helistada ja kätt hoida.

Kui lumi maha tuli, kukkus mu ema randme kildudeks. Paremal käel. Ta on paremakäeline. Nagu Eestis kombeks, keegi appi ei tulnud, Komberdas siiski koju, läksid kiirabisse. Kuna provintsihaiglates enam proffe pole, siis mätsiti käsi kinni ja anti peotäis valuvaigisteid kaasa. Kirurg tuli ääremaale nädalapärast, lammutati lahti ja pandi puzzle loodetavasti kenasti kokku. 

Sõrmed liiguvad, aga käelaba ja ranne on fikseeritud ning küünarnukini kipsis. Nädalajagu elas mu ema esimest korda elus kui proua. Isa aitas ja teenindas. No katsu ise ühe käega kohukese- või viilujuustupakki avada. Või tõmblukku kinni tõmmata. Keeruline.

Aga eelmisel nädalal tundis isa infarktitunnuseid, kutsus kiirabi ja viidi haiglasse. Kõik on hästi, õigel ajal saadi jaole, aga nädalajagu peab ilmselt veel haiglas olema. 

Nii ja probleem. Mis saab mu ühekäelisest emast. 

Pakume, et ta võiks Tallinna tulla. Või tuleme meie talle sinna appi.
Ei, ei, ei ,ei.

Aga luba mulle, et sa vähemalt poodi ise ei lähe, veenan. Helista mulle, ma tellin sulle kulleri ukse taha.
ja, ja ja, ja.

Eile siis helistan.

Tulin just poest, ütleb ema. Ma proovisin ka autoga sõita, aga käigukangiga on ikka raske...
Kui ma oleks seisnud seina kõrval, oleksin pead vastu seina tagunud.
Viisin prügi välja, raporteerib õnnelikult. Aga proovi sa ühe käega konteineri kaant lahti hoida ja samal ajal prügi sisse panna, Kahe käegagi raske. Aga sain hakkama, rõõmustab. Võtsin pulga ja tekitasin kangi ja..

Siis sai mul pohlamoos otsa. (sügavkülmast plastkarbi võtmine oleks olnud ilmselgelt liiga lihtne. Vist?). Aga kuidas purk lahti keerata. Kuna minul ei õnnestu see ka kahe terve käega, siis kuulasin huviga. Tuleb panna purk lihtsalt kahe põlve vahele ja siis niimoodi nügida, et kaas keerab lahti...

Tunnen läbi telefoni, kuidas ta silmad säravad. Ja õhinal räägib, et tal on nüüd uus projekt. Kuna esmaspäeval on vaja minna arsti juurde niite välja võtma (luba, et sa lähed taksoga. ja-ja-ja-ja,....)
Siis tuleks juuksed ära pesta.( Kas sa juuksurisse ei saaks.... Ei-ei-ei) Šampoon on vaja pudelist välja saada, kuhugi kallata ja sealt pähe saada ja siis jälle peast maha. Huvitav, kui mässin käe plastikaati, kas see oleks nn taldrikuks.., arutleb.

Ausalt. Ma ei teagi, milline peaks olema selle postituse tonaalsus.

Kas ma peaksin kahetsusest ja häbist, kui halb ja hoolimatu tütar ma olen,  mudas püherdama.

Või peaksin olema uhke. #womanpower?


10 kommentaari :

  1. Nagu tütar, nõnda ema ja ikka vastupidi ka:) Mind vanem tütar üritab ka aeg-ajalt nunnutada, aga ma olen ju täies elujõus meesterahvas!!!

