Või kas luksuslik elu lunastaks õudse surma? Et su tütar saab tsaarinnaks/kuningannaks, aga lõpuks raiutakse tal pea maha või tulistavad enamlased ta surnuks?
Hommikul, kui ma väljas käin, näen ma üht väikest sinises kombekas last. Ta jõuab arvatavasti alati esimesena lasteaeda. Ja seal ta siis üksinda toimetab. Veeretab lumepalle, kiigub..
Mu õelaps on samasugune, suudab end lõbustada, mu enda oma oli klammerduja. Miks osadel lastel on endaga lõbus ja teistel mitte? Millest see sõltub?
Hiljuti näitas ETVs head filmi inimestest, kes aitavad ja päästavad metsloomi. Rebasekutsikatele toodi püüdmiseks ja söögiks elusaid kukkesid. Mingit närilist toideti hiirtega. Ja kõrvalpuurides aidati pisikesi kakke ning luike.
Miks kukk on söök, aga kakud mitte? Mul tekiks seda tööd tehes vist meeletult eetilisi küsimusi. Loomulikult peaks neid aitama, aga milline liik väärib päästmist ja milline mitte?
Ühes teises saates soovitas spetsialist, et kui annetate, siis vaadake laiemat pilti- mitte kasside varjupaika, vaid neid, eks aitavad farmiloomi. Mitte lastehaiglaid, vaid Kiusamisvaba kooli. Et head saaks rohkem ja paljudele ja et ravitaks põhjusi, mitte tagajärgi:
Aga küsimus loomade kohta on hoopis selline. Mis saaks, kui me ühel päeval "vabastaks" kõik lehmad-sead-kanad jne. ( sobivasse kliimaase). Kas nad saaksid nn inimese abita hakkama?
Mida teie teete, kui teil on sellised küsimused? On teil targemad tuttavad, kes oskavad vastata? Või oskate te guugeldada? Või teil ei tekigi selliseid küsimusi?
Mõistlik inimene püstitaks igale küsimusele hüpoteesi ja kirjutaks blogipostituse. Aga mul tõepoolest pole vastuseid.
Mis su elus toimub, et küsimused lähevad aina huvitavamaks 🙂?
VastaKustutaFarmis sündinud ja kasvanud loomad ei saaks looduses hakkama, siga, veis ja kana liikidena ilmselt saaksid, kui tegu pole väga keradeks aretatud seaga näiteks.
Kakud vs kuked, saan aru, mida sa mõtled. Ilmselt lähtutakse siin põhimõttes, et kukkesid palju, kakkusid vähevõitu. Samas rebaseid on ka looduses palju. Või kassid varjupaikades. Just otsiti miskis mtü-s parandamatult haigele kassile kodu. Jah, see on humaanne tegu, aga kui kass on juba narkoosis ja leitakse, et ravida ei saa, kas poleks parem teda lihtsalt mitte enam üles äratada?
Mõned lapsed mängivad jah, üksi ja suured inimesed ka. Ei tea, miks nii on.
Ma arvan, et põhjus ongi see, et väga ei juhtu.. Kui juhtuks, siis poleks aega juurelda elu mõtte üle :)
KustutaSead peaks minu teada olema nii tundlikud loomad, et sigalasse pääsemiseks tuleb seal isegi töötajal teha iga kord läbi mingi ulmepuhastusprotseduur. Raske uskuda, et need samad sead vabas looduses kauemaks kui paariks päevaks terveks jääksid. Haige loom saab vast üsna kiiresti hukka, kuna on nõrk.
