Kolmapäev, 10. november 2021

Kolm on kohtu seadus


Nüüd tuleb pikk, tõsine ja delikaatseid terviseandmeid sisaldav postitus. Aga ma siiski avaldan selle, sest nagu ajakirjanduses öeldakse. Ehk aitab mu kogemus muuta mõne naise elu.

Paar kuud tagasi tabas mind harvaesinev tublidushetk ja ma panin naistearsti juurde aja kinni. Kaua ma ikka internetist õpin. Lähen ja kuulan proffe. Kas mul on põhiseaduslik õigus edasi süüa tablette, nagu väidab kanadaraamat või peaksin ma hüppama pea ees tundmatusse ja tunnistama, et on aeg hakata valmistuma menopausiks.

Arst vangutas pead ja tahtis mu enne vastamist läbi vaadata ja selgus, et mu kõhus on hoopis mingi veega täidetud tsüst.  (Ma ju ütlesin, et ma ei ole paks.)
Millal ma ometi täiskasvanuks saan? Ma ei tea. Ma oletan, et normaalne täiskasvanu oleks selle sõnumi peale hakanud näiteks .. testamenti koostama? Või ma muidugi ei tea, mida normaalsed inimesed teevad. Mina hakkasin.. naerma. Esiteks kergendus selle pärast, et tegemist pole rasvaga.

Teiseks. Kas te soovite rääkida tsüstidest?  Esimest korda juhtus nii, et käisin selgeltnägija juures, kes väitis, et mul on tsüst ja maksalutikad. Ma olin toona naiivne ja noor ning tormasin paanikas kohe arsti juurde, 

selgeltnägija ütles…. 
Tore. Ütles arst. Mille üle te kaebate?
Ma ju ütlesin, et selgeltnägija…
Ma sain aru, ütles arst, aga mis probleemid teil on. Mida te soovite, et ma teen?

Mul on alati selle küsimusega, mille üle te kaebate.. ? väike segadus. Kas näiteks pidevalt tatine nina on günekoloogilisest seisukohast relevantne? Ma ise arvan, et pole. Ja siis ma alati vastangi, et, pole midagi kaevata.
Teisel korral juhtusin neerukividega emosse. Oli see vast kole kogemus, mida ei soovi vaenlaselegi. Muu hulgas rulliti kogu mu kõht ultraheliga üle ja siis öeldi, et kõhuke on mikrotsüste täis, pöördugu ma arsti poole. Seekord läksin siis jutuga, et, kiirabis… Arst oli teine, seadmed olid moodsamad, aga jutt sama.

Mis probleem teil on, kusagilt valutab?
Ei valuta, vastan piinlikkust tundes.

Toona vist ikka katsuti läbi, igatahes kuulutati terveks. No ja tere talv, oleme kolmandat korda tsüsti teema juures.

Anti saatekiri teise arsti juurde ja vereproovile. Ja kõik. See oli kolmas, mis mind naerma ajas. Ma ju ütlesin ( arstid ei viitsi sind kuulata ega süveneda). Ma lähen arsti juurde põhjusega. Palun konsultatsiooni, kaua ma peaksin oma tablette võtma, sest ma lugesin ( ma olen nii tark küll, et mitte öelda, et lugesin kanada autorit), et võiksin edasi võtta, aga 3 korda väiksemas koguses?

Tore, ütlen mina. Aga see küsimus, MIKS ma üldse tulin, küsin.
Ahjaa, ütleb arst, ärge enam neid sööge.
Mina- enne tablette polnud mul elu, täna olen ma oma elu parimas emotsionaalses ja füüsilises vormis. Ma väga kardan selle tasakaalu ära rikkuda.
Ei-ei, ütleb arst, need aitavad ainult raseduse vastu, kõik muu kas tuleb või ei tule…
Mina..?? (ei ole vist see koht, kus rääkida lugesin internetist)… nojah siis.

Kirsi tordile pani see, et verevõtjadaamidel oli parasjagu kohvipaus ja mind torkinud neiu oli äärmiselt häiritud, et pidi appikene, mingit tööd tegema. Päriselt tahad, et ma verd võtan?!