    VastaKustuta
  2. Tüüpiline, ainus vahe on selles, et minu ema ei ole nii positiivne. Püüab ise küll hakkama saada ja ei räägi!!! Aga kui hakkama saab, on kirjeldused tegevustest etteheitva tooniga. Nagu oleks ikkagi eeldanud, et laps tuleb, aga mina jälle olin naiivselt eeldanud, et kui inimene kinnitab, et saab ise või ootab laupäevani (tegelikult ei oota), siis seda ka ta teeb :D
    Tegelikult tuleks ilmselt initsiatiiv haarata ja kohale minna, teoreetiliselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea. Nii nagu Konn kirjutab "elujõus.." ( ma muidugi ei tea sinu ema elujõudu:)) aga kui ma lähtun eeldusest, et - tee nii nagu tahad et sinuga tehakse.
      Siis mina ilmselt ei tahaks lapsehoidjat. Jah, abi mingis küsimuses, milles ma ise pädev pole. Aga üksinda pole sul kedagi hindamas/valvamas. Rahulikult oma tempos teed ja oma kodu on oma kodu. Ma ei tahaks, et mu lapsel tekiks kohustused jne.
      Oma lapsega rääkisin, ta ütles esimese asjana, et nende st vanaema põlvkond ongi ju selline. Saavad kõigega hakkama. Et kui tema oleks 74, siis teda oleks kindlasti vaja poputada :)

      hea targutada, eks :) Aga tegelikult on mul kohutav süütunne.

      Kustuta
    2. Elujõudu vist tal on, aga talle meedib olla abitu. Ja see teeb asja nii raskeks, sest ma vahel ei oska hinnata, kas ta lihtsalt tahab olla abitu ja nautida tähelepanu (tegelikult saab hakkama) või siis on asi tõsine.

      Kustuta
  3. Mina loen siit välja selle, et su ema saab läbi igasuguste raskuste võitmise tunde, et ta on elus. Senikaua, kuni ta ei kahjusta oma tegevustega enda tervist, on kõik väga hästi. Kui sa võtaksid tal võimaluse ise lahendusi otsida, ise leiutada, ise hakkama saada, võtaksid sa tal ära elurõõmu ja -kire. Ainus oht, mis on, on see, et ta ikkagi teeb endale millegagi liiga. Kuid vaimutervise huvides ta peabki endaga hakkama saama, niipalju kui see on võimalik.

    VastaKustuta
  4. Ma saan su emast täiesti hästi aru. Ma olen muidugi korduvalt varba ja teisi jalalaba luid murdnud ning maksimum, mis ma jaksan paigal püsida on kolm päeva. Viimane kord lubasid lapsed mu tooli külge kinni siduda kui ma istuda ei märka.
    Äkki pole su emal ammu nii palju väljakutseid ja nuputamist olnud. Äkki see on mingist otsast lõbus? No kui ma tahan just praegu poodi minna, siis katsuge mind takistada!
    Kui su ema pole kuidagi passive-aggressive siis ole ta üle uhke ning rõõmus

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kirjelduse järgi tundub jah, et see on tal nagu uus mäng. Kuidas argirutiinist saab pärast traumat seiklus.

      Mu sõbrad ja õpilased said palju lusti, kui ma pärast põlveoperatsiooni karkudega tantsutrenni ilmusin.

      Kustuta
  5. Ema selline käitumine antud olukorras ajaks ilmselt halliks ja sunniks peaks vastu seina taguma küll. Aga tema ilmselt on saanud ohtralt eduelamusi iga "töövõidu" eest. Tõeline Nõukogude Naine :D

    VastaKustuta
  6. Emade ja tütarde suhted on kõige põnevam asi üldse. Seal on nii palju võimalusi täpselt samasuguses olukorras. Erinevad kommentaarid pakuvad juba variante. Sul on oma emaga hea suhe, kui ta tahab ja saab ise raskes olukorras hakkama ja on rõõmus, mitte ei heida sulle midagi ette ja sa ei hurjuta teda ka. Täiskasvanud inimeste normaalne suhe.

    VastaKustuta
  7. Mulle ei tundu niimoodi kaugelt üldse, et peaksid miskeid süümekaid tundma. Vastupidi, mulle tundub sinu kirjelduse järgi su ema lausa õnnelik. Rõõmusta koos temaga!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!