neljapäev, 18. juuni 2020

Elu edetabelid

Võib ju öelda, et vanus on number, aga teadmine, et möödas on rohkem tervelt elatud aastaid, kui ees ootab, on hirmutav.
Ja kuigi nad räägivad, et vanusega tuleb leppimine, rahu, tasakaal. Siis... ma saan väga hästi aru, miks Vikerraadio õnnesoovisaates on peamiseks sooviks "Hingerahu!". Jah, seda oleks vaja, aga kust seda võtta.
Pigem on kerge paanika, et kas kõik on ikka tehtud, kogetud, tuntud. Mida ma veel tahaksin jõuda. Iga päev on muutunud järjest olulisemaks.

Teadmine, et sa oled jõudnud viimasesse vanuse segmenti, kellelt turuuuringutes arvamus küsitakse. Järgmise vanusegrupi arvamus ei huvita enam kedagi.
Teadmine, et oled tööturul atraktiivne vast aastat 5. Kuigi, tõsi. Rimi on ju kõva häälega öelnud et üle viiekümnesed naised on nende juurde teretulnud ...:)

Ja selle teema puhul mõjub lohutus " läheb mööda" pigem sarkasmina. Jah, ka see aasta läheb tõepoolest mööda...)

no tõsi, vanemaks saamisel on ka positiivseid külgi. Pension pole enam kaugel. Sa oled, huvitaval kombel peamiselt S tähega sõnade suhtes maha rahunenud. Ja rohkem.. ee ei tule meelde..:)


Minu senise elu edetabelid.

Asjad mida ma südamest vihkan ja ei salli
  1. passimine, molutamine, ootamine. Eriti, kui ma ei tea kaua. Kas see lõppeb? Millal lõppeb?
  2. shoppamine. Järgmise kümnendi eesmärk peaks olema leida endale isiklik ostuassistent
  3. lepingute lugemine. Ma ei suuda aru saada, et on olemas inimesi, kes tõepoolest tahavad saada juristiks ?!
Asjad, millest mul pole siiani saanud veel küllalt, millest ma tahaks olla tüdinud.
  1. magamine. See on listis "mida ma teen, kui pensionile jään" esimene. Magada nii, et enam lihtsalt ei jaksa.
  2. värskes õhus, õues olemine. Mu lemmiklõhn on osoon
  3. puu-ja köögiviljade, marjade söömine.
Asjad, mida olen senises elus teinud õigesti
  1. kõik investeeringud iseendasse. Alates kassist ja robottolmuimejast kuni reiside ja keeleõppeni. Materiaalsed, füüsilised, vaimsed, emotsionaalsed. see on olnud hästi paigutatud investeering.
  2. et ma pole jäänud ootama "kuni keegi kaasa tuleb". Alates otsusest minna 6 aastaselt vanemate teadmata muusikakooli vastuvõtukatsetele kuni tänaseni. Nendel teistel, tundmatutel planeetidel, ootavad sind inimesed ja olukorrad, mida sa poleks ette kujutanudki ja mis pakuvad kogemusi ja emotsioone, mida turvatsoonis poleks iialgi leidnud.
  3. no ja loomulikult mu pere ja laps
Asjad, mida ma kahetsen
  1. et ma ei jõudnud äialt küsida paari küsimust. Puhas uudishimu ja ma saan vabalt ka selle vastuseta elada. Aga kahju ja kripeldab. 
  2. paar võtmata jäänud riski. Muidugi, see on nüüd täna tagantjärele tarkus. See, millest ma järjest rohkem mõtlen, on paralleelstsenaariumid, mis oleks kui…mis oleks, kui ma poleks läinud sinna klassi; kui oleksin läinud õppima Tartusse; oleksin õppinud humanitaarala; või hoopis muusikat? tantsu?; oleksin jäänud Viljandisse elama; kui keegi oleks taibanud mulle pakkuda ad teismeeas ( ja seda peaks  üleüldse rohkematele pakkuma).. ma ei tea kuidas oleks läinud ja ei saa seda mitte kunagi teada,. aga
    rohkem kui varem saan ma aru, kui õige on “su iseloom on sinu saatus”.  Ehk siis, ma usun, et ükskõik millise tee ma oleks valinud, ikkagi oleks ma jõudnud täna siia, kus ma olen.
  3. millest tuleneb siis kolmas, Et kahju, et meile on antud ainult üks elu
Elu parimad sünnipäevakingitused
  1. 8Selle aasta kingitus. Lapsevanema rolli lõppemine. On ju vist nii? Et kui laps on saanud hea hariduse, tal on töö ja kodu, siis on minu funktsioon vanemana lõppenud., Nüüd olen lihtsalt ema.
    Et see vana nali- esimesed 30 aastat on keerulised, siis läheb kergemaks, ongi meie puhul õige, vaid 3 aastat jäi puudu. Tundub, et iga järgmine põlvkond on eelmisest aeglasem. Võtab täiskasvanuks saamist rahulikumalt.
  2. teine kingitus on ka lastega seotud. See pidi olema mingi 20 aastat tagasi, sest tüdrukud olid koolieelikud. Nad olid suvevaheajal maal vanaema juures. Sõitsin sünnipäevaks külla.
    Ja siis, muuseas, nagu see oleks selline tavaline asi. Tõusis mu tütar, kõndis klaveri juurde ja esitas kahel käel Rongisõidu.Ma ei tea, millise valemiga suutis mu ema tookord kaks pisikest tüdrukut panna suvevaheajal klaverit õppima
  3. kolmas on juhtunud mitu korda,. Mu mees, kes on tähelepanelik soovide suhtes. Ta on suutnud mu heietustest ja mõtisklustest üles noppida terad ja need realiseerida.