VastaKustutaMa ka ikka vahel mõtlen neile küsimustele. Vaatan protestijatest tehtud videoklippe, kus käiakse puurikanu kaitsmas jne. Loomakaitsjad, kes ise loomakasvatusest mitte midagi ei tea. Käivad ja muudkui kaitsevad, kuigi nende soovid ei pruugigi kanadele kõige kasulikumad olla. Spetsialistid (loomakasvatajad) teavad vast paremini, mis on loomale hea. Suurem enamik loomakasvatajaid muideks ei vihka oma loomi, ehkki paistab, justkui loomakaitsjad seda arvavad. Ei ole nii, et kõik rahaks, suva loomade heaolu ja tervis. Ükski loom, kes ei ela hästi, ei suuda anda vajalikus koguses piima, muna, liha, kasvõi nahka, kui soovite. Aga raha peitub ju toodangus. Kui pole looma heaolu, pole ka toodangut. Ja siis pole ka raha.
Seda, et lõpetame nüüd ühiselt kõik muna söömise ära, sest siis on kanal hea, pean lihtsalt lolliks mõtteks. See on minu isiklik arvamus, ma olengi selline julm.
Sa ei ole julm, ma olen ise samasugune, pragmaatiline. Minu eetika on see, et loom peab saama elada väärikat elu ning siis võime ta ära süüa. Eluring, lõpuks muutub kõik mullaks ja sellest saab uus elu :)
KustutaEsimese lõigu kohta – ei, ei sünnitaks. Mingi muinasjutt on ka, kuidas üleloomulik olend pakub lastetule naisele võimalust saada laps, aga sealjuures on 50/50 šanss, et temast tuleb kas kuningas või peab ta kogu elu kannatama. Naine loobub võimalusest. Teisalt, mu sugulane suri teismelisena, olles enne seda päris pika aja oma elust pidanud haiglates veetma, kui selle peale mu ema ütles, et „pidi ta üldse sündima“, sain ma üsna pahaseks, sest „ikkagi elu“. Oleneb ilmselt, kelle vaatepunktist vaadata ja milline suhtumine kellelgi elusse on.
VastaKustutaMa pakuks, et endaga on põnev just neil inimestel, kes selliste küsimuste peale mõtlevad 😊
Mulle tundub, et paljude selliste küsimuste puhul (kõiki) rahuldavaid vastuseid ei leidugi.
Jah, see ongi ilmselt mitme otsaga asi. Mul ühe tuttava õel on raske puudega laps. Kolisid Hollandisse ja elavad mõnuga. Loomulikult, lapsel on teatud piirangud ja probleemid, aga mitte midagi ei jää tegemata vanemate väsimuse/rahapuuduse või juurdepääsude puudumise tõttu. Nii et ongi suhteline.
KustutaKüsimused tekivad kui sisemine maailm on rahutu. Nendel hetkel mõtlen A.Alliksaare luuletusele:
VastaKustutaKas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem,-kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
/.../
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
/.../
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.
Juurelnud, leidmata vastust, kas parem on olla sündimata või sündida paremana. Isegi kui tead ette, et tabab kurb saatus, on ometi väärtuslik koos veedetud aeg. Marca poolt toodud lauset olen kuulnud vanematelt inimestelt, eriti juhtudel kui sündinud oli puudega laps (vanasti pandi silma alt ära ja paljud anti lastekodudesse, inimesele oli võõrastav näha ebatavalist, st normaalsusest kõrvalekaldeid). Kui paljudel on kaasas elustamist keelav kiri või tehtud organi doonorlust lubav märge? Kas maailm oleks parem paik, kui oleksime rohkem isetud? Mõtleksime mitte ainult iseenda heaolu vaid ka ligimese omale.
On ju ka inimesi, kes iseenda heaolu täiesti ära unustavad ja end lõhki rapsivad, õnnetud ja kurjad. Mis nende elu mõte on? Eneseteostus või iga hinna ees teistele meeldimine? Jube veide on kõrvalt vaadata inimest, kes aastaid end piinab töö, peresuhete ja lõputu rahulolematusega, aga mitte midagi pole suuteline muutma.
KustutaTänud Alliksaart meelde tuletamast! Imetlen inimesi, kes suudavad nii sügavad mõtted nii lakooniliselt sõnastada.
