Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 3. oktoober 2018

The Office

Ma olin töökohta vahetades kindel, ja see oli ka üks ajend vahetamiseks, et olen mugavustsoonis. Aga ma poleks iial arvanud KUI sügaval tsoonis ma olen. Lisaks olen ma selle kuu jooksul aru saanud, et töölkäimise nn ohud :
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
olid mul õigesti, kuid siiski ilustatult, meeles.

mõelda vaid. Me sünnime selleks, et alates mingist teisest eluaastast tõusta hommikul liiga vara ja minna kuhugi. Ja niimoodi 65 aastat järjest.
Minema Kuhugi, kus pole liiga sageli mitte just väga ergonoomilised tingimused. Esimesel 18 aastal on ka seltskond üsna suvaline, moodustatuna sinu vanuse ja elukoha põhjal. Hiljem on õnneks pisuke lootus, et vähemalt inimesed su ümber on sarnaste huvidega. Või siis vähemalt tegutsevad (teoreetiliselt) ühe eesmärgi nimel.
Ma mõistan, et inimesed on erinevad. Ja kindlasti on väga palju neid, kelle elu keskmeks pole "mina", vaid "teised"- soov anda, teenindada, aidata midaiganes teisi inimesi. Aga minusugused, kes tahaks elada kõikide kommentaatorite lemmik "päris elu", ehk siis elu iseeendale?
Ma töötan praegu kollektiivis, kus rõhuv osa kolleegidest töötab sotsiaaldemograafilistel põhjusel "sest kusagil peab ju töötama", "ja kust ma muidu raha saan". Ehk siis nende puhul ei saa iialgi rääkida eneseteostusest, kutsumusest ja muudest kaunitest motiividest. Nad käivad, sest peab ja peab, sest vaja on sissetulekut.

Mõelge. Kui kohutav see tegelikult ja päriselt on. Suur osa inimestest peab veetma oma päeva siseruumides. Paljud terve päev istudes ja üsna paljud kehvasti valgustatud ja halva õhuga ruumides.
Väidetavalt me ju enam ei ela industriaalühiskonnas. Et me peaks lapsed selleks ajaks kuhugi kokku koguma, kuniks nende vanemad kogunevad liini taha, sest nii on efektiivsem, kui igal ühel omaette toota, müüa, vahendada, teenindada... Miks selle muutmine siis ometi nii raske on?

Ma tõusen esmaspäeviti kell 6.30. Rohkem ei suuda, juuksed lihtsalt peavad vastu pidama kolm päeva. Ja ülejäänud osa nädalast peavad nad leppima kolmapäevaõhtuse pesemisega.
Muidu tõusen kell 6.50. Ja tagasi jõuan kell 18-19.

Kõik need hommikul pool ja õhtul ca 45- kuni tund autos ma mõtlen sellele, et.. ma saaksin praegu liikuda. Aga ma istun. Autos. Ummikus. Ja mul ei ole valikut,

Ma ei ole veel välja suutnud mõelda ja graafikusse sobitada liikumist, trenni. Ma lihtsalt ei mäleta, et kuidas mul varem oli. Kui ma kell 6 jõuan koju. Teen süüa ja söön. Siis ma ju täiskõhuga trenni ei lähe.
Minna kell 9? aga siis on ju adrenaliin enne magamaminekut laes? Pole ju ka hea mõte. Ja varsti on õhtul pime ja külm. Kuidas normaalsed inimesed selle probleemi lahendavad?
Ma töötan mitmekorruselises majas. Ja siia tulles lubasin endale, et üritan vähemalt kord tunnis joosta treppe mööda üles alla ja lifte mitte kasutada. Reaalsus on see, et sellist aega ei olegi. Reaalselt liigun ma nädala sees vaid hommikul trepist üles, õhtul alla ja võimalikult kaugele pargitud autosse....

Õnneks. Ei ole kaal (veel?) tõusnud. Sest mul pole lihtsalt isu. Aga ühel päeval saab stress otsa ja asi muutub rutiiniks. Siis tuleb selle teemaga tegeleda.

