kolmapäev, 8. august 2018

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.


Ma oskan väga hästi kahte asja. Turundust ja toitu. (kui sind huvitab, siis otsi siit blogist märksõna " identiteedikriis") Targad soovitajad on mulle otsingute ajal öelnud, et ma ei tohiks neid oskusi lihtsalt prügikasti visata. Aga mul on kõrini. Viimased 20 aastat on olnud fookus turundusel ja mul on kõriauguni. Ma töötan vasaku käega, kinnisilmi ja mind ajab oksele mõte, et ma pean jälle alustama uut eelarveaastat...

Lisaks on katalüsaatoriks meie ettevõttes toimuv. Sellest kirjutan ehk mõni teine kord. Lühidalt. Aasta on lastud meid ignoreerides tiksuda. Alguses ajas vihale, nüüd on naljakas. Aga ilmselgelt see niimoodi jätkuda ei saa. Võimalik, et muutused ei toimu ka järgmisel aastal. Võimalik, et läheb veel kaks või kolm.
Aga kullakesed. Ma olen 48 aastane, viimases töökohas olnud 10 aastat. Need mõlemad numbrid vähendavad mu konkurentsivõimet iga jumala päevaga.

Niisiis. Mulle tehti pakkumine. Midagi, millest ma poleks osanud unistadagi. Kombinatsioon turundusest ja toidust, rõhuga toidul. Ideaalne.
Kogu loos oli vaid kaks aga. Juba kirjeldatud vabadusekaotus. Ja teine aga. Mina.

ma olen terve elu valinud  alati selle keerulisema tee. Klaveri asemel viiuli, muusika asemel vene keel, kirjanduse asemel keemia, Tartu asemel Tallinn  jne jne jne jne jne jne
alati kuidagi muretsedes ja ette mõeldes ja arvestades…mitte elades hetkes ja tänases päevas
ja kuhu ma sellega jõudnud olen. Ma ei saa öelda, et mu elu oleks kuidagi õnnetu vms. aga ega midagi vaimustavat ka ette näidata pole. Mu ambitsioonide ja võimete vahel on lihtsalt nii suur vahe.

ja praegu seda valikut tehes sama. See on keerulisem tee, nõuab pingutust, aga see oleks pagana mõistlik ja õige. Ja huvitav.
Mul on olemas kompetentsid, kogemused ja teadmised. Ma saaksin sellega hakkama, ma oskaksin. Ning toidu ühendamine turundusega, on unelmate töö.  Ja siis vaatan ma Tuulit või Ragnet, nende töö on samuti kombinatsioon neist kahest, aga nad ei pea kedagi kamandama, projekti juhtima, vastutama, üles ehitama, kasumit teenima... Kas ma tahaks olla toidublogija, toidutoimetaja.. vist siiski mitte. Mu ratsionaalne pool on selleks liiga tugev, ma tahan vaheldust ja tasakaalu.

Aga kusagil sügaval sisemuses ma unistan, et äkki kunagi... millalgi.. saan ma olla saatejuht, matkagiid, kunstnik, näitleja.... vms, mida tehes ma ei peaks grammigi pingutama, et ma lihtsalt olen kes ma olen.

Et oleks selge, uus töö ei sunni mind olema keegi teine, lihtsalt ma pean välja otsima oma varjatud küljed. Ma pean tööd tegema iseendaga. Ja pingutama.

Ja ma ütlesin jah. Edasi läks kõik välgukiirusel. Vestlus personalifirmaga, seejärel otsese juhi ja tegevdirektoriga. Tegelikult, täpne olles, polnud need vestlused, vaid monoloogid. Minu monoloogid. Ja rääkida ma oskan. Väga hästi. Selle oskuse eest on mulle viimastel aastatel makstud palka :)

Kulus veel päevake, ja ma sain teate, et olen välja valitud. Millist palka soovin.
Ma valetan, kui ütleksin, et olin rõõmus ja rahul. Ma olin paanikas!!! :) Nagu. Päriselt. See praegu juhtubki. Ja ma lähengi kontorisse. Tegema unelmate tööd. Aga kõvasti tõestama, pingutama.... Ma jätan oma mugavustsooni, kõik tuttava ja hea ja astun tundmatusse??!!

Haa, mõtlesin, ma küsin nii kõrge palga, et nad on sunnitud loobuma. Mõned minutid hiljem sain vastuse, et ok ja lisaks veel asju, mida mul polnud tulnud pähegi küsida.

Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.... ja ütlesin. Jah.