21 kommentaari :

  1. Palju õnne!
    Kui ma sain 50, siis ma mõtlesin, et 50-30 = 20, ehk ma olen elanud 30 aastat täiskasvanu elu ja umbes sama palju on veel vaja sama hästi sisustada, ehk siis sell eani, kuni 80 saan. Pärast 80, ma kahtlustan, on juba keerulisem midagi erilist ära teha. Aga jah, praegu on sama palju täiskasvanu aastaid ees kui möödas. Aga ma kardan, et ma olen nii laisaks muutunud, et ma enam ei viitsi eriti ägedaid asju ette võtta.

    VastaKustuta
  2. Heh, miskit sarnast mõtlesin mina kah (ja kribasin kolmpool nädalat tagasi).
    Ainult et ma sust ca 20 aastat vanem, lähtepositsioonid teistsugused (mitte halvemad või paremad).
    Tahaks näiteks kah hirmasasti osooni manustada, unistus on matkata Alpides. Autuga lihtsalt läbi sõita, isegi kui käia vanal Alpi sõjateel (või mis ta nim i ongi). Peab vist otsima hakkama mingeid seltskondi, kes seal ka suvel hulkumas käivad (talvine mäest allalaskmine & õllejoomine mind ei huvita); üksi igav nagu.
    Muusikakooliga vastupidi - no ma oleks praegu õnnelik, kui mind sinna _pandud_ oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimesed on naljakad, eks, alati tahavad seda mida ei saa... :)

      Kustuta
  3. Palju õnne!
    Ja et jätkuks marju, magamist ja osooni🙂.

    VastaKustuta
  4. Vanus on suhteline nagu liikumine, arvestada saab kellegi või millegi suhtes.
    22'sena pidasin 24'st tüdrukut liiga vanaks, et sebima hakata, ehkki hullult meeldis ;)
    Ootamine, molutamine, venitamine ... kõik ajaraiskamisega seotud tegevused ajavad närvi, sets kulutavad pöördumatult ja ebaotstarbekalt ainsat ressurssi, mida meile piiratult antud ja mida ei saa mingi raha eest juurde osta - aega.
    Eesmärk on järgijäänud aega võimalikult hästi kasutada ja mitte kulutada mitteoluliste asjade peale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah,
      ma olen varemgi märganud, et mõtleme sarnaselt :)

      Kustuta
  5. Õnnitlused! Tead, mis mind selle numbri juures kõige rohkem hirmutab? Tee pakkumised :D

    Ma tahaks süvenemiseks rohkem aega, seda nii praegu kui ka tulevikus.
    Kuidagi nii teravalt on see teema hetkel üleval, eriti seoses õpingutega.
    Marju Lepajõe ütleb oma filmis, et tudengid tahavad ennekõike aega süvenemiseks! Ja siis mainib, et seda nii magistri- kui doktoriõppes. Mina laiendaks lõdva randmega ka kutseõppele. See oleks nii väga oluline.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Midagi koeraga? Või et enam ei näe ja kuule ja ei saa enam käsitööd teha?
      Ja palun ära ütle, et koroona:) :)

      ma pole väga kindel, et see süvenemine on vanmusega seotud. Elu on nii kiire, lihtsalt :)

      Kustuta
    2. Ei ole vanusega, haridussüsteemiga. Ma tahan asju omandada jätkuvalt aga süvitsi.

      See number seostub mul pealesurutud kohustusega tähitsada. Et kui sinnani õnnestub kuidagi ära nihverdada, siis enamasti eeldatakse, et esimene juubel tuleb ikka pidada. Kohutav!

      Kustuta
    3. ja nüüd täname kõik koroonat. Perest ja vanematest ma ei pääse, homme on pidu. Aga kõik muud sõbrad ja tuttavad peavad ootame 55 aasta juubelit :) :)

      Kustuta
    4. Vedas! Mul on veel aega, uut covidit ei taha aga see distantsiteema sobiks hästi :D

      Kustuta
  6. Ja ma sain viimastest punktist aru, et sul on olnud mitu head ja tähelepanelikku meest? :) Edukalt elatud elu, pole midagi öelda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ei vasta provokatiivsetele küsimustele :) :)
      aga tegelikult jah. Elu on mind kokku viinud väga toredate meeste (ja naistega)

      Kustuta
  7. Võimas!
    @}------,'------------

    VastaKustuta
  8. Typo?
    Tahtsid parimat
    ja mõtlesid edekabelid,
    aga näpud toimivad ikka vanaviisi :)

    Turuuuringud lõpevad 74. verstapostil.
    Tüüpidel elu alles algab selles vanuses.
    Tüdruk pole pensionilgi, aga juba targutab.
    Sinu senised Asjad on kõik MINA, MINA, MINA...

    Minu (minu, minu, minu :) Asjade järjekord oleks:

    Elutestament, ja T-särk kirjaga
    MA EI SOOVI ELUSTAMIST ehk surisärk
    (inimesed üldiselt teavad mis neid ootab)
    kui nad lõpuks kuskil hooldekodus mädanevad.
    Matusetestament, kas tuhastada või komposteerida
    kõige tähtsam on, et sinust ei jääks maha lahtisi otsi ja lõpetamata töid
    vanem tütar võib mehele minna, noorem jääb ema hooldama.
    mees ei peaks lesemaski elu lõpuni kandma.
    Lihtsad sõnumid kõigile jäävad meelde.

    See oleks minu kiire visand sinu edekabeli nimekirjaks.
    Veidi notariga nõu pidades, jättes välja kõik mina, mina, mina,
    saaksid kõiki lähedasi (ja osapooli) meenutama end kui HOOLIJAT :)

    VastaKustuta
  9. Mul on jäänud mulje, et sinu ja minu huumorimeel kattub, vähemalt osaliselt, mistap julgen lagedale tulla oma vanaemalt päritud sünnipäevasooviga: “Tervist surmani!”
    =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Siia sobiks mu vanaisa, kes hakkas hilises eas saarlaseks, nali: "küsisin arstilt kirja, mis garaneeriks elu kuni surmani, aga arst vastas, et tal ei ole hetkel sellist blanketti käepärast".

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!