Riietuse teema on samuti huvitav.
Ma olen väga moekauge inimene. Ma oskan alati osta selle rõivatüki, mis hiljem allahindlusesse jääb:) ... Sellepärast ma üritan peegeldada ümbritsevaid inimesi. Kui kõik on ülikondades, siis ma ikkagi dressidega ei lähe. Ja olen püüdnud järgida soovitust " riietu sellena, kes sa olla tahad, mitte kes sa praegu oled".

Mu eelmises töökohas oli stiiliks casual.  Hästi mugav. Uuendatud firmasse tuli tööle väga palju noori inimesi, ja casual muutus trendikaks, moodsaks, ägedaks. Mulle see meeldis.
Praeguses firmas on keskmine vanus kõrgem. Ja stiiliks on smart casual, pigem konservatiivsema suunaga. Ehk siis, kui ma läheks tööle nii nagu eelmises kohas- lühike kleit, värvilised sukad ja tossud.. siis ma paistaks silma. Sest teised prouad on jakkide, kostüümide ja kontsakingadega.

Ma olen nõus ametlikuma riietusega, sest mu positsioon on kõrgem ja ma ei tööta enam turunduses ja mu osakonnas on sellise taustaga prouad, et mul on end formaalses riietuses kergem kehtestada.
Aga. Jalatsid.
Minu meelest on kontsakingad (st siis 10 cm kõrgusega), mida mu kolleegid kannavad,  eelmine sajand. Ja ebamugavad ka ja mul lihtsalt pole neid.
Ja niimoodi olen ma nüüd kuu aega testinud ja katsetanud ja proovinud, kust jooksevad hea maitse vs mugavuse vs hea tava piirid. Ja tänaseks mul veel vastust ja lahendust pole.

Lisaks välimusele ja välimisele on lisandunud veel isiklik probleem. Mul on hakanud jalad krambitama. Algselt süüdistasin kingi, siis käisin paar päeva tossudega, aga ikka.
Ma olen varasemalt oma veejoomisest kirjutanud st et ma ei suuda juua. Nüüd kulub vett pangedega. Ma ei tea. Algav diabeet, stress, kuiv õhk.. aga ju on need asjad omavahel seotud. Vähene liikumine ja vedelikupuudus. Ja sobivad jalatsid, mida ma pole siiani suutnud leida.

Liikumise st liikumise puudumise kõrval on teiseks suureks probleemiks söök. Ma küsisin liiga vähe palka :) Süües iga päev kohalikus sööklas kulub mul  u 4 eurot. Kuus kokku on seega,  mu kulud suurenenud u 50 eurot.
Poes ma enam ei käi. Viimase kuu jooksul olen toidukauba tellinud ainult e- poest. Ootamatult otsa saanud koore toob mees möödaminnes ära.
Kui ma varem sõin oma öhtusöögi kell 17, siis nagu ülalpool kirjas jõuan ma koju alles 18, või isegi hiljem.
Kokkuvõtteks. Lisaks igipõlisele " mida teha õhtuks süüa" teemale on lisandunud veel kaks täiendavat väljakutset. Mõelda nädala alguses menüü läbi, et e- poest saaks kogu kaup tellitud ja ei peaks poodi minema. Ning teine, ja keerulisem. Kuidas. Ehk siis, mida süüa nii hilja õhtul, et see ei koormaks ja et selle valmistamine ei oleks väga töömahukas. Suur osa mu igapäevasöökidest ongi nö pooletunniretseptid. Nüüd on eesmärk lühendada valmistamine veerandtunnini ja kogu asi niipalju ette mõelda, et vajaduse korral oleks mingid töömahukad etapid ette tehtud, nt tainas või liha on  juba marinaadis jne.
Näis. Kaua ma viitsin. Ja mis päeval ma annan alla ja lähen üle valmistoidule. Ja sellest oleks kahju.

