Nädal 6

Aasta tagasi mõtlesin, et varsti jääme vanaks ja pensionile ja oh õudu.. kas me peame siis mehega hommikust õhtuni kodus koos istuma. Aeg oleks leida ühine hobi.
Mina ja mu mees oleme väga väga erinevad inimesed. Aga meile mõlemale meeldib mälumäng ja vahel me naerame, et me oleks ideaalne meeskond. Tema on spetsialist ajaloo, geograafia, poliitika, popmuusika, näitlejate, ja lõpetanud reaalklassi paneb peast matat ja loomulikult! on ta ekspert spordi alal. Mina... oot, mis siin nüüd üle jäi..:) klassikaline muusika, kirjandus.. eee.....:) Las jääb.
Mõeldud tehtud. Ja.. mees liitus spordi- ja mina kirjandusmälumänguga.
Oligi väga tore. Aga see polnud ju eesmärk. Nii ei saa. Ja sel aastal üritasime uuesti ja tegime teoks.
Eile käisime esimest korda koos. Tundub, et on seltskond inimesi- te kõik tunnete neid meediast, kes käivad absoluutselt kõikidel Eestis korraldavatel mängudel. Mina nägin neid ka oma kirjanduse- ja mees spordimängudel.  Eile olid nad taas kohal. Vaatad ja tead, et sul pole proffide vastu lootustki.
Meil oli viiene punt ja saime 9. koha. Vahed olid väga napid. Me tõepoolest täiendame teineteist ja tekkis väga hea sünergia.
Päev enne seda käisin nkk mälumängul. Sel aastal uue tiimiga ja jäime ka üheksandaks. Samuti nappide vahedega.

Kõige rohkem ajab närvi see, kui sul on laual õige vastus ja viimasel hetkel valid vale.  Mis mulle veel ei meeldi- kui ei anta vihjeid. Näiteks. Mõlemas mängus küsiti analoogne küsimus. Mis aastal esilinastus multikas/seriaal. nkk mängus siinkohal küsimus lõppeski. Vaatad lakke, sa kas tead või ei tea. Eriti karm on see piltide puhul- kes on pildil. Vabandust? Äkki õige pisut konteksti? Sajand? Manner?
Teisel mälumängul oli küsimustele lisatud vihjed, mis samal aastal veel toimus. Ehk, kui sa ei tea on sul võimalus muude teadmiste ja loogika abil õige vastus tuletada.

Sel nädalal ootasin histoloogilise uuringu tulemusi. Kui eelmisel korral oli kuidagi rahulik, siis sel korral olin üllatavalt närvis. Ma ei taha haiglasse. Lisaks võttis mu aju üle mu tavapärane soov lõpetatuse järgi. Mul oleks vaja uut kleiti ja telefoni... aga mis ma neist praegu ostan, äkki ma olen suveks surnud?  Lisaks mingid tüütud asjad. Ahh, mis ma ikka pingutan. Paneb prioriteedid paika küll.
Proov oli korras. Ikka simulant olen.

Huubist vaatasin "Emalõvi". Õnneks sai supakad alla panna, mistõttu tekst oli arusaadav. Megahea film. oskab eestlane teha küll, kui tahab. Mitu päeva veel mõtlesin, et mida mina selle ema olukorras oleksin teinud. Ja ei tea vastust. Vahel on nagu on ja peadki vist käega lööma?
Kiidan veel Tambet Tuisu debüüti "Armukelm", samuti väga hästi tehtud. Ja kui taas mõelda, et inspiratsiooniks on päriselu.. mind on ikka vati sees hoitud.

Ma vist kirjutasin varem, et valmistun koolitaja koolituseks. Millega seoses on mul vaja teha kodutöö. Naljakas, et ametid pole sellised nagu sa neid ette kujutad. Vähemalt minu kogemus näitab seda. Kui ma kunagi toitlustamist õppisin, siis oli samasugune reaalsuslaks. Süüa on tore teha. aga miks keegi mulle ei öelnud, et see tähendab sanitaarriietust, tervisekontrolli, lõhnu. Küünelaki- ja sõrmusevabadust. Et töötad siis kui teised puhkavad- õhtud, ööd, nädalavahetused, pühad.
Nüüd õpetamine. Mulle meeldib targutada, esineda. Aga.. minust ei saa ei koolitajat ega ka õpetajat, sest ettevalmistamine  võtab nii kaua aega ja on minu jaoks nii raske. Ma olen nüüd metoodikas (mis lõpuks on mul olemas) näpuga järge janud. Üritan mitte oma peaga mõelda. Aga ikka võtab rämedalt aega. 

Jätkan nüüd õppimisega.

Sünkroniseerimiseks olete valmis? Ole valmis äpp olemas? Teate kus asub teie kerksuskeskus? :) ( retoorilised küsimused)