Ja nii ma tulingi sealt ära. Naerdes kui segane ja vastuseta, mida ma tegema pean. 2021 on olnud mu kogu senise elu aasta, kui ma olen olnud emotsionaalselt stabiilses seisus. Mul on olnud väga väga väga hea olla.
Jätkan? Mul on üks retsept veel olemas. Või lõpetan? Et ühelt poolt on valik- liigsest östrogeenist tulenev rinnavähk või infarkt või muud terve peatüki jagu asju. Mis võib olla ei tulene. Ja mu pidu kestab edasi. Ja teiselt poolt hormonaalne ning emotsioonaalne tohuvapohu, mis oli enne tablette ja millest on kirjutatud raamatuid. Aga mis samuti ei tarvitse üldse tulla.
Otsustasin, et kuulan ka teise arsti ära, eks siis selgub.

Teine arst oli oluliselt kepsakam ning tunduvalt sümpaatsem. Küsib, kas viimasel ajal on olnud kaalumuutusi. Mina: jaa, ma olen 2 kilo juurde võtnud. Arst, see on okei, peamine, et kaal pole langenud. Siis katsub mu kõhtu ja küsib, et kas ma ei pannud tähele, et kõht kasvas ja püksid ei mahu enam jalga, et miks ma arsti poole ei pöördunud. Seepeale ei oskagi midagi kosta. Kui ma poleks sel hetkel olnud pikali, oleks mu käed jõuetult rüppe vajunud. Mõtlen endamisi, et kui kõik inimesed pöörduksid paari lisakilo pärast arsti poole, siis medsüsteemi kokkukukkumine koroona tõttu oleks lapsemäng selle kõrval, mis juhtuma hakkaks. 

Et olen tunnikese repeat call, et  saada perearstiga ühendust.
Tere, sooviksin perearsti juurde aega.
Mille üle te kaebate?
Ma olen natuke juurde võtnud..
Pikk vaikus liinil.
Halloo?
Jah, ma kuulen. On teil veel kaebusi.
Ei, vastaks ausalt.
Õde ohkaks ja soovitaks pöörduda näiteks toitumisnõustaja poole, sest arsti juurde pääseks kuu aja pärast.

Lubasin arstile pühalikult, et ma batuudil vahepeal ei hüppa.  Ja tänan mõttes oma kaasasündinud laiskust, mis suutis leiutada tuhat ettekäänet, miks mitte joosta. Oht seisneb selles, et tsüst võib pöörduda ümber oma telje. 

Nojah siis, on nagu on, ütlen arstile. Loodame parimat. Arst vaatab mind pika pilguga, aga ei ütle midagi.

Ning jäin ootama analüüside tulemusi. Kõik see tundub uskumatu. Sest mul tõesti pole midagi viga ja ka mu vereanalüüsid olid kõik korras. Midagi, juhul, kui on pahaloomuline, peaks ju ometi veri näitama?

Vahelepõige. Miks ma silmi pööritan ja blogis plõksin, selle asemel, et arstile selgelt oma probleemidest rääkida. Lapsest saadik on kõiki mu muresid tühistatud või pisendatud. Jalad valutavad = kasvavad; pea valutab = puhka rohkem; kõht valutab= me ju tegime sondi ja analüüsid ei näidanud midagi; 2 nädalat rasedust = kullake, see on teil tsüklihäire; liigutades on valus = aga ärge siis liigutage; väike palavik= aga miks te siis üldse kraadite jne jne jne., Ja ilmselgelt olen ma pettunud ja sarkastiline ja ma tõepoolest ei taha end taas tunda hüpohondriku rollis.

Ning kui aus olla, siis tegelikult on neil kõikidel olnud ju õigus. Kõik  ongi ju olnud psühhosomaatilised või ajutised probleemid, sest kõik on ju hästi. Nii et. Mina usaldan arste (kuigi sisemas vaidlen ja silmi pööritan). 

Vahepeal andsin ämbrite kaupa verd ja tehti igasugu uuringuid. Sellel hetkel,  kui heidad pikali ja sind märgistatakse triipkoodiga, muutud objektiks. Õnneks vaatasin just "Teenijanna loo" seriaali. Nagu June soovitas, sa ei ole sinu keha. Las nad teevad, mida vaja. Sa ise hõljud kõrgemal ja vaatad pealt.

 LTKH on tõeline pärl minusugusele meisterorienteerujale. Õige kabineti leidmine ja hiljem majast väljapääsu otsimine on võtnud kokku rohkem aega, kui kõik tehtud protseduurid.

Kompuutertomograafiat tehti mul esimest korda elus. Jaa. See. Oli. Väga. Rõve. Sa tunned, kuidas kontrastaine liigub su veres, tuues suhu metallimaitse ning muutes põie tulikuumaks. Minus pole ainest ka narkomaaniks, sest veenid olid ligi nädal peale verevõttu veel sini-kollased ja nüüd topiti taas kanüül sisse. Seal lamades mõtlesin taas tootearendajate peale. Ma olen varasemalt hämmastusega mõtisklenud nende üle, kes Hiinas mõtlevad välja haukuvaid ja ratastel plastikkrokodille või bloggeri mehi, kes nuputavad, kuidas platvorm ebamugavamaks teha. Aga kusagil maailmas on olemas ka inimesed, kes disainivad ja mõtlevad välja selliseid masinaid. Uskumatu. Inimkond on ikka geniaalne.

Enne uuringut anti mulle mingi liitrijagu kannutäis vett ja paluti see ära juua. Ma ei tea, ilmselt olin närvis vm, aga mulle oleks topelt kogus ära kulunud.. Joon seal siis rahulikult oma vett, kui järsku hakkavad õed- arstid sebima.
Meile tuuakse koroonahaige, palun minge teise koridori istuma..#21sajand

Meil oli kokku lepitud, et ma reedel helistan ja uurin, mis seis on. Kolmapäeval, tuli sõnum, et neljapäeval on vastuvõtt. Mitu korda kontrollisin kuupäeva, sest kokkulepe jäi, et ma ju ise reedel helistan. See oli ilmselt esimene kord, kui tundsin hirmu. Miks ta ise võttis ühendust, kas midagi on nii halvasti? Ja ka esimene kord, kui ma end tõeliselt haigena tundsin. Sest paremal pool hakkasid kõik hambad valutama.

Põhjus, miks arst ennetavalt ühendust võttis, oli, et ta sai mulle opiaja ning kutsus opieelsele konsultatsioonile.
Opieelsel nõustamisel oli peale minu veel 3 naist, neist 2 päris noored. Mis mul siis viga on. Lihtsas eesti keeles nii suur tsüst, et mõjutab juba neerusid ning neerude töös on näha ka juba pisikesi kõrvalekaldeid. Seega kõht tuleb lõhki lõigata ja see välja võtta.  Minuga pidi veel rääkima anestesioloog. Aga kuna ta oli nii nii hõivatud siis .. rääkis minuga õde. Nii armas oli kuulata,. kuidas ta telefonis anestesioloogile ütles- ahh, ta on normaalkaalus noor terve naine, ma usun, et siin on kõik korras. Hiljem rääkisin ka anestesioloogiga otse ja vaatab mind- te olete kõhn. Süda sulas. Tundub, et anestesioloogias on mingi teine skaala :)

Kuna igalt poolt meediast on tulnud signaale, et plaaniline ravi lõpetatakse, siis uurisin ka ettevaatlikult, et kui tõenäoliselt meie kokkulepone kehtib. Jah, ütles õde. Käskkirja pole veel tulnud. Loodetavasti jõuame teile ikka ära teha. Lisaks on teil veel üks kontrollpunkt. Koroonatest. See peab ka negatiivne olema.

Tulin sealt koju ja endiselt. Ma ei tea. Ma ei saa aru, kuidas mul on midagi viga, kui mul ei ole mitte midagi viga.

Mul kästi haiglasse tulla hommikul kell kaheksa. Söömata ja joomata.

Üks praktiline nõuanne. Võta kaasa pisike kott. Intensiivi lubatakse kaasa võtta "ainult hädavajalikud asjad, nagu hambapesu, kamm, laadija ja telefon" :) #21sajand... Minu isiklik soovitus, kõrvaklapid. Sest peale lamamise pole seal halligi teha. Sa ei saa isegi rahulikult magada. Niipea kui vajud unne, shhh...Pigistab mansett su kätt ja masin otsustab vererõhku mõõta.  