Vot nii.
Selline kokkuvõte. Ma pean veel harjuma. Et see, mis ma siia kirja panin ongi " päris elu", nagu Sa ilmselt mõtlesid mulle kommentaariks kirjutada.
Minu jaoks on "päris elu" vabadus liikuda, töötada, süüa ja riietuda mulle sobival ajal, kohas ja viisil.
Ma väidan, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik. Ja kui me tahame, et meie inimesed oleksid terved, siis tuleks lasteaia/kooli/kontori ruumides olemise st siseruumis paigal istumise kohustus seadusega reguleerida maksimaalselt 3-le päevale nädalas :)

Ma võtan päev korraga, katseaja lõpuni. Eks siis näis. Kas töö sisu kaalub selle kõik üles, kas ma harjun.
Või otsin uue töö. Ükskõik mis, aga .. kodus :) :)

34 kommentaari :

  1. No ja mõtle kui sul oleks veel n+1 väikelaps, keda vaja lasteaeda viia-tuua, kes tahab korralikku sööki jne. Sealjuures on "tavagraafik" veel täitsa ok, paljudel ju 12-tunnised vahetused. Ma päriselt ka ei kujuta ette, kuidas niimoodi elada saab.
    Aga kodus töötamisest, mul on hoopis siis probleem, et lähen laisaks, paksuks ega lahku trajektoorilt voodi-vets-köök-arvutituba mitte kordagi. Eks mul on ses osas ka vedanud muidugi, et kontor on jalutuskäigu kaugusel (nagu Tartus enamik kohti tegelikult).
    Ma arvan, et lahendus on paindlik tööaeg. Või kasvõi selline lahendus nagu meil, et tööaeg on 9-16, juba see õhtune tund aega päästab mu meelest päris palju. Mulle tundub, et see tagumikutundide täisistumise nõue on mingi iganenud kontrollivajadus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks on väikelapseaeg möödas. Aga see oli tõesti karm. Õigeks kellaajaks lasteaaeda ( ja su laps on ALATI viimane), näljase ja väsinud lapsega poodi, siis veel söök jne.
      Eks ma pean natuke järele mõtlema ja elu pisut muutma, et vaba aega rohkem jääks ja tekiks...

      Kustuta
  2. Tööpäev nagu minu kaasal. Mina enda tööpäeva ei hakka kirjeldama, tekitab tööinimestes akuutset kadedust. Kuna päevake on lahja ja lõbus, siis nii poodlemine kui ka õhtu-ja hommikusöök on minu teema, abikaasa tuleb nii 7 paiku, peseb käed ja istub kaetud lauda:) Samas on minul samme mitu korda rohkem, sest proua just nimelt kontoriinimene - seesama kontsakinga ning kostüümiga, mistõttu istub-istub-istub. Üritame ebaregulaarselt (sest enne õhtusööki ei jõua ja pärast on hilja) jalutusringidel käia, talvel väntame tubast ratast. Abikaasa on ärevil iga lisandunud kilokese, mina kümne kilo pärast:D No tegelikult kaal enam-vähem püsib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vist juba kordan ennast, aga Su naisel veab. Ahh...:)kus selliseid mehi jagatakse :)

      Kustuta
  3. Tere tulemast minu töömaailma! :)

    Tõsisemalt rääkides - nii kahjuks ongi. Tagumikutunde tehakse paljudes firmades endiselt, sest "meil on kombeks käia tööl 8-16.30 või 9-17:30". Mis siis, et tööd ei tehta kindlasti nii palju. Võib ju öelda, et õhtul on trenniaeg, aga reaalsus on see, et töökaaslastest umbes pooled on õhtuks lihtsalt kontorist nii väsinud, mina sealhulgas, et jõuad minna koju, süüa ja siis lihtsalt kusagil toanurgas diivanil magamiseni nukkuda, sest ei taha kuulda midagi söögitegemisest või aktiivasjadest.

    Mina leian ka, et lahendus on paindlik tööaeg. Või täpsemalt: töö peab olema tehtud õigeteks tähtaegadeks ning korralikult - kus, kuidas ja millal see töö tehtud saab..... see juba on pisi- ja peenasjad, seega mitte nii oluline. VÄGA suur osa kontoriinimesi, kes ei pea suhtlema klientidega näost-näkku, ja need, kes suhtlevadki asutusesiseselt, ei pea tegelikult kontoris tagumikutunde tegema. Mina olen kodukontoris palju produktiivsem - nii töös kui koduasjades, ja õnnelikum ka. Kahjuks on kodukontor pigem siiski "tubliduse" vahend ja seda lubatakse vaid jaokaupa, näiteks 1 kord kuus, aga pigem siiski paar korda aastas.

    VastaKustuta
    Vastused

    1. 1–50/1000

      siin firmas pole paindlik tööaeg/kodukontor ( veel) kombeks. Üliranged turvanõuded ja natuke teistsugune juhtimiskultuur. Ma olen täna ka liiga vähe olnud, et revolutsiooni teha ja mul endal on praegu vaja kohal olla, et end kurssi viia ja õppida. Aga vaatame seda asja veel :

      Kustuta
    2. Ma ei usu, et teil saaks minu eelmisest töökohast rangemad nõuded olla. Turvanõuded EI OLE kodust töötamiseks takistus.

      Ilmselt on algueses mõtet vaikselt võtta. Aga kui katseaeg vms läbi, saab ju vaikselt hakata kokkuleppeid tegema. Näete, mul on tööd tehtud, suhted kolleegide ja ülejäänud ettevõttega korras, ma tahan endale sellist ja sellist töökorraldust.

      Mõte, et keegi "jagab" kodukontorit, või et see on preemia või privileeg, on... ma ei tea mis, absurd, juba 10-15 aastat vähemalt. Seda kinnistunud ettevõttele või juhile otse öelda muidugi ei saa, tuleb tasapisi uuristada, aga eks täiskasvanud inimesed teavad seda kõike niigi.

      Kustuta
  4. 10 cm kõrgusega konts on isegi minu, eluaegse kontsakandja meelest enesepiinamine. Jalakrampide vastu võtan mina aeg-ajalt Panagini, sest minul seostub see otseselt magneesiumi- ja kaaliumipuudusega, aga aidata võib ka, kui leiad kingad, mis oleksid nagu täpselt Sinu jaoks valmistatud. Mõni kallima otsa firma teeb selliseid ja need ei pruugi isegi koledad olla, lustlikkusest jääb küll vahel puudu. No aga seda saaks just värviliste sukkadega kompenseerida. Kleit on ka väga asjakohane kontoririietus, ainult et see taskute osa...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Krõbistan usinalt magneesiumi, aga usutavasti on point just valedes jalatsites ja väheses liikumises. Viimased kümme aastat olin ma peamiselt paljajalu või ülimugavates jalatsites ja käisin päevas vähemalt 7-8 km.
      Eks peab kohanema. Ja jalatseid otsima:)

      Kustuta
  5. Aitäh meelde tuletamast k u i õnnelik inime ma ikka olen!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah.. ma tean :) Rõõmusta :)
      aga vahel lihtsalt peab. Kui tahad lennata, peab hüppama; kui tahad astuda sammu edasi, on vanast vaja lahti lasta.
      eks mul ongi nüüd aeg kaaluda saadavad boonused vs kaotatud boonused.

      Kustuta
  6. Mm jah. Sul on kahjuks enamasti õigus :(

    Mul on mehena ses mõttes kergem, et pea pesemine ei võta aega. Ja riietumine on suva, kas formaalsemas keskkonnas. Vee joomine ja jalakrambi on ka tundmatu. Aga üles tõusta tuleb ikka jube vara (mitte töö, vaid laste kooli pärast) ja kõik muu ka.

    Põhiline on minu arust end tagumikutundidest ja kellaaegadest lahti mõelda. Mul on igas töökohas olnud kolleege, kes on väga töökad, aga ühe päeva nädalas kodus. Üleelmine ülemus oli näiteks reeglina reede hommikust alates Hiiumaal. Selline korraldus sunnib efektiivsusele. Igaühele ei sobi, aga proovi?

