Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Kolmapäev, 23. november 2022

Ärge küsige, miks.

Mu kolleeg rääkis, et peale laste kodust väljakolimist ta enam tööpäeva õhtutel süüa ei tee. Mul on siiamaani sees, et ma pean vähemalt kord päevas tegema sooja sööki. Isegi kui ma olen üksi kodus. Ma olen varemgi sellest kirjutanud, aga üksinda elades ma sureks ilmselt nälga või läheks hiiglapaksuks.. 
No näiteks üks päev, mees oli komandeeringus. Kõht läks tühjaks. Panin vett ja tatrahelbeid mikrosse. Jäi väheks. Siis tegin tomatileiva. Ilma võita, sest või oli ju külmikus ja kõva. Siis tundus, et valku ju ei saanudki. Sõin ühe jäätise. Õhtuks sõin viinamarju. Ja siis ütles minu sisemine ema- vaja on sooja toitu. Keetsin spagette. Juustu polnud. Spagette sai natuke vähe. Sõin veel natuke viinamarju. Ja paar mandariini. Lõpuks võtsin sprotid tomatkastmes ja sõin need ka ära. #tervisliktoitumine #käigeMuSõnadeJärgi

Nkks on tulemas üks üritus ja sellega seoses uuriti, kas on lauljaid. Et esineks. Meid tuli kokku mingi 20. Täpselt üheks korraks. Nüüd on igas proovis olnud mingi valim. Mina ja Kersti oleme korduvad, teised pidevalt muutuvad. Arumaeisaa, kui raske on öelda konkreetne ei. Võiet, ma olen haige. Või et, ma täna olen tööl vmt. 
Aga mitte sellest ei tahtnud. 2022 kokkuvõttes pean sellest rohkem kirjutama, aga tundub et aasta märksõna on- "mida õpid noores eas, ja kui sa seda pidevalt ei harjuta, siis see ei seisagi sul peas"..
Selgus, et sellest, et oled 30 aastat tagasi pidevalt laulnud ja pilli mänginud polegi kasu. Mul on tunnise proovi lõpuks hääl ära. Ja õhku pole. Õudne. 
Füsioteraapias selgus, et sellest, et ma 30 aastat tagasi käisin 5 korda nädalas trennis pole taas midagi kasu. Ma ei suuda neid harjutusi teha. Õudne.
Õudne on illusioonide purunemine. Arvad, et oled milleski käpp ja siis selgub, et .. ei olegi. 

Otsustasin, et teen oma lapse kunagise välismaaelublogist raamatu. Sest. Tahan. Teda tabab aegajalt kustutamise hoog ja kahju oleks. Kuigi ma Epule kinnitasin, et mus pole suurt mälestustesäilitajat. Siis vist ikkagi on. Kuna põhirõhk oli vaimukal tekstil, siis fotoraamatu formaat ei sobinud. Guugeldasin pisut ja leidsin koha, kus saab teha nn pärisraamatuid. Sellise koha, kus saab oma blogist raamatu vormida, leidsin ka. Aga valisin selle esimese. 
Oi, kuidas see meeldib mulle. See kujundamine, läbimõtlemine. Aga nagu nende asjadega, mis mulle väga meeldivad, tavaliselt- ma ei tee neid hästi. Saatsin faili ära, raamat saadeti kinnitamiseks ja hoplaa- avastasin, et osa tekstist on puudu. 
Õnneks oli seal disaineri personaalne aadress. Suhtlemine läks ladusalt. Sain faili ümber vahetatud ja nüüd ootan raamatut. Kui mitte kellelegi, siis mulle endale. 

Kas see, et valin puzzle kokkupanekuks ( Tänud, Reet :)) alati toidupildi, ütleb midagi minu kohta. Ja mida see ütleb? Loodetavasti midagi head.

10 kommentaari :

  1. Võtan hoogu, et taas trenni minna...mul on piinlik tunnistada, kuid painduvus ei ole enam see, mis vanasti. Selleks, et säiliks nõtkus on vaja süsteemselt harjutada. Harjutada, et mitte jääda keskpäraseks, ikka suurepäraselt liikuvaks :)
    Sul on väga hea leid - blogi raamatuna... mõttel on jumet...
    Mul küll veel ei ole lapsed kodust välja kolinud, kuid sellele vaatamata õhtul enam sooja sööki ei söö, joon teed ja manustan puuvilju (appi kui head hurmaad ja mandariinid on Itaalia asjade poes).
    Jalutada tahaks :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teen oma füsio-kuuri läbi ja siis jälle jalutama :)

      Kustuta
    2. See trennivärk ... ma ei saa isegi öelda, et ma oleksin 30 aastat tagasi midagi teinud, sest, noh, ma polegi kunagi midagi teinud (kui just võistlustasemel offroadi mitte trenniks lugeda ...). Igal juhul olin ma eile õnnelik nagu pulgakommi saanud viieaastane, kui õnnestus end lõpuks peakat hüppama õpetada - asi, mida ma ei arvanud end selles elus tegevat. Peamine on olla järjekindel, vist :)

      Kustuta
    3. Karta on jah, et järjekindlus viib sihile :) :) lihtsalt väga kuidagi tahaks, et ei harjuta, praktiseeri, tee trenni ja - voilaa, iga kell kõik õnnestub :)

      Kustuta
  2. Ma juba aastaid unistan sellest, et kui lapsed välja kolivad, siis ma saaks ainult võileibu süüa. Ma armastan võileibu! Ainult, et sisemine ema õiendab minuga ja ütleb, et peab tegema "päris" toitu ka. Ja ma siis teen. Ja unistan, et ühel päeval saan elada oma unistuste elu. 😀

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see " pean" on üks naljaks asi. Mina usun samuti nn õigesse toitu. Aga nt Taanis nad söövad 3x päevas võileibu ja täitsa elus on. Ma loodan, et sul õnnestub olla rebel ja tavasid muuta :) :) :)

      Kustuta
    2. Ma elaks lisaks võileibadele veel omletist. Aga ainult iseendale päris toitu teha - iial ei viitsiks.

      Kustuta
  3. Mul olid lapsed mõnda aega kodust välja kolinud. Külmkappi oli väga lakooniline. Sellest on abi kui on kalduvus näksimisele. Sööd seda, mida kodus on. Ja kui ei ole, siis ei söö. Mulle meeldis

    VastaKustuta
  4. Issand, siin puha võileiva-inimesed koos :) Minul jälle pole vahet, kas mees kodus või mitte - kokkan ühtemoodi. Tegin kogu aeg "päris toitu" ka siis, kui aastaid täitsa üksi, omaette elasin. Ma ei oska sooja, hea söögita olla. Ega taha ka.

    VastaKustuta
  5. Igal juhul soe toit! Ma keedan potitäie tatart ja keedan v küpsetan hunniku broileri poolkoibasid. 3-5-7 päeva soe toit olemas, ainult soojendamise vaev. Heal juhul on puljongit ka. Aga kui toit kahele, siis linnuliha ei sobi ja tatar ka mitte ;)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!