Aga raskem osa seisis ees.  Teatamine. Reedel oli meil suvepäevad ( kuidas oleks see ainsuses, et annaks edasi õige tähenduse?)- Kutsusin oma uue ülemuse kõrvale, vabandasin, et vale aeg ja koht, aga ma tahan enne kirjalikku teatamist siiski suuliselt öelda. Uus ülemus jäi viisakaks... st avaldas kahetsust, Muu hulgas ütles ühe veidra asja, et miks sa enne midagi rääkima ei tulnud.
Nii et, kui loed seda praegu ja sul on plaanis lahkuda, siis mine oma ülemuse juurde ja ütle...jou, sa juhid seda firmat väga kehvalt, mulle ei meeldi. Lisaks olen ma tüdinud ja kui sa mulle paremat tööd ei anna, siis lähen.. aasta jooksul minema. Nagu??
Igaljuhul. Ta kuulas, nagu alati selektiivselt, ja valis endale sõnumi, et ma lähen ära, kuna 10 aastat ja rutiin ja ammendunud.  Umbes pool tunnikest rääkisime, ilmselgelt alguses ei jõudnud kohale. Hiljem muutus kuidagi murelikumaks. Hiljem mõtlesin ja sain aru, et usutavasti sai ta aru, et mina minuks, aga ma panen ta olukorda, kus ta peab hakkama tegema otsuseid. Otsuseid, mida ta oli terve aasta mugavalt ebamäärasesse tulevikku lükanud.

Tähelepanuväärne on see, et see oli selle koosoldud aasta jooksul esimene kord, kus me nelja silma all rääkisime...

Vanad kolleegid olid kurvad, valasid mõne pisara, aga... nad kõik said aru, miks. Nn vanade kolleegide ees ongi kõige nõmedam. kaardimaja kukub kokku. Loomulikult, ma pole asendamatu. Aga paar kuud, kuni tuleb uus ja elab sisse ja õpib.. see kõik võtab aega.

Torm tõusis  järgmisel päeval, laupäeval.  Lõpuks lülitasin ma telefoni lihtsalt välja. Saage üle. Imelikul kombel ei tundnud ma end meelitatuna, vaid pigem ärritust ja tüdimust.

Aga üllatused ei lõppenud. Helistas vana ülemus ja ütles saladuskatte all, et ka tema andis avalduse, enne mind.  Ehk siis meie kuldsest kolmikust lähevad ära kaks.

Üks, mida ma olen õppinud. Sa pead alati ära minema enda pärast. Mitte teiste pärast. See ei saa ega tohi olla appikarje, kättemaks vms. Sa pead olema endas kindel, et see töö on läbi. See periood on läbi.
Mul on jääjatest kahju, aga iga päev edasi, olen ma rahulik. See on õige otsus. Mul on aeg edasi liikuda.
See on naljakas tunne, kui sa ühel päeval tunned, et sa ei pea enam võitlema, kaitsma, ründama, konkureerima... sest see ei ole enam sinu asi.  See on nende asi, kes jäävad. Sa kuuled palju häid sõnu, sa saad teada, kui hullult hea ja asendamatu sa oled.  Lähimate kolleegide muret, kuidas  nüüd kukub taevas alla. Ja konkurentide halvasti varjatud rõõmu, et nad saavad sinu võimu ja positsiooni omale. Aga sul on ükskõik.



Jep. Kuu aja pärast seisan ma inimeste  ees, kes mind ette vihkavad, kuna ma tulen neile ütlema, et vaja on teistmoodi ja paremini.
Irooniline.
Karma...:) :)

Mul on tehtud  plaanid ja sada ideed, mida uues kohas teha. Ma olen hullult põnevil. Mu suurim soov on, et uues kohas oleks toredad inimesed. Minu inimesed. Et on nii äge, et ma lausa igatseks kontorisse, et ma ei raatsiks koju minna :)

18 kommentaari :

  1. Palju õnne ja edu uues kohas! Mul on Su üle nii hea meel! :)

    VastaKustuta
  2. Vau! Kusagil mingis ennustuses öeldi, et august on murdepunktide aeg. Sinul nii ongi. Edu!

    VastaKustuta
  3. Appi kui äge :)! Nii elevil koos sinuga!

    VastaKustuta
  4. Ma igaks juhuks ütlen, et väike annus pohhuismi ja kätekõverdused/lõuatõmbed saavad vabalt koopiamasina kõrval tehtud. Mul küll saavad, isegi lõuatõmbekang pandi meile siia üles, sest see on ju firma huvides, et töötajad oleksid terved.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nûüd siis ütled :) oleks varem teadnud oleks soovinimekirja pannud :) :)

      Kustuta
  5. Mul on Sinu üle väga hea meel, kõike parimat!

    VastaKustuta
  6. Palju õnne ja tugevat närvi!

    VastaKustuta
  7. Ma olen su üle nii rõõmus!!!
    Ma olen kah otsustanud kannatada seni kui tuleb see ideaalne pakkumine :) Aega veel on ja natuke motivatsiooni ka.

    VastaKustuta
  8. Mul on ka su pärast hea meel :)

    VastaKustuta
  9. Ma olen sinu indigoblogi aegade algusest lugenud.
    Miks, sest lood on olnud omapärased, alati point,
    aga samas on jäänud kummitama mingi ebasiirus või...

    Kuni selle ...ja kuidas surra meeldivalt, hetkeni.
    See on hämmastav tunne, oled justkui juba tundnud
    inimest (tema kirjutatu põhjal) ja siis äkki...

    ...avastad, et inimene on täitsa normaalne?!
    See oli nagu lüliti klõps - inimene on muutunud.
    Hetkega niimoodi muutuvad asjad ainult kvantmaailmas.