    Trenniasjandus on täiesti su enda käes. Trennis võib käia enne tööd. Jõuad veidi hiljem kohale, jood kohvi kiiremini ja ongi tasa. Või lõuna ajal. Või pärast tööd otse. Ei pea ju jõudma selleks koju, et seal süüa teha (ma ei tea su laste vajadusi, aga nad on vist päris suured juba)? Igatahes on Pirita talviti täis enne tööd suusatajaid, basseinid enne tööd ujujaid jne.

    Ehk. Kontoris töötamine ja vabadus ei käi minu arust üksteisele vastu. Kontor on selleks, et inimesed oleks koos, saaks efektiivsemalt suhelda ja ideid vahetada ja lahkarvamusi lahendada. Aga ta ei ole ju kohustus ega sundus. Või on? Kui on, siis miks on ja kuidas seda muuta?

    VastaKustuta
  7. See ummikuasjandus. 45 min viitab sellele, et sa sõidad tipptunnis vastu liikluse suunda ühest linna otsast teise. Ma tulen tipptunnil Kadriorust Mustamäe lõppu 25 min (Tehnopol / Teaduspargi, sa vist elad siinsamas?). Kui ma oleks autos tunni, siis ma teeks mis saaks, et oma graafikut muuta. Arvuti koju kaasa ja kodust tööle kell 10, või vastupidi - tuleks veel varem välja.

    (Lisaks käin ma rattaga tööl niipalju kui saan. 10 km peale läheb umbes tund: 30 min sõitu, + riietumine enne ja pärast, + pesemine tööle jõudes. Ajalist võitu ei anna, aga kuidagi hea tunne on. Ma saan aru, et linnas sõitmine ei ole paljude jaoks mõeldav. Aga Tallinn on nii kõrvaltänavate ja metsade rohke, et saaks ka ilma liikluseta, kui vähegi tahaks.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu esimene mõte liikumisvaegusest ja ummikust lugedes oli sama - et äkki saaks mõlema probleemi vastu jalgrattaga tööl käies. Sest ilmselt rattaga liikumise kiirus ummikukiirusele eriti alla ei jääks ja liikumine ise oleks ehk küll stressirikkam (sest jalgrattur on haavatavam), aga vähem frustreeriv.

      Aga muu koha pealt - tunnen kaasa.

      Muide, mis värk nende 10 cm kontsadega on? ma oleks siiani arvanud, et ka töökohas, kus on mingi dresskood, ei eeldata sellist kontsa, vastupidi - et selline konts käib pigem peoriietuse kui töise atmosfääri juurde. Umbes et professionaalse, asjaliku õhkkonna konts on ikka pigem kuni 5 cm ja mitte liiga peenike.

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    3. Just vaatasin google mapsist, 10-13 km, Ma rattaga sõitja pole, aga jalgsi oleks see samuti mingi 2 tundi, mis on täiesti ok ja normaalne distants. Õhtul oleks väga abiks, aga hommikul ei viitsi nii vara kahjuks tõusta. ( sada põhjust, et mitte saada :) :) )
      Aga soojal ajal, kui päeval autot vaja pole, on täitsa mõte.

      kontsateema. Meil on sots dem profiil selline, et kontsad, meik jms on iseenesestmõistetav :)

      Kustuta
    4. einoh, kontsad küll, saan aru, formaalne riietus jne. Aga 10 cm? kas see ei lähe hoopis "kontorisse sobimatult väljakutsuva riietuse" rubriiki, à la litritega kleit, sügav dekoltee ja õhtujumestus?

      Kustuta
    5. st mu ettekujutus kontorikingast on midagi sellist (6 cm tugeva kontsaga):
      https://perfectoshoes.ee/et/naised/111-catena.html

      Kustuta
    6. või selline...
      https://osta-ee.postimees.ee/gabor-monus-kontoriking-21802899.html

      Pmst kui ma panin guugli pildiotsingusse "kontoriking", siis tuli lademes selliseid 5-6 sentimeetrise kontsaga kingi ja need vastavad ka minu ettekujutusele formaalsest kontoririietusest. et teil siis sellised ei läheks läbi?