Enamik töötajaid ja patsiente on venelased. Personal räägib küll head eesti keelt. Kõik on väga väga sõbralikud. Hämmastav, et 24- tunniste vahetustega on võimalik nii inimlikuks jääda. Aga lapsed, õppige vene keelt. Nii saab võita sõpru ja mõjutada inimesi. 

Naised mu palatis tulid ja läksid, mina ikka ootan. Kas see on nüüd see koht, kui tullakse, et sry, me ajasime sassi. Minge koju?  Lõpuks, kell 12 siis halastati. Selleks ajaks olin juba nii küps, et kui kanüüli paigaldus randmesse õnnestus alles kolmandal katsel, ei pannud see mind kulmugi liigutama. Siis viidi mind lõpuks ometi operatsioonisaali, mis ei näinud välja üldse nagu filmis.

Ärkasin kell pool kolm intensiivis. Kõrval solises vesi. Kauguses laulis Sandra Hiroshimast, alumisel korrusel keegi sünnitas ja kusagil lähemal töötas keegi akutrelliga.

Järgmisel päeval unustati mind jälle ära. Cranberry ja Ritsik, teie olete mind näinud. Onju, ma olen päriselt olemas ?! Hommikul tuli arst, vaatas kaks naist üle ja saatis nad üldpalatisse. Kusjuures, nende mõlema seis oli ( mu professionaalse arvamuse järgi) kehvem kui minul. Minu boksile tõmmati lihtsalt kardin ette.  Tund aega hiljem tuli siiski ka arst. Kiitis kõik heaks ja läks ära. Ootan ja ootan. Alles peale lõunat saabus vajalik nadpis.
Ja.
Siin ma siis olen. Olin täiesti terve naine ja kõik oli väga hästi. Nüüd on mul nagu hundil kõht lahti lõigatud ja ilmselt ka kivid sisse pandud, sest väga valus on. Just neelasin alla 5 erinevat tabletti ja minusse on tilgutatud erinevaid ravimeid. Mu elu kvaliteet on langenud.

Mis on loo moraal. 

Ei. Vale vastus.

Loo moraal on selles, et kuigi praegu on paha, mul tegelikult väga vedas. Tsüst oleks võinud lõhkeda või oleks võinud muutuda pahaloomuliseks või oleks võinud mu neerud pekki keerata. 

Loo moraal on, et kui teil vähegi õnnestub, minge arsti juurde ka siis, kui teile endale tundub, et kõik on korras.

Loo moraal on, et isegi kui arst on väsinud, tüdinud või ignorantne, veenge teda süvenema.


28 kommentaari :

  1. Lõpp hea, kõik hea. Ja loo moraaliga olen nõus, kui ikka on kahtlus tasub arstidele pinda käia, et tehtaks põhjalik läbivaatus ja uuritaks korralikult välja kas kõik ikka on korras. Samas ei maksa unustada, et inimkeha tundmine pole veel jõudnud täppisteaduse tasemele, arstid pole võlurid ja ei suuda teha imet. Nad on samasugused inimesed nagu meie oma heade ja halbade iseloomuomadustega, väsivad nagu kõik - nad lihtsalt on sellise ameti peal, mille puhul meie tavakodanike ootused ülikõrged.

    VastaKustuta
  2. Ja juhul, kui kuumahood tulidki sellest tsüstist, siis näitasid ka need, et kõik ei ole korras. See on ehk üks neid momente, kus su murede ignoreerimine on sulle endale külge jäänud, "ah, see on tühiasi, eluohtlik ju pole".

    Muide, mõni naistearst pakub küll ka lihtsalt menopausivaevuste leevendamiseks hormoonravi, vähemalt nii mulle viimati mõista anti, kuigi ma poleks ise taibanud küsida (ja hetkel ei taha ka).

