Nüüd üles, keda needus rõhub

Ajaloo ilu :)  12 aastat tagasi 5. mä'rts 2012  ilmunud postitus.
MITTE MIDAGI ei ole muutunud. Kaksteist aastat...

Ilmselt esindan ma üsna tüüpilist eestlast, kelles streigimõte tekitab vastakaid tundeid. Kas ma toetan õpetajate streiki? Jah, toetan. Võiks muidugi irooniliselt väita, et kui see puudutaks mind otseselt, oleks vast mu suhtumine teistsugune. Rongi ja ühistranspordiga ma ei sõida ning õpetajate streigist võiks laste meelest kujundada meeldiva iga-aastase traditsiooni.

Aga ma usun, et isegi, kui mu kokkupuude oleks otsesem, siis toetaksin ikka.

Ma kaotasin vaikides võimaluse saada ( kui  muudeti seadust)koondamisel 6 kuu töötasu ning töölt ära minnes saamata jäänud puhkusetasud. Kui järeltulijal õnnestuks edukalt kõrgkooli saada, poleks see enam meeldiv uudis, vaid mulle, kui sponsorile, vajadus valmisolekuks rahakoti raudu avada ligi viieks järgnevaks aastaks. Ma olen lammas, fooliummütsiga lumpenproletariaat ja selle kõigega leppinud. Seetõttu suhtun suure austusega neisse, kel selg sirgu aetud ning kes valmis väljendama oma soove avalikult ning selgelt. Ma olen nõus, et minu laste õpetajad peavad saama vähemalt eesti keskmist palka, ja soovitavalt veel rohkem.
Sinnamaani on kõik selge.

Segadust tekitab see, et kusagilt millalgi on tekkinud juurde veel keegid. Keegid, kes protesteerivad mingite kollektiivlepingute vastu ning ähvardavad välja lülitada elektri, kui valitsus tagasi ei astu. Kes need on, mida nad soovivad ja miks protestivad? Kui näen uudislõikudes naaberriigi lippe ja intervjuukatkeid vähemusrahvuse keeles, siis tekib mul hirm. Piir rõhujate ja rõhutavate vahel nihkub mujale- meie ja nende vahele.
See on ilmselt põhjus, miks paljud meist siiani on streike kartnud. Meil on liiga värskelt õpitud  ja kogetud, kuhu sellised streigid viia võivad. Organiseerimata massid, kes tegutsevad küll ametiühingute nime ja egiidi all, kuid kelle eest ja nimel pole võimeline esindusorganisatsioon selgitama arusaadavalt, miks võideldakse.

Kakskümmend aastat kapitalismi on õpetanud meid mõtlema nõudluse ja pakkumise dimensioonis.  Mina ju saan, miks siis nemad hakkama ei saa? Tuleb rohkem pingutada ja mitte teha valesid valikuid.
Kuid see 20 aastat on pannud märkama ka seda, et olgugi nõudlus- minu poolt näiteks ka tammsaarede, kölerite ja ernesaksade järele; kvaliteetse hariduse ning  tervishoiu järele- on minu ja riigi prioriteedid pisut nihkes.

20 aastat kapitalismi on pannud ka märkama, et vahel ei peakski õiendama "ise oled süüdi".  Ühiskonnale on vaja, et oleks inimene, kes külmas ja niiskes ruumis paneks kalu karpi, kes kaevaks haua mu lähedasele või hooldaks teda viimastel elukuudel... Me ei saa neile inimestele mitte iial maksta sellist palka, nagu nad sooviks või vääriks. Aga me saame neile pakkuda seda, mis osas oleme leppinud olema solidaarsed- haridust, arstiabi, korralikke teid ja päästeteenindust.

Jämedalt võttes saab riik raha maksudest. Ning veel jämedamalt üldistades, mida suurem on juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt pakutav väärtus, seda suurem on  ka kokku kogutav rahahunnik. Nagu ilmselt meie kõigi matemaatikaõpetajad on öelnud- protsent pole number. Maailmatasemel vinge %-i eest hariduskulutustesse palka ei maksa. Raha on vaja koguda rohkem.

Ma olen ka varem seda retooriliselt küsinud ja ei saa siiani aru, miks meie riigis mõeldakse kulu- mitte tulukeskselt.  Miks meie oivikutest pea- ja rahadusministrid on piiranud diskussiooni ja riigi arengu kahte lausesse- raha pole. Me tegutseme meile antud volituste raames.
Ma ei nõua ju maksutõusu täna kohe ja praegu. Miks meil pole diskussiooni selle üle kuidas suurendada riigi tulusid, millised peaksid olema investeeringud, et meil oleks rohkem lisaväärtust ning tulu tootvaid ettevõtteid HOMME.

Ka mu "armastatud" koolireform. Vist kord käis retoorikast läbi, et vähem õpetajaid annab võimaluse tõsta allesjäänute palku. Kuid see kadus kiiresti, sest ilmselt said ka rääkijad aru, et see ei saa olla tõsi- vana kinnisvara haldus, uue infrastruktuuri ja õppekavade loomine, laste logistika ning koormuseta põhikooliõpetajatele kompensatsioonimehhanismi loomine- see tähendab kulusid.
Mulle tundub, et kas põhi- ja keskkool on koos või lahus, kas keskkoolis saab õppida vene või hiina keeles. Kas lapsukesel on võimalus valida riigikaitse ja religiooniõpetuse vahel.  Kas kõrghariduse võib omandada tasu eest või tasuta, need kõik on teise- ja kolmanda- ja viiendajärgulised küsimused.

Keskkoolis on hilja. Lasteaed ja algkool on see, kus me saaksime suunata ja mõjutada lapsi omandama kõrge lisandväärtusega erialasid ja elukutseid, mis tooksid meie riigile homme tulu. Kus me saaksime kloppida üles nende eneseteadvuse olemaks tulevikus globaalse firma juht, muuta nende väärtushinnanguid, mis annaks jõudu välja murda vaesusringist.

Me loeme järjest ja järjest lugusid sellest, kuidas eestlane töötab üles ägeda firma, et see siis suurele rahvusvahelisele korporatsioonile maha müüa. Miks? Ja kuidas seda muuta?
EAS võiks toetada uuringute ja messikülastuste asemel rohkem seda, mis tegelikku tulu toob- reaalset turundust.  Kuigi ma seda ei toeta, on siiski selge, et mängus, kus võlad kustutakse ning raha juurde trükitakse jääb meie riik kaotajaks Jne jne jne. 
Ma panen need võimalused kirja lambist, kümne minutiga ja olemasolevat majandusmudelit järgides.

Eesti on tarku inimesi täis. Mulle tulevad meelde rohelised, kes valmisdiskussioonis tulid välja nutikate, raamist välja lahendustega mis muidugi kohe mutta tambiti.  Ehk olidki need jama.
Aga miks me ei kuula inimesi, miks me ei otsi lahendusi, miks me sisendame endale, et oleme väiksed ja vaesed  ja raha ei ole ega tule?