teisipäev, 21. august 2018

August 2

Millalgi kuuekümnendate alguses saadeti mu onu sõjaväkke.  Aja ära teeninud, kaugel Põhjas, otsustati sõpradega seiklust jätkata ja raha teenida. Rahateenimise kohaks sai Uglekamenski kaevandus Kaug-Idas. Kui raha oli juba kogutud ja plaan koju tulla, tegid aga vargad ta rahatuks. Varastati nii raha, riided ja muu vara kaasa arvatud. Tuli alata uuesti.
Üürikorteri sai naise juures, kelle tütrest sai peagi ta kaasa. Ja nii jäigi onu sinna elama.

Nii mu ema, kui ka isa on pärit suurest perest. Tädi- ja onulastega käime siiani üsna tihedalt läbi. Vaid onu Ants on jäänud müütiliseks tegelaseks kaugel idas. Onu oli oma pere vanim poeg, minu isa noorim, seega ka tema lastega on meil vanusevahe. Fotode ja juttude järgi ma tean, et nad on olemas ning tegelikult ka paar korda Eestis käinud. Aga algul olin ma mäletamiseks liiga laps ja teisel korral kohtumiseks liiga teismeline.

Kas teie teadsite, et juba neljandat aastat kogunevad sajad Venemaa lapsed Saaremaale Kamtštaka Campi?
Mina kuulsin sellest esimest korda oma elus. Sel aastal korraldati lisaks lastele, laager ka täiskasvanutele. Ning mu onu Antsu tütarde tütred otsustasin sinna laagrisse minna. Oma emadelt said nad kaasa korralduse ka oma vanaonu st minu isa üles otsida. Ja nad tegid seda.
Tõepoolest, millal siis veel, kui mitte 2018 aasta augustis...:) ootamatute juhtumiste kuul...:)


Ja niimoodi, ilma igasuguse ettevalmistuseta, saime oma vanaonu tütretütardega  lennujaamas, enne nende ärasõitu, paariks tunniks kokku.

Müstiline on see, kuidas üks neist tüdrukutest on mu vanaema, ehk siis oma vanavanaema nägu. Vapustav, kuidas geenid teevad uperpalle ja ilmutavad end mitu põlve hiljem...

Tüdrukud olid väga toredad, Üks ühe onutütre ja teine teise onutütre tütar. Üks elab Moskvas, teine Dubais. Miks Dubais? ( lisaks ilmale) Sest Dubais olevat turvalisem, kui Moskvas...

Ma mõtlesin sellele, kui kummaline on elu. Eelmisel nädalal kohtusin ma inimestega, kelle esivanemad lahkusid Eestist 100 aastat tagasi. Nende järeltulijad mäletavad siiani eestikeelseid sõnu ja laule.
Nende tüdrukute isa läks ära u 60 aastat tagasi.  Ja järeltulijad ei oska sõnagi eesti keelt. Ainsaks mälestuseks Eesti juurtest on ühe tüdruku venna nimi- Ilmar..
Ja see on nii, sest kontekstid, taustsüsteem ja motivatsioonid on täiesti erinevad.

Mõlemat seltskonda ühendab vaid üks. Mõlemad soovivad eesti kodakondsust. Midagi, millest jälle mina aru ei saa.  Milleks see, kui elad teises riigis, keelt ei oska ja valimas ei käi. Lisaks ei võimalda meie seadused praegu olla topelt erinevate riikide kodanik... aga edu neile ja welcome to Estonia.
Nad kõik jumaldavad Eesti väiksust, rahulikkust, inimtühjust...

Niiet, ma nüüd ei teagi, kuhu esimesena. Küllakutsed Brasiiliasse, Dubaisse ja Moskvasse on lauapeal :)

2 kommentaari :

  1. Sul ikka juhtub! Dubais on üllatavalt palju venekeelseid ja seal liigub muidugi ka raha...

    VastaKustuta
  2. Eks see kodakondsus on ikka selle EU pärast ja suuremate võimaluste pärast. EU pass lubab paljudesse riikidesse reisida viisavabalt või lausa elama asuda (ja nii brasiillasi kui venelasi on Euroopa Liidus küll ja veel, ehk oma kogukond leitakse ikka üles), mida kahjuks alati ei luba näiteks Brasiilia või Venemaa pass. Dubaiga on nii, et sinna otsitakse töötajaid, aga riigist kodakondsust saada on ilmvõimatu kui ei ole sündinud selle riigi kodanikuna. Kui Eesti ei oleks Euroopa Liidus, siis ei otsiks nad ka seda kodakondsust nii meeletult.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!