      Kustuta
    7. Indigoaalane mainib turvanõudeid. Nende üks efekt on, et sisemine kultuur muutub lõdvemaks. Klient ega partneri töötaja nagunii meie ruumidesse ei pääse, seega võib olla ka dressis ja maikas.

      Ma ei tee nalja. Meil rippusid kinnises tsoonis ülikonnad ja valge särk ja lips kapis. Need pandi ette, kui oli vaja. Tööd tehti ükskõik mis riides. Daamid olid küll rohkem väljapeetud, aga see oli selgelt nende enda valik, ka sussis ja särgis oli ok. Mu kolleegitari laua-alune oli eri kingi täis, valmis igaks kohtumisest presidendist reameesteni. Mõlemat juhtus, korduvalt.

      Kustuta
    8. Oleneb. Ilmselt siis kui backoffice valdav osa ajast, jah. Ja valdkonnast oleneb, ITs vabalt.
      Meil müük aejab ülikonna selga siis kui vanast Euroopast külalised. Või avaliku sektori inimesed külas või neile minnakse külla. Või mingi seminar-konverents. Õnneks ka siis on igaüks ikka nii nagu ta ise on, omas stiilis. Üks erand on aga õnneks keegi ei käivitu selle peale :D Tema probleem rohkem.

      Kustuta
    9. No just - et kui on külalised või seminar. Aga kui sul tööl on turvatsoon, siis väliskülalised seal väga ei käi... või?

      (Ehkki, mine tea, Kaitsemin vist teeb regulaarselt oma majas suuri üritusi, ka tsivilistidele. Ja ajab kõik külalised tsivilistid läbi värava ja skänneri. Imelik ta ju on, aga neile endale vist mitte...)

      Kustuta
    10. Väliskülalised võivad olla ka teistest Euroopa kontoritest. Osades maades on ikka väga teistsugune riietuskultuur.

      Kustuta
  8. Ma mainin ka, et õnn on töötada paindlikult. Kusjuures ma liigun siiski suht 9-17 piirides, väikese nihkega. Ja maalt linna. Aja jooksul peilib need sujuvama liiklusega hetked välja. Ma olen märganud, et kui ma hakkan sõitma peale 8 natsa, siis jõuan kontorisse umbes samal ajal kui suts enne poolt 9 alustades. Autode vool on rahulikum ja kooli+9ste mass on läinud.
    Sama õhtul, on viiesed lõpetajad (mumeelest stardivadki suht minuti pealt) ja poolekuuesed ning siis kuuesed. Kui sättida end kuskile veerandi kanti, läheb sujuvamalt. Ja kasuta wazet, ma sõdisin pikalt vastu aga nyyd sageli päästab see päeva. Ma ei passi ummikutes, ajaliselt vahel läheb kauem aga sujuvalt.
    Tõusen kuue paiku, jalutan koeraga ja ma ei välju kodust ilma duši all käimata. Föönitan iga päev, soeng lihtne hooldada õnneks. Hommikud on endiselt ilusad :)
    Nii et vahel piisab kui kannatab päeva nihutada 15-20 min hilisemaks ja kõik sujub.
    Poes käin laupäeviti või enne tööd (Prisma on ööp lahti, Rimi 8st). Piima saab külapoest (10min).
    Ja mul on kodukontori võimalus aga mulle meeldib käia kontoris, ei pea lõunat valmistama :p Paindlikkus on v oluline, isegi kui vähe kasutada, on hea teada, et vajadusel saab. Ja koera saab kaasa võtta :)
    Õnn, mis muud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, linna liiklus läheb aina nipikamaks. Ma nüüd sõidan kesklinnast Mustamäele läbi Lasnamäe. Kiirem lihtsalt...