    VastaKustuta
  3. Lõppeks ikkagist positiivne kohtulahend!
    Puhka ja poputa nüüd end!
    soodoma

    VastaKustuta
  4. Kosu ja taastu kiiresti! Oled meile oluline :)

    VastaKustuta
  5. Sa oled päriselt olemas 😊
    Äkki oled nii kõhnaks jäänud, et arst ei märganud? Hea perearst on kuldaväärt eksemplar. - minu oma saatis mind EMOsse, helistas ette ja korraldas kõik vajaliku- see ehmatas ikka korralikult- nüüd (enda arvates täiesti terve inimene) kurnan meditsiinisüsteemi, pisut piinlik on, kuid arsti lohutasid, et see on nende töö-putitada ja poputada-ainult kanüülidega läks pisut paremini, imeliste kätega med.õde.
    Hääd paranemist, kas toon kanasuppi ja vaarikateed?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohoo, haigla hõrgutiste vastu ei saa mitte miski :) kuum piim rohke suhkruga ning vastavalt söögikorrale riisi, manna või kaerakübemetega. Ja kuivatatud sai.
      Õudne!!! :) Kõik minu diplomiga tunnustatud teadmised tervislikust toitumisest said kummutatud :)

      Kustuta
    2. Peale op-i antakse tükk aega veidraid toite. Aga kõik on põhjendatav. Magus mannakört on klassika - peale siseorganite vahel sorkimist ei kannataks magu raskemaid toite välja. Suhkur annab puhast energiat, keedupiim väikse mannaga ei koorma magu ülearu, aga samas harjutab kõhtu ideega kunagi uuesti normaalselt sööma hakata. Peale keisrilõiget on sama jama - ma nii mäletan nälga ja siis jahmatust, kui lõpuks kõõgivilja-piimasupi vedelik toodi. Oleks nad mõne kapsaliblegi sisse jätnud, aga ei. Ja frustratsiooni sellest, kuidas palatinaaber (normaalne sünnitaja) võid ja leiba sõi, aga mina veel ei tohtinud.

      Kustuta
    3. Ja saiakuivikud on ka klassikaline dieettoit, kui kõht ei toimi (veel) nagu peab.

      Kustuta
    4. Sarikommenteerija jätkab: kiiret paranemist!

      Kustuta
    5. Aga kui ma ei taluks laktoosi või gluteeni? Isegi lasteaias küsitakse tänapäeval seda.
      Mul lõppes see reaalselt oksendamisega :(
      Ma tegelikult söön nii mannasuppi kui ka riisisuppi, aga kuum piim suhkruga oli isegi minu taluvusele too much.
      õnneks olin toidul vaid ühe päeva, esimesel toideti tilgutiga, ja päeval nr 3 sõin juba kodus ja oksandamiseta:)
      Hind oli 2.50 päev:) kui oleks pidanud nädala olema, oleksin kööki appi läinud

      Kustuta
    6. Ju siis ei ole viimase paarikümne aasta jooksul haiglates toitumissoovitusi muudetud. Mu keisrilõikest on juba 22 aastat mööda, kurb lugeda, et mõni asi pole ka üldse muutunud.

      Kustuta
    7. Mul ütles õde, et ärge tahtke süüa, te hakkate oksele. Ma ikka tahtsin ja arst lubas pool banaani. Hakkasin oksele :D
      Anesteesia kõrvalmõjud.

      Kustuta
    8. jah, täitsa võimalik.
      ( aga ikkagi ei taha niipalju suhkrut :))

      Kustuta
  6. Head paranemist ja tore, et probleem lõpuks lahenduse leidis!