KustutaJuhtusin nägema Plekktrummi, kus räägiti Suitsust, ja sama emotsioon...
Koolis sunniti luulet lugema, ju ma sain mingi psühhotrauma, peaks uuesti katsetama. Loodetavasti olen nüüd piisanvalt küps ja valmis.
Mina näen tööasjus päris palju lapsi ja kuulen veel rohkematest, märkan ka igasuguseid lastesaatuseid, millest kuskil kirjutatakse. Ise olen viimase 15 aasta jooksul näinud lähedalt ainult üht last, kelle puhul julgen öelda, et tema oleks võinud sündimata jääda. Tema elustati põhjalikult, pikalt ja mitu korda, kuigi oli risk, et tuleb ajukahjustus... tuli. Kõnnib ja kõneleb, suur ja tugev, aga teise elusolendi väärtust ja elusolemise soovi ei taju ega ülitõenäoliselt ei hakkagi tajuma, arvatavasti saab tulevikus elada ainult väga kõrge müüriga kinnises asutuses rahustite peal, aga mitut inimest ta sinnajõudmiseni vigastab/traumeerib, pole teada. :(
VastaKustutaKõigil muudel juhtudel võib ikkagi loota, et äkki läheb hästi. Jälgin netis ühe Berliini pastoriproua kirjutisi, kelle viimase aasta peamine märksõna on "waswennallesgutgeht" ehk mis siis, kui kõik hästi läheb? Ehk me sellepärast ei teagi kellegi saatust 100% ette.
Jah, nõus, lootus on tugev asi.
KustutaSee käib teise nurga alt kategooriasse, "kui kõik su soovid täituksid". See ei oleks üldse hea, sest kaoks ära juhus, võimalused. Ja kaoks ära lootus.
Ma vaatasin ka seda saadet ja mõtlesin, et kus nad töötavad või kes neid üleval peab? (ühel oli suht vinge autopark ja kallid üleriided:).) See vist ka seletab. Muu olme on lahendatud, mingi elustandard saavutatud ja aega jääb palju üle. See selleks. Muidugi on inimesi, kel ongi üliarenenud vajadus päästa ja aidata.
VastaKustutaKas nad seal mitte ei lähtunud mõttest, et päästa tuleks seda, kes on katki või abitu? Kukkesid on alati üle, sest neid pole eriti mõtet mitmekaupa pidada. Kaklevad ja ei mune :P Mina olen pragmaatik sellistes asjades ja ei piina end taoliste teemadega.
Lapsesaamise teema on vast valdavalt naisele selliselt sisse kodeeritud, et instinkid toetavad ja see kõik kuidagi nii toimib, et küsimusi ei teki. Ikkagi oma laps ja side temaga, ema on ema. Ma alati imetlen (pole õige väljend, aga mul ei tule praegu paremat) neid naisi, kes üksi kõige kiuste terve elu haige lapsega veedavad. Meeletu pühendumus ja energia. Ma olin vanasti puutepunkti iganädalane vaataja ja need lood panid sellistele teemadele mõtlema.
Muidu väga ei vaeva end nii keeruliste teemadega. Hea kui igapäevaste kohustustegagi une ajaks toime saaks :) Igav pole kunagi, mina olen ka see, kes pigem üksi toimetab ja omale alati tegevust leiab. Loomusest vist tingitud, ma olen lapsest saadik selline olnud. Ja muidugi vanaema kasvatus. Meil oli nii, et kui keegi igavles või mis veel hullem, kurtis, et on igav, siis leidis vanaema talle kohe rakendust. Vastuvaidlemist ei olnud, vanaema oli autoriteet :) Nii et me õppisime tädipojaga (kes elas vanaema juures) maast-madalast, et omale tuleb tegevust leida, muidu on jama majas :)))
Meil oleks nagu sama vanaema olnud :)
Kustutakessee siis käed rüpes istub :)