reede, 15. jaanuar 2021

D. Glattauer Hea põhjatuule vastu



Seda raamatut oli raske lugeda, sest pidevalt segasid mälestused vahele. See oli raamat minust. Mina olin kirjutaja.

Kõik algas süütult. Nagu kõikidel korralikel pioneeridel olid ka minul kirjasõbrad. Oli Michelle Sidneyst. Oli Manja Karl Marx Stadtist. Oli Triin Tallinnast. Ja veel peotäis tüdrukuid ja poisse, kellega olid põgusamad kirjasuhted.

See oli hea. Sai võõrkeelt praktiseerida ja teada, kuidas elatakse mujal maailmas. Tookord oli see uudis ja uudne.

Siis sain suuremaks ja mulle tekkis kohutav komme. Kui läksin sõbrannadega tülli, saatsin neile 10 leheküljelise kirja. Toona oli siis päris paber, ümbrik ja mark. Ega ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, aga mõne mulle vastu saadetud kirja järgi, mis mul siiani alles, selgub, et ma tegin neile väga haiget.

Siis sain veel vanemaks ja ega ma õppinud. Mul on olnud kaks sellist suhet, nagu selles raamatus. 

Selles raamatus hakkavad segaduse tõttu teineteisele saatma meile mees ja naine. Täiesti juhuslikult ja loomulikult on nad sobiva vanusevahega ja imeilusad. Ja miks mitte. Kes viitsiks lugeda koleda teismelise poisi ja keskpärase vanaproua või vastupidi, kirjavahetusest ja suhtest.

Mina teadsin,  kellele ma kirjutasin ja mõlemad suhted lõppesid suht koht nagu raamatuski. See oli aeg enne guuglet, kui kellelegi meili saatsid, siis helistasid üle, et ma nüüd saatsin

Täna on blogi. Ma veenan end, et see on teistmoodi. Et see pole dialoog, vaid monoloog. Sa ei pea lugema. Sa ei pea solvuma, kui ma solvan või olen lihtsalt loll.

Aga suhetes kirjutada EI TOHI

Sina, kes mu blogi loed. Sa tead seda. Me kirjutame ikka ja jälle ainult umbes 2- 3e lugu, mis  on vaid üks väike osa meist ja meie elust. Sa arvad, et tunned mind, aga tegelikult mitte. Vähemalt minu jaoks on  iga blogija isiku teadasaamine olnud pettumus illusioonidest. See ei saa olla sina! Sest kirjutas ju hoopis teine, minu ettekujutus sinust.

Ma jätkan nüüd klišeedega, aga minu blogi.

Kirjalik kommunikatsioon on ühepoolne.

Peegeldus puudub. Sa ei näe emotsioone, kehakeelt. Ja oi kui lihtne on niimoodi teha haiget. Valesti mõista. Valesti tõlgendada.

Peegelduse puudumine muudab teisalt liiga avameelseks, võtab maha su pidurit

Saad kokku ja polegi nagu millestki rääkida, sest kõik on öeldud ja reaalelu ei võimalda sellist usaldust ja avameelsust ja eelkõige süvenemist. Täna on abiks veel guugle. Ma juba tean su uudised, hobisid, tööelu...


Ma arvan, et see oli parim armastusromaan, mida ma lugenud olen. Võimalik et Triumfikaar oli parem, aga ma lugesin seda ammu...ja uuem võidab.

Ja parim ja samas ka halvim just selle isikliku kokkupuute tõttu. Ma olin hämmingus, et autor on mees, sest minu meelest oli just naise seisukoht nii ... Naiselik? Nii Nagu mina reageeriks ja kirjutasin ja kirjutaksin.

Njah. Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad. Igivana küsimus. Võib minna nii, aga tavaliselt läheb käest ära.

Okei, ma olen subjektiivne. 

Enese veenmine. Ei,  see pole armastus, nalja teete ? ja siis armukadedus kui " me oleme lihtsalt sõbrad " leiab kellegi. Sa tead, et hetkel, kui ta hakkab seda suhet varjama, pole sina enam esimene. Ja miks peaksid , sest me olime ju kõigest sõbrad... ja siiani olete jaganud kõiki oma suhteid teistega.

Ei, me ei peta oma kaaslasi. Sest midagi ju pole. Ja siis ühel hetkel avastad ootamatult, et kirjasõbrast on saanud inimene, keda sa usaldad kõige rohkem. Et ta on esimene, kellega jagad juhtumisi. Aga. See pole ju õige, sest number üks peaks olema su kaaslane. Ja siis lähebki asi käest.

Saad aru et usaldus, mis peaks kuuluma su lähedastele, kuulub hoopis võõrale.

Ta nagu tunneks sind rohkemgi. Ja võib-olla ongi õigus. See pole armastus, vaid ongi sõprus. Pühendunud. 

Kõik tuli meelde ja ma olin taas see napakas teismeline

 Ma oleks tahtnud Emmat hoiatada, raputada. Nii ei tohi. Peatu, enne kui hilja.

Aga võib olla oleme me seetõttu paremad ja targemad inimesed? Ja enam nii ei tee? Et kahest korrast piisas?


Ära kirjuta. Räägi inimestega. Palun


PS. Ja Elisabeth i tänan soovituse eest.http://pehkindpriimula.blogspot.com/2020/12/lugemisaasta-2020.html?m=1#comment-form











2 kommentaari :

  1. Jaa, ma olen samas paadis, kõik need pikad kirjad, jaa! Aga. Minul ei oleks mu praegust perekonda, kui ma ei oleks otsustanud, et see ikkagi on petmine ja tulekski end pühendada suhte virtuaalist reaali toomisele. Läks alguses üle kivide ja kändude, sest muidugi ei olnud me nii sõnaosavad, aga lõpuks sai ju ikkagi asja. Ma ei tea, kas see on erand.
    Parim armastusromaan peale "Triumfikaart", absoluutselt.

    VastaKustuta
  2. See oleks olnud ok raamat kui ta poleks jàrge kirjutanud. Siis läks kõik käest ja igavaks. Lõpuks ajas vihale, et milleks kui te tegelikult ei taha edasi liikuda või ei julge. Lõputu kahjatsemine.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!