    VastaKustuta
  7. Issand. Head paranemist ja tore et asjale jaole saadi. AGA. Ma võiks nüüd siia kirjutada nii pika traktaadi meditsiinisüsteemi eripäradest, et kõigil väsiks käsi skrollimisest ära. Miks käivad inimesed igasuguste alternatiivravitsejate juures? Sest seal kuulatakse päriselt patsiente ja juba selline ootamatu positiivne elamus võib platseeboefektina tervise korda teha. Jube hea on ka see, et kui kuulata a la mingit saadet Kuku raadios kus räägib mingi erialaarst, siis ta ütleb ikka, et käige regulaarses kontrollis. Ma tõesti tean oma laia tutvusringkonna kohta paari üksikut inimest, kelle perearst teeb paari aasta tagant igaks juhuks üldvere analüüsi. Õlejäänud juhtudel on perearsti esmane ülesanne inimeste meditsiinisüsteemist eemal hoidmine ja muus osas heidutamine. Käisin poisiga arsti juures, kooli algusest alates oli ca kuu aega juba jalg kannapiirkonnas valutanud, alatasa ei saanud trenni minna ja kui läks, siis oli pärast hullem. Laps näitas näpuga jalale, arst vaatas kaugelt, ütles et kirjutage kehalisest vabastus. Noh, sisetallad võite kah osta. Et mingi kõõluse värk. Aga et kas see peaks kuidagi korda saama või mis, sellest juttu polnud. Hiljem siis uurisime juba perearstist mööda minnes asja edasi, selgus et lapsel oli hoopis plantaarfastsiit. Teisel lapsel läks sissekasvanud küüs mädanema. Pidime just muis asjus perearstile minema ja rääkisime selle teema ka ära. Arst ei lasknud lapsel isegi sokki ära võtta, ütles ahah. No ma ei tea, ma ei ole ka see inimene, kes selle peale lapse soki jalast kisub ja varba arstile nina alla surub. Nädal hiljem olime sama varbaga samas perearstikeskuses asendusarsti juures tagasi, too pidi toolilt maha kukkuma kui varvast nägi (oli juba üsna lilla) ja suunas kiirkorras kirurgile. Ma võiks siia kirjutada miljoooooon sellist lugu. Tegemist on muide ühe Eesti tuntuima perearstiga. No ja siis surevad igasugused keskealised kestvussportlased rajal ja finišis. Küll siis parastatakse, ise ta pani üle ja miks ta oma tervist ei kontrollinud. Kui ma aktiivselt (võistlus)(kestvus)spordiga tegelesin, siis katsusin korra ääriveeri uurida mingi üldise terviseuuringu ja koormustesti kohta, sellepeale teatas arst, et need asjad on küll tasulised! Ok ma lõpetan, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ennast leili ajan.

    Vene keelt osates on hospidalis tõesti toredam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, eesti medsüsteemist saaks terve raamatu. Mul oli palatis naine, kes jooksis pool aastat verd, aneemia ja maovalud. Midagi ei leitud, vaid sümptomeid raviti. Alles kolmas arst taipas ta saata Tallinna uuringutele ja sealt kiiresti opile.

      Eestis peab olema raudne tervis või siis palju õnne ( ja tuttavaid) :)

      Kustuta
    2. Jep, ma olen siin viimase aasta jooksul paar korda erakas käinud ja no kogemused võrreldes tavameditsiiniga on nagu öö ja päev.

      Kustuta
    3. ja ometi on ju inimesed samad... Miks siis? kõrgem palk? Väiksem koormus? Arusaamine, et pantsient maksab su palga? Mis see on, mis motiveerib?

      Kustuta
  8. Oh heldus! Head paranemist!

    Eelmise aasta kogemus meenus, mul olid imelised õed. Poputasid ja aitasid :)
    Anesteesiast. Kui mul esimene op oli, mõned aastad tagasi, siis mu anestesioloog jäi hiljaks. Mina karja tudengitega saalis, soojad tekid peal ja närveerin. Lõpuks siseneb härra ja vabandab: “mul oli üks paks patsient, kes ei jäänud kuidagi magama”. Nii et tõesti, neil on kaaluteemast oma arusaam :D

    VastaKustuta
  9. Armas aeg, on alles lugu. Aga no lõpp hea, kõik hea.
    Hoolitse enda eest!! Lase lähedastel ka hoolitseda. Ja parane.

    VastaKustuta
  10. Ma väga väga tänan teid heade sõnade eest!! Olen juba kodus ja kõik on suurepärane!
    Käige arsti uures ja püsige terved :)

    VastaKustuta
  11. Kiiret ja kerget paranemist!

