Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Reede, 18. november 2022

Inimesed. Mitte rahvas.

See on kummaline, kuidas mingid teemad on õhus. Ja tulevad siis koos, mitmekaupa.

Meil käisid töö juures lapsed, klass, meie tegemistega tutvumas. Neljandikud. Nende hulgas oli üks ukainlane. Pisike, kleenuke prillidega Alissa. Ma olin üleni nagu. Luba, ma kaitsen sind.
Terve selle ürituse hoidis omaette. Täitis kõik korraldused, seega vene keelt ikkagi mõistis. Aga ei lausunud ühtegi sõna, ei vastanud ühelegi küsimusele. Kõikidele ettepanekutele raputas pead. Klassikaaslased vene keelt ei osanud. Kui õpetaja palus paarides midagi teha, siis Alissa jäi viimaseks valikuks. Sest ta ei suhelnud. Sest nad ei osanud omavahel suhelda.   

Hiljem küsisin kolleegidelt. Neil on kõikidel laste klassis mõned ukrainlased. Aga lapsed on erinevad. Üks poiss, rääkis Kai, on keelebarjäärist hoolimata leidnud sõpru ja tegutseb aktiivselt. Kolm tüdrukut, seevastu, hoiavad omaette. Inglise keelt oskavad nad vähem, kui meie samaealised.

Ma arvan endiselt, et nende vene kooli panek on väga väga halb mõte. Aga eesti kooli osas pani see kogemus mind meelt muutma. Kui me kolime välismaale, siis üldjuhul on see kogu perekonna tahe. Minna. Elada mujal. Jääda sinna ja olla kogukonna liige. Ongi lastel raske, aga neil on motivatsioon õppida keelt, saada sõpru.
Ukrainlastel pole. Nad ei tahtnud tulla. Nad tahavad tagasi. Nad usuvad, et lähevad tagasi. Neil on säilinud lootus. 
Ehk peaks nad panema ikkagi kokku, ühte klassi. Õpetama eesti keelt ja ülejäänud aja lasta neil õppida ukraina kooliprogrammi. Kui jäävad, on keel selge, saavad siin edasi liikuda. Kui ei jää. On Ukraina haridus ja üks väärtuslik oskus-  unikaalne keel, juures. Huvitav, kuidas see teistes riikides on lahendatud?

"Oranz on uus must" viimastes osades on palju immigrantide teemat. Traagilised lood, kuidas lapsi ja emasid lahutatakse. Ma pole uurinud, aga sealt saaks hulga spinoffe a la Ameerikas kasvanud ja elanud, ainult inglise keelt oskav noor naine saadetakse tema sünnikohta- Ecwadori. Näiteks. 

Need lood on tegelikult nii sarnased. Sul jääb igal kuul puudu 500 dollarit. Abivalmis inimesed pakuvad kiiret teenimisvõimalust. Narkootikumid või oma kehaga. Lootust pole. Mitte midagi pole. On vägivald. Vaesus. Nad tulevad, sest nad vajavad turvatunnet.

Mina nutan. Mu mees kommenteerib- aga kõik ju paratamatult siia ( või Ameerikasse) ei mahu. Tal on õigus. See on tagajärg. Põhjus pole ka mooniväljad, kanepipõllud, mida saaks maatasa teha. Ongi tehtud, see ei lahenda probleemi.

Hiljuti jõudis maailm 8 miljardi elanikuni. Selle raames küsiti teadlastelt ( retoorilist) küsimus- kuidas vältida maailma ülerahvastatust. Me kõik teame vastust.  Anname lastele ja naistele hariduse, sh seksuaalhariduse. Linnastumine, kõrgem elatustase.

Miks nii paljud, kes on jõudnud rikkuse ja võimuni, tahavad tappa, ahistada, orjastada, hävitada. Miks nii vähesed tahavad kaitsta, säästa, aidata?

Praegu on nii palju surmasid. Mitu kaugemat tuttavat. Onunaine. Täditütre mees. Me ei olnud lähedased ning nad olid väga pikalt olnud väga raskelt haiged. Päevalehes oli just artikkel sellest, kuidas matusekombed on muutunud. Et on nii kiire, et ei jõuta matustele. Mina ka ei jõudnud. Olin tööl.  Kuna lahkunute lapsed ei postitanud ka sotsiaalmeedias ( ja miks peakski), läks meelest kaastunnet avaldada. Ühel juhul tuli meelde nädal hiljem, teisel juhul õnneks veel sobival ajal. Tükk aega juurdlesin, kas niipalju hiljem on viisakas. Siis ikkagi võtsin ühendust. 

Eelmisel nädalavahetusel käisin esmaabi koolitusel. Mul õnnestus mitu inimest mitu korda "tappa". Teatud väsimushetkel tekib eufooria. Nagu Kadri ütles- kes oleks võinud arvata, et pean kunagi ütlema lause- ma puhusin beebi puruks.  See kõik oli mäng. Hindeid ei pandud. Me harjutasime. Ja uuesti. Ja uuesti. Aga ma tunnen end siimaani halvasti.
Ma pole mitte kunagi unistanud ametitest, mis on seotud negatiivsega. Ma ei ole kunagi tahtnud olla meedik, jurist, psühholoog jne jne.
See teadmine, kui kergelt on võimalik keegi tappa. Kui suur võib olla vastutus ning kui järsku see võib tekkida, kui sa oled lihtsalt ühel hetkel ühes kohas.  Ning sul pole valikut. Kas mitte aidata ja lasta surra. Või aidata ja tappa. 

Ja kõiki ei saagi aidata. Ja kõik ei tahagi abi.

See teeb haiget ja on minu jaoks liiga palju.
Sest ma vajan lootust. Ma tahan, et inimesed oleksid ilusad ja head.

Olete ju nõus, et armastama ei saa sundida. Sa kas armastad või mitte.
Miks siis eeldatakse, et me armastaksime iseennast. Aga kui pole midagi armastada?

2 kommentaari :

  1. Oh, suur novembrihall muudab kõik niii raskepäraseks ja halliks. Pai!

    VastaKustuta
  2. Ma olen lähedalt, pikaajaliselt ja palju näinud inimesi, kellele takistamatu võimalus piinata, tappa teine, eriti endast nõrgem inimene, pakub rõõmu ja mõnu. Rõhuv enamus neist on mehed. Kui tsiviliseeritud maal taolisel asjal õitseda lastakse, siis kaoses või inimesi veelgi vähem hindavates ...maailmajagudes seda enam. Tegu ei ole ju tapmisega toidu saamiseks, vaid lõbutsemiseks.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!