    Spekulatsioonid.
    Kuna ma olen sinu blogis paha poiss aegade algusest,
    ja sa oled mind ka korduvalt bänninud minu komme...
    aga avalik huvi kaalub ikkagi üles mõned küsimused :D

    Turundus ja Toit = Alkohol

    Ainult see sektor on võimeline võimekat palkama.
    Kas mitte ei ole võtmesõnaks see kadakane džinn?
    Toidutööstust juhib juba väga pika džinnitootmise
    kogemusega naine ja see džinniturg on uus viin?

    Mul on siiralt hea meel,
    et sa tegid lõpuks valiku
    ja tegid ka hea valiku, endale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks ma ei saa Su küsimustele vastata. Kunagi.

      Kustuta
  10. Vägev. Tore vaadata, kuidas naaberblogijad üksteise järel südame rindu võtavad ja uutele teedele käänavad.

    VastaKustuta
  11. Ma tänan toetuse eest :)
    aga tundub, et see lugu pole veel läbi. Mulle tehti just praegu vanast firmast selline pakkumine, mis võttis mu õhku ahmima.
    Nii tore. Saab jälle mõelda, otsustada ja valida :( Krt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina vist ikkagi läheksin. Mul on otsuste tegemine alati nii raske, et tagasi ei taha enam pöörata. Ja see on olnud reeglina hea tunne ka, et noh, las saavad siis aru, et nad kaotasid kedagi, keda oleks ju võinud hoida :)

      Kustuta
  12. Mul on alati heameel neist, kes oskavad ja suudavad teha kannapöördeid ning eriti, kes oskavad teha seda õigel hetkel. Mina ise pole osanud ega suutnud ja ehk on ka senine elukogemus miskit väärt. Aga samas ma usun, et asjad tulevadki meie juurde siis, kui oleme nendeks ühelt poolt valmis, teisalt aga siis, kui on nö soodus tähtede seis või jumalik hetk või nimetage seda kuidas tahate.
    Ka minul sai mõni kuu tagasi täis 30 aastat ühes kohas töötamist ja kopp oli ees ammugit. Muudkui mina olen seda tüüpi, et kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde. Ja lasin end ära koondada, mis oli tegelikult õnnistuseks. Nii sain lahkuda "efektiga ja sirge seljaga", kuigi topskist ülemus arvab ilmselt siiamaani, et ta suutis mind haneks tõmmata ja mu välja süüa. No jäägu talle tema arvamus, ma pean peenikest naeru, kui näen teda seda arvamas, ja et ma teda läbi ei näe. Aga psühhopaadid on väegade läbinähtavad. Las võimles terviseks, irw, ja mina ei pidanud mitte midagi tegema, isegi "veelgi vähem, kui ma seni kuningriigi heaks tegin" XD
    Tervis on parem, raha on rohkem, ja nagu sa ütled - vabadus - VABADUS!!! Ma ei tea, kui suure summa eest ma peaksin end uuesti lõõga andma. Võib ju loota miljoniloto võitmisele, aga samuti vanus juba mängib ning hulk muid asjaolusid, seega ma ei kavatsegi enam sedasi tööle minna. Nüüd on tõesti aega enda jaoks ja oma Noa laeva jaoks ja elada tänases päevas ja olla nii zen kui vähegi saab.
    Ah et pakuti vanast kohast paremat võimalust. Noh, see on juba jahtunud supp, ma ütleks, ja soovitaks sul selle libeda peale mitte minna. Kui oled juba lahkunud ja hakanud uutele asjadele mõtlema, siis tagasi minna, kasvõi teistel alustel, tead, tuu põle ikka tuu. See oleks siiski nagu tagasiminek. See ei ole nii, et Jumal katsub su usku, see on see, et Saatan saadab kiusatusi. Tuleb osata nende kahe asja vahel vahet teha.
    Kui sul on tervist, tahtmist, aega ja ideid, siis tuleb alati edasi minna, kuskil mujal oma võimeid ja oskusi proovile panna, mitte samas lekkivas paadis edasi loksuda, seda enam, et nagu sa isegi aru said, et ülemus on jobu. Olen selle 30 aastaga piisavalt igasugu jobudega kokku puutunud, et öelda: see on inimgrupp, kellele ennast raisata ei tohiks. Isegi ilma huumorimeeleta inimese kannatab ära, kui ta muidu on hea ja tubli inimene, aga jobuga ei ole midagi teha. Tema ei arene kuskile, sunnib sindki käituma alla oma taseme ja üldse mõjub nüristavalt igas mõttes. Jobudest, kes sul kaasas tilpnevad ja tähelepanu nõuavad, on ehk raskemgi lahti rebida kui lihtsalt rutiinseks muutunud tööst. Hea, kui saab telefoni kinni vajutada ja meilid ära blokkida.
    Nii et igal juhul soovin sulle tuult tiibadesse - sirget lendu on alati ülendav jälgida, isegi siis, kui enda tiivad ei kanna mingil põhjusel - ja seda ütlen täiesti kadedusest priilt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan!! :)
      Ja Sulle samuti edu ja jaksu!

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!