esmaspäev, 17. detsember 2018

Süüdi

Kas teil on ka nii, et vahel peab pingutama ebameeldiva tegemiseks, et pärast oleks hea?

No näiteks. Sul hammas tuikab. Karjuvalt ei valuta, aga sa tead, et kui ei reageeri ja edasi lükkad, siis ühel päeval on katastroof. Ohkad raskelt, klapitad aegu, lased endal suus urgitseda, kannatad ja pärast maksad veel peale ka. Aga pärast on hea. Kiidad end, et olid nii tubli.

Üht varasemat postitust kirjutades sain aru, et mu elu juhib süütunne. Või kui soovite pehmemalt, siis võib seda ka kohusetundeks kutsuda. Miks? Ma ei tea. Ju on mingi õnnetu lapsepõlv või muud sarnast, ja mis vahet sel ongi. Selline ma lihtsalt olen.

Ma tunnen end süüdi. Ma tegelikult tahaks teha hoopis muud, aga võtan end kokku. Ja pärast saan aru, et see oli tegelikult hea mõte ja mulle kasulik.

Näiteks
Mu kass ärkab ilma kellata päevadel umbes üheksa ja tuleb voodisse pai nuruma. Tegelikult tahaks ma hoopis magada ning teda ignoreerida. Aga ma tunnen end süüdi. Kui oled taltsutanud pead vastutama. Ja niigi tegelen ma temaga liiga vähe. Ja ma võtan end kokku.
Ja mu kasu. Kui mu sõrmed upuvad ta pehmesse kasukasse ja husqvarna tõmmatakse käima. Ja sa saad aru et pisike usaldav elav habras hing on üdini tänulik ja rõõmus. Ning su mured ja stress sulavad kui kevadine lumi. Ja magada saan ma siis, kui pensionile jään.


Ma tunnen end kohutavalt süüdi, et liigun nii vähe.  Ma tõesti ei taha minna välja pimeda koerailmaga, kui taevast sajab jäätist. Ma tahaks pikutada soojas toas. Aga ma võtan end kokku. Ja kui ma olen puude vahel inimtühjas metsas. Mis praegusel aastaajal on haudvaikne. Siis on mul nii nii nii hea. Füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt. Ma saadan endale 3-4 memo, sest mul tekib 100 head ideed. Mu tuju paraneb ja energiat tuleb mühinal.

Ma tunnen end süüdi, et olen väga halb ema, naine, tütar ja õde. Ma lihtsalt ei viitsi. Kui normaalsed inimesed pettuvad oma vanemates teismeeas, siis mulle jõudis see etapp kohale enne viiekümