Laupäev, 23. jaanuar 2021

Käibetõed

Halloo, kosmos ! Kes oleks arvanud, et ma hakkan blogi tr.ee st puudust tundma. 

Blogipuu ära kadumisega selgus ka selle suurim eelis. Võimalus näha jooksvalt kommentaare. Kallikesed, ma armastan teid, aga puht füüsiliselt ei ole võimalik hoida silma peal mitmekümne blogi sabas toimuval. 

Lisaks otsustas internetijumal, et mul polegi vaja kommenteerida. Viimati kadus mu pikk ja kahtlemata asjalik ning sisukas kommentaar kosmosesse Notsu juures. Nii et. Olengi vaid mina minu endaga. 

Või teab keegi head alternatiivi blogtreele ?

Peale helendavate seente postitust olen hakanud mõtlema, kui palju on meie elus käibetõdesid, mille õigsust pole vist keegi ammu kontrollinud. 

No näiteks, et kass on kodustamata ja endiselt metsik. Mul on siin kodus üks isend, kes lükkab väite kindlalt ümber. Esiteks toiduga pirtsutamine. Ta sureks ilma inimabita hiljemalt nädala pärast lihtsalt nälga. 

Teiseks ta komme, et kui ehmatab, siis ei põgene, vaid kivistub paigale ( muuseas, ka mina reageerin hädaolukorras niimoodi). Ju ta arvab, et on nähtamatu, või midagi. Aga kui ma oleks see viimane rebane, kes veel metsas elab, siis ma sööks selle kassi lihtsalt ära. 

Kolmas näide. Nädalavahetuse hommikul meeldib talle voodisse ronida. Tasakesi uurida, kas me oleme veel elus ja kas käed on silitamiseks ärganud. Ja tõsi, see 6 kilo armastust suudab liikuda nii, et tekk ei sahise ja madrats ei kõigu. Unustades pisiasja, et kui ta tõmbab oma diiselmootori käima, siis  on ta kattevari hetkega paljastatud. Ei pea oskama vaid hiirvaikselt hiilida, peab ka hiirvaikselt olema :)

Või teine väide, et kassidele ei tohi anda piima. Minu põlvkonna inimesed, kui nad just Tallinna kesklinnas ei kasvanud, tunnevad  või mäletavad ilmselt isiklikult mõnd kassi, kes sahvrist koort varastas ja laudas äsjalüpstud piima vitsutas.  Ja karv läikis. Ning konkreetne isend ka minu kodus, kinnitab taas erandit. 

Nii nagu inimestel, kes elavad Ungarist ülespoole, on geenimutatsiooni tõttu vajalikud ensüümid, mis aitavad laktoosi lõhustada. Siis miks see ei või nii olla loomadega? Igatahes, olen tänulik  kui sul on saata link uuringule, mis pole loomatoidufirma poolt kinni makstud ja mis tõestab, et Ida- Euroopa kassidel on laktoosi intolerantsus.

Ja kolmas teema, et kõik inimesed on karjaloomad. Loomulikult, nagu ma ka seda postitust alustasin, tore on kuuluda ja olla märgatud. Aga kas see ikka on meie põhivajadus. Läbi ajaloo on tuhanded erakud õnnelikult elanud. Või võtame näiteks autoriteedid: Robinson Crusoe või Tom Hanks FedEx ® & Wilson ® saarel ja meie enda praegune karantiiniolukord. 
Ei ole karjaloom. Üksinda on palju parem, mugavam ja lihtsam.
Ehk me vajame uusi uuringuid?

Head aega, Kosmos!

 

15 kommentaari :

  1. Minu kass armastab nii piima kui koort, limpsib mõnuga. Aga pärast on kõht lahti. Teine kass (samast pesakonnast) ei olnud laktoositalumatu. Seesama laktoosi taluv kass kõndis mööda paksu pehmet vaipa põnts-põnts-põnts. Hiilimisvõimekus oli temast ilmselgelt mööda läinud.

    VastaKustuta
  2. kommentaar oli eiteamiks spämmi lennanud, hea, et ütlesid, otsisin välja.

    VastaKustuta
  3. Kolmas teema. Crusoe jt olid siiski erandid: tavaliselt on vaja põdra tapmiseks mitut meest, koopas on mõnus üksteise kaisus magades sooja saada, kui üks ema saab hukka, aitavad teised emad tita üles kasvatada jne. Nii et Crusoe palmi all või Diogenes sooja mere kaldal võisid endale üksildust lubada, aga siin põdra- ja karutapjate maal küll pole üksindus väga jätkusuutlik :).
    Sellest ajast olevat meisse programmeeritud ka hirm hülgamise, tõrjumise ja ignoreerimise suhtes. Kelleltki tõrjuvat reaktsiooni saades aktiveeruvad meie ajus samad piirkonnad kui füüsilise valu korral.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No just. Oli. Pole ju enam põtru, on internet. Seltsi on vaja, aga karja?
      ( Ok, defineerima karja. Minu jaoks tähendab see hulka inimesi. Kogukond, küla, naabrivalve jne)

      Kustuta
  4. Ma tahaks ka teada, kuidas te kommentaariumitel silma peal hoiate nüüd?
    Robinson Crusoe oleks surnud ilma Reedeta, ma just lugesin sellest :) Aga muidu nõus, seltsi on vaja, mitte karja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole seda blogipuud kunagi kasutanud. Kuna mul on ca 2-3 blogi, kuhu ma kommentaare jätan, siis käib jälgimine meelespidamise alusel :) Et lähen hiljem tagasi ja vaatan.

      Kustuta
  5. kui võtta kinni sellest, mida Ritsik ütles tittede kasvatamise kohta, siis kas te (Indigoaalane, Marca) peate seltsi all silmas kedagi, kes on koha peal olemas?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et selts kui keegi, kellega on lähedasem klapp, mitte lihtsalt "ka inimene", võiks ideaalis jah koha peal olemas olla. Teisalt ilmselt piisaks mingil ajal ka sellest, kui sul on meenutada, et selline inimene oli olemas, aga ma kahtlustan, et virtuaalsest inimesest üksi jääb väheks. Ma ei tea muidugi, lihtsalt teooria.

      Kustuta
    2. ma pean silmas seda, et titega on vahel füüsilisemat abi vaja, kui et keegi suhtleks verbaalselt. à la et keegi vaataks tite järele, kuni ise uinaku teha saab vms.

      Kustuta
    3. Mu meelest on tite puhul eriti oluline see, et aitaja oleks oma inimene, mitte suvaline karja liige. No umbes, et enne ajan ise kuidagi läbi, peaasi, et ei peaks kuulama ema/naabrinaise/sõbranna õpetussõnu, kuidas asju tegelikult tegema peaks. Ritsiku mainitud situatsioon on muidugi hoopis teine, et kui emaga miskit juhtuma peaks ja ta lapse eest hoolitseda ei saa.

      Kustuta
    4. no "oma inimene" ei tähenda alati, et elab samas leibkonnas, on ju ka püsihoidjaid, kes käivad mõni kord nädalas, ja ma kujutan ette, et ilma selliste abilisteta võib küll raskeks minna.

      Kustuta
    5. Enamik saab/on sunnitud saama ju siiski ilma hakkama. Päris palju olen kohanud ka suhtumist, et "mina oma lapse juurde mitte kedagi ei lase".

      Kustuta
  6. Olen veendunud, et kass on isend, mis oma sisemiselt maailmalt on kodustamata ja metsik. Isegi toas peetud kass, kes õue on saanud loetud korrad. Paar aastat tagasi sattus minu vaatevälja üks ütlemata ilus kass, kes ellujäämise nimeli pidas söögile jahti ja puges kavala rebase eest peitu, minu terrassi alla. Elas nii pea kaks aastat, kuniks üks külaelanik teadis rääkida, et kelle kass ja kust plehku pani. Toiduga õnnestus endisel omanikul kass puuri meelitada ja koju tagasi viia, kahjuks ei olnud kass 4-seina vahel enam õnnelik. See, kes kord vabadust maitsta saanud, ei ihka tagasi vangistusse.
    Tagasihoidlikul moel arvan, et alahindad "diiselmootoriga" isendi võimeid ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõsi, vabadus on magus. Aga need, kes juba mitu põlve on olnud toaloomad. Neid võiks küll uurida ja kodustatuteks tunnistada ? :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!