    VastaKustuta
  12. Ma nüüd riskin olla ebapopulaarne, aga kuidas peaks arst probleemist aru saama kui patsient põmst ütleb, et tal kaebusi ei ole? Või kuidas ta siis oleks pidanud küsima?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, see ei ole ebapopulaarne, vaid õiglane. Ma ei tea vastust. Mul tegelikult üks kogemus on. Perearstiga. Mina jälle, et midagi pole ja siis küsis väga konkreetselt jah ja ei küsimusi asjade kohta, mida ma ise poleks taibanud rääkidagi.
      Nende minu postituste näidete ootus on pigem empaatia. Et kui tuleb hirmunud plika, kellele on pandud "diagnoos", siis see hirm maha võtta. Ärakuulamine. Mitte naeruvääristamine.
      Nagu selle näite puhul. Kui ta oleks küsinud, mille üle kaebate, oleksin vastanud,et pole end kunagi paremini tundnud. Ja see on 100%tõsi. Millegipärast tahtis ta mind masinaga uurida ja vat siis. Kui poleks,oleksin rahulikult koju läinud ja edasi elanud.
      Nagu ma ise kirjutasin, eks mul ongi "tubli tüdruku sündroom". Mu õde või tütar ei tunne mingit valehäbi ka paistes sõrmega kiirabisse minna :)
      Ma olengi imelik :)
      Haiglas oli väga hea ja empaatiline personal. Tõke tekib pigem eesliinil :)

      Kustuta
    2. Empaatia, jah. Mul on omalgi nii see- kui teistsuguseid kogemusi, kuidas arst kas oskab suunavate küsimustega vea üles leida või ütleb lihtsalt "kunstnik, tundlik natuur" ja sellega piirdubki. Ma ei oleks esimest korda omal depressiooni küll kuidagi diagnoosida osanud, lihtsalt väga halb oli olla, nuttu peatada ei suutnud, läksin oma segadusseisundis perearstile. Tema andis mulle pikemalt vestlemata kätte emotsionaalse enesetunde küsimustiku, mida täites mul hakkas juba oluliselt parem - minu olukorda on võimalik kirjeldada, uskumatu!
      Mõni aasta hiljem masenduse põhjakihis hulpides teist perearsti külastades sain diagnoosiks "Kunstnik" ja "sööge vitamiine". Õnneks ma siis juba mäletasin, et enesetunne võib ka teistsugune olla ja otsisin abi mujalt.

      Häda on selles, et inimene ise küll tunneb oma valusid ja pingeid, aga ei oska objektiivselt hinnata, kas see ongi normaalne, võibolla on kõigil inimestel pidev peavalu või seljavalu või iga asi ajab nutma? Mäletan esimesest depressiooniravist, kuidas äkki hakkas päike paistma, lihtsalt niisama võisin tunda ei millestki rõõmu, see oli nii kummaline tunne! Ju ma olin juba aastaid olnud allapoole mõistlikku vaimse tervise taset ja olin täiesti unustanud, et elust võib ka rõõmu tunda. Käisin arsti juures ennast ette näitamas ja retsepti pikendamas, rääkisin talle ka, et nii imelik, justkui päike paistaks kogu aeg ja maailm on värviline. Ja tema naeratas ja ütles, et teistel inimestel on kogu aeg nii. Alguses ma ei uskunud teda. Elu oli ju olnud aastaid hall, lootusetu, kurb, raske. See oligi olnud minu normaalsus, millest ei osanud välja tahtagi.
      Sama lugu seljavaludega - olen selga valutanud 12-aastasest peale. Ega ma kusagilt mingit abi ka ei saanud, seega harjusin üsna ruttu, et seljavalu ongi normaalsus ja ei osanud enam abi küsidagi. Praeguseks on võimalused tublisti paranenud, nüüd olen ka seljahädadele abi saanud :)
      Tuleb välja, et hea arst võiks olla ka hea psühholoog, hea inimeste lugeja. Et leida üles ka need tähelepanu nõudvad asjaolud, mille üle patsient ise kurta ei oskagi. Paraku on arstid ka ainult inimesed. Mõni empaatilisem, mõni tuimem.

      Kustuta
    3. Jah, see peaks ja võiks olla amet, mille õppimsieks on vaja teha ka kutsesobivuseksam... Ehk kunagi :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!