      Kustuta
    2. Lasnamäel ka oleneb, see Gonsiori tn mäss hetkel mõjutab. Mu ainuke seisak hommikul on lennujaama kandis, Suur-Sõjamäel.Lasnamäelt tuleb suur voor ja teeb parempööret. Õnneks reeglina lühiajaline, kartsin et kooli algus tekitab suurema kaose. Tagasi tulen kesklinnast sinka-vonka Petekale välja, pole just mu lemmikmarsruut aga vähemalt olen kiirelt kodus. Tartu mnt ja Sossi mäge tuleb kindlasti vältida.

      Kustuta
  9. Ma kujutan ette, et sa oled ikka see Kauaoodatu, kes tuleb ja teeb revolutsiooni ära.

    Kõigepealt paned jalga värvilised sukkpüksid ja tossud. Järgmise sammuna teatad iseenesest mõistetaval toonil, et kodukontor on 67% produktiivsem ja sa homme siia ei tule, sest tegeled selle tähtsa projektiga kodus.

    :D

    VastaKustuta
  10. Hästi kummaline see riietuse teema tegelikult. Kontsakingad väljendavad kuidagi autoriteetsemat olekut? Vist on tõesti selline kuvand meile sisse söödetud. Oleks aeg see murda :) Muide, ülimugavad ja (minu meelest ka ilusad) on sellises stiilis paeltega kingad, nagu mehed neid üldjuhul kannavad. Sobivad nii seeliku kui pükstega. Aga muus osas - ma proovisin ka kuu aega osalise koormusega tööl "käia". Põhjused on segased ja pole ka olulised. Loobusin. Mõne põhjuse oled sa isegi siin üles lugenud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti on see peas kinni. Kuna ma olen lühike, siis olles pikem, tunnen ma end enesekindlamana ja kui ikka kontsade klõpsudes läbi koridori lähed, siis... see on jõuline statement :) :)
      nn tossud on kõrgema/platvormtallaga, st ma tunnen end samuti pikemana. Aga nt baleriinadega tunnen end kui pardike :)

      samas, mul oli mittetraditsioonilise sättumusega ülemus, kes kandis ainult nn meestekingi ja mõjus väga veenvalt.
      nii et jah, tuleb lihtsalt mõtlemist muuta. Homme alustan :)

      Kustuta
    2. ega baleriinad pole pikemat aega kandes kuigi mugavad ka. paks tald kaitseb tegelikult jalga paremini.

      Kustuta
  11. Mul on nüüd küsimus. Kuidas sa nüüd n.ö klassikalise töökoormuse juures hindad võimalusi 15 euroga nädalas söönuks saada?
    http://indigoaalane.blogspot.com/2012/08/15-euro-eest-soonuks-aastal-2012.html
    http://indigoaalane.blogspot.com/2012/08/14-soodsat-rooga-10-euro-eest-nadalas.html

    St kas sa pead võimalikuks seda söögimajandust niiviisi korraldada, kui sul kulub tööl käimise peale nii palju aega, nagu kulub?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. hea küsimus. Kui lõuna söömisele väljas kulub juba ca 20 eurot, siis ilmselgelt mitte :) ok, see on võimalik asendada kaasavõetud toiduga.
      praegu ma teen veel ise, st harjumused ei ole muutunud, aga kui pean valmistoidule üle minema..

      ehh, panid mu nüüd mõtlema, vaatan, kas saan mingist hetkest hakkama kulusid kirja panema.

      Kustuta
  12. Ja mul on küsimus, kas uues kohas ikka midagi toredat ka on?
    Mina kodus kaldun liiga tihti tööst kõrvale. Eriti kui keegi teine veel minuga koos kodus on. Aga see vist iseloomuviga pigem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. on on :) Normaalne alguse asi. Kõik on huvitav, kõik on võimalik, kõik on muudetav :) Mul reeglina on jagunud sellist entusiasmi ca 2 aastaks, siis tekib tüdimus ja rutiin ja reaalsus, et kõik ei olegi võimalik :)

      infot on nii palju, et pea on paks, lisaks on kõik veel võõrkeeles. Isegi blogimiseks ja nende lugemiseks pole aega :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!