esmaspäev, 5. märts 2012

Nüüd üles, keda needus rõhub

Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.
Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

Segadust tekitab see, et kusagilt millalgi on tekkinud juurde veel keegid. Keegid, kes protesteerivad mingite kollektiivlepingute vastu ning ähvardavad välja lülitada elektri, kui valitsus tagasi ei astu. Kes need on, mida nad soovivad ja miks protestivad? Kui näen uudislõikudes naaberriigi lippe ja intervjuukatkeid vähemusrahvuse keeles, siis tekib mul hirm. Piir rõhujate ja rõhutavate vahel nihkub mujale- meie ja nende vahele.
See on ilmselt põhjus, miks paljud meist siiani on streike kartnud. Meil on liiga värskelt õpitud  ja kogetud, kuhu sellised streigid viia võivad. Organiseerimata massid, kes tegutsevad küll ametiühingute nime ja egiidi all, kuid kelle eest ja nimel pole võimeline esindusorganisatsioon selgitama arusaadavalt, miks võideldakse.

Kakskümmend aastat kapitalismi on õpetanud meid mõtlema nõudluse ja pakkumise dimensioonis.  Mina ju saan, miks siis nemad hakkama ei saa? Tuleb rohkem pingutada ja mitte teha valesid valikuid.
Kuid see 20 aastat on pannud märkama ka seda, et olgugi nõudlus- minu poolt näiteks ka tammsaarede, kölerite ja ernesaksade järele; kvaliteetse hariduse ning  tervishoiu järele- on minu ja riigi prioriteedid pisut nihkes.
Asustatud ja elujõuline ida- ning läänepiir ja omamaine toidutootmine ning- töötlemine. See on investeering julgeolekusse, mitte kulu.


20 aastat kapitalismi on pannud ka märkama, et vahel ei peakski õiendama "ise oled süüdi".  Ühiskonnale on vaja, et oleks inimene, kes külmas ja niiskes ruumis paneks kalu karpi, kes kaevaks haua mu lähedasele või hooldaks teda viimastel elukuudel... Me ei saa neile inimestele mitte iial maksta sellist palka, nagu nad sooviks või vääriks. Aga me saame neile pakkuda seda, mis osas oleme leppinud olema solidaarsed- haridust, arstiabi, korralikke teid ja päästeteenindust.

Jämedalt võttes saab riik raha maksudest. Ning veel jämedamalt üldistades, mida suurem on juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt pakutav väärtus, seda suurem on  ka kokku kogutav rahahunnik. Nagu ilmselt meie kõigi matemaatikaõpetajad on öelnud- protsent pole number. Maailmatasemel vinge %-i eest hariduskulutustesse palka ei maksa. Raha on vaja koguda rohkem.

Ma olen ka varem seda retooriliselt küsinud ja ei saa siiani aru, miks meie riigis mõeldakse kulu- mitte tulukeskselt.  Miks meie oivikutest pea- ja rahadusministrid on piiranud diskussiooni ja riigi arengu kahte lausesse- raha pole. Me tegutseme meile antud volituste raames.
Ma ei nõua ju maksutõusu täna kohe ja praegu. Miks meil pole diskussiooni selle üle kuidas suurendada riigi tulusid, millised peaksid olema investeeringud, et meil oleks rohkem lisaväärtust ning tulu tootvaid ettevõtteid HOMME.

Ka mu "armastatud" koolireform. Vist kord käis retoorikast läbi, et vähem õpetajaid annab võimaluse tõsta allesjäänute palku. Kuid see kadus kiiresti, sest ilmselt said ka rääkijad aru, et see ei saa olla tõsi- vana kinnisvara haldus, uue infrastruktuuri ja õppekavade loomine, laste logistika ning koormuseta põhikooliõpetajatele kompensatsioonimehhanismi loomine- see tähendab kulusid.
Mulle tundub, et kas põhi- ja keskkool on koos või lahus, kas keskkoolis saab õppida vene või hiina keeles. Kas lapsukesel on võimalus valida riigikaitse ja religiooniõpetuse vahel.  Kas kõrghariduse võib omandada tasu eest või tasuta, need kõik on teise- ja kolmanda- ja viiendajärgulised küsimused.

Keskkoolis on hilja. Lasteaed ja algkool on see, kus me saaksime suunata ja mõjutada lapsi omandama kõrge lisandväärtusega erialasid ja elukutseid, mis tooksid meie riigile homme tulu. Kus me saaksime kloppida üles nende eneseteadvuse olemaks tulevikus globaalse firma juht, muuta nende väärtushinnanguid, mis annaks jõudu välja murda vaesusringist.

Me loeme järjest ja järjest lugusid sellest, kuidas eestlane töötab üles ägeda firma, et see siis suurele rahvusvahelisele korporatsioonile maha müüa. Miks? Ja kuidas seda muuta?
EAS võiks toetada uuringute ja messikülastuste asemel rohkem seda, mis tegelikku tulu toob- reaalset turundust.  Kuigi ma seda ei toeta, on siiski selge, et mängus, kus võlad kustutakse ning raha juurde trükitakse jääb meie riik kaotajaks Jne jne jne. 
Ma panen need võimalused kirja lambist, kümne minutiga ja olemasolevat majandusmudelit järgides.

Eesti on tarku inimesi täis. Mulle tulevad meelde rohelised, kes valmisdiskussioonis tulid välja nutikate, raamist välja lahendustega mis muidugi kohe mutta tambiti.  Ehk olidki need jama.
Aga miks me ei kuula inimesi, miks me ei otsi lahendusi, miks me sisendame endale, et oleme väiksed ja vaesed  ja raha ei ole ega tule?



15 kommentaari :

  1. Lugesin. Jumala õigus. Olen ise kah niimoodi mõtelnd. Küllap tuleb kõik sellest, et meie ülemustel on sissejuurdunud olek kõige esmalt kellegile koledasti meele järgi olla. ja kohe nii et aitab. Enne oli Moskva, nüüd on Brüssel. Ma ei taha maha teha ei meie kuulumist EL-i ega NATO-sse, isegi mitte eurot, vaid seda, et muud ei olegi, ainult see omaksupüüdlik tallalakkumine.

    VastaKustuta
  2. Pealegi on üks kulu, mis on puhtalt kunagise ettevõtluspopulistliku valimislubaduse täitmise tagajärg: Swedbank toimetas riigist välja nii palju raha, et riigil jäi saamata 100 miljonit eurot maksutulu. Ja Swedbank pole ainuke.

    VastaKustuta
  3. Notsu, see pilt pole päris nii triviaalne. Äripäeva pole mõtet 100% tõe pähe võtta -- klikimeedia nagu muudki.

    Pankade rahaliigutamised on pisut keerulisem protseduur, sellest on võimalik ka korraktne ülevaade saada, kui pisut huvi tunda. Aga selleks peab muidugi oskama bilanssi lugeda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juttu polnud ainult pankadest.

      Äkki viskad ise mõne lingi?

      Mis klikimeediasse puutub, siis tunnukse see, et Äripäev (ja kogu ülejäänud kontsern) tahab värskete artiklite eest raha saada, vastupidisele viitavat (vähendavad vabatahtlikult klikiarvu).

      Kustuta
    2. (peamine kriitika käis selle pihta, et kasum toimetatakse laenuna määramatuks ajaks välja)

      Kustuta
  4. Lugupeetud anonüümne, ausõna, notsu on tegelikult väga nutikas: anna talle allikmaterjal ja kui ta tahab, siis ta loeb ennast sealt teisele poole läbi.

    Hädaga saaks isegi mina sellega hakkama, aga tema on PALJU targem. POle ilus niimoodi ühe kommentaari põhjal lajatada väga läbipaistva vihjega, et sa loll, nagunii aru ei saa =)

    VastaKustuta
  5. Tänan väga väga naist heade sõnade eest, jääb veel loota, et ümbritsevate kõrge hinnang mõjub minu sooritusvõimele, nii et ma saangi hakkama sellega, mida mult eeldatakse.

    Väheke teine teema, aga vähemalt ikka solidaarsusest: leidsin vahepeal ühe 2003. aasta artikli meie kapitalimaksude ja tööjõumaksude suhte (st et meil on teiste Euroopa riikidega võrreldes väga madalad kapitalimaksud ja suhteliselt kõrged tööjõumaksud) mõjust tööhõivele, eriti struktuurilisele tööpuudusele.

    No ja see ilmselt ongi üks küsimusi, kus löövad välja inimese poliitilised eelistused: mina eelistaks, et maksusüsteem suurendaks pigem tööhõivet, mitte ei trahviks töötajate palkamist.

    VastaKustuta
  6. Väga lihtsustatult on riigi majanduse puhul tegu praktiliselt suletud süsteemiga (kui ei taheta võlgu elada riskides Kreeka teed minna). Lihtsalt pole võimalik kõigil soovijatel palka tõsta välja arvatud raha juurdetrükkimise teel, millist võimalust meil enam pole ja mis niikuinii ei aitaks.

    Kui kellelegi juurde anda siis tuleb kelleltki teiselt ära võtta. Seega tekkib küsimus, kes on nõus oma rahakotiga streikijaid toetama. Kuna ilmselt vabatahtlikke on liialt vähe, et sellest kasu oleks peab sellised küsimused riik otsustama läbi meie enda poolt valitud poliitikute. Laias laastus on parteide majanduspoliitiline erinevus ressursside ümberjaotamise poliitika erinevus.

    Õpetajad kindlasti on väärt paremat palka, aga kelle maksukoormuse tõstmise arvelt???

    VastaKustuta
  7. Hmm, mu lingid viitasid just sellele, et meie majandus ei ole suletud süsteem - normaalne ka, aga on meil vaja, et suurkontsernid just meie riigi saamata maksutulude arvelt rikastuksid?

    See, kuidas juba olemasolevat raha jaotada, on jah prioriteetide küsimus. Siin kuluks ehk ära väheke planeerimist, millised kulud osutuvad investeeringuks ja millised on lihtsalt kaotused.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kirjutasin oma kommentaari nii üldiselt blogi kohta ja seetõttu ka ei lugenud enne teiste kommenteerijate linke. Aga nüüd lugesin äripäeva oma.

      Alguses kohe rõhutasin, et "väga lihtsustatult" on tegu suletud süsteemiga. Tegelikult muidugi liigub nii raha kaubad kui teenused üle riigipiiride. Aga mõte oli selles, et pikas perspektiivis ei saa tasakaal liiga kaua või tugevalt paigast ära olla.

      Äripäeva lugu minu arusaamise järgi (mul pole vastavat erialast kompetentsi) siiski kirjutas, et maksud jäid PRAEGU saamata. Kuigi kasum viidi välja laenuna, tuleb ta millalgi tagasi maksta, eeldatavasti protsendiga ja siis on ka maksud suuremad. Kokkuvõttes toimus maksude maksmise edasi lükkamine kui ma õieti aru sain.

      Samas töötavad suurtes kontsernides terved osakonnad otsimaks võimalusi kuidas seaduse piires/piiril minimaalselt makse maksta. Siin peavad riigi rahandus spetsialistid, mitte poliitikud optimaalseima lahenduse leidma.

      Kustuta
    2. Seal artiklis vihjati minu meelest sellele, et omal ajal, kui reinvesteeritud kasumi mittemaksustamise otsus tehti, rõhuti selle peale, et küll see dividendide pealt saadavate maksude näol ära tasub - ainult et ei võeta neid dividende sugugi selles koguses välja, mis loodeti.

      Kahtlemata on tegu seaduse piires tegutsemisega, seepärast ma arvangi, et tegemist on siiski ka poliitilise küsimusega: äkki sai seadus kehtestatud lühinägelikult. Või isegi ilma igasuguse -nägelikkuseta, puhtpopulistlikult, stiilis "oleme hea valitsus, ei võta maksu". Samas kui tööjõud on tugevalt maksustatud.

      Ma olen maksuteemalistes foorumites näinud ka sarkasmi teemal "meil on ainulaadne progresseeruv maksusüsteem: mida vaesem oled, seda suurem osa sissetulekust maksudeks läheb" (pidades silmas seda, et vaesemal inimesel ei ole sääste (reinvesteeritavast kasumist rääkimata), nii et käibekas tabab teda kogu tulu ulatuses).

      Kustuta
  8. Põhimõtteliselt oleme elanud liiga kaua võlgu.
    Võlgu, teatud elualadele ja töötegijatele, kes siiani on järjest rohkem ja rohkem püksirihma pingutanud.
    Füüsikaseadused, vedru saab kokku suruda teatud piirini.
    Mida kauem ja kõvemini seda kokku suruda seda suurema energiaga saab toimuma pingest vabanemine.
    Kõhedaks võtab küll

    VastaKustuta
  9. Njah, võimalik, et selle varalt ongi saanud võimalikuks, et riik saab hoobelda väikese riigivõlaga. Teine asi, mille abil see võimalikuks on saanud, on muidugi väga suur erasektori võlg.

    VastaKustuta
  10. Nähtavasti leiab valitsus, et tegelikult on riigil raha siiski liiga palju.

    Selle taustal on nagu imelik rääkida, et õpetajate palgatõusuks raha ei jätku.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muide, üks kontrollsõnadest oli asjakohaselt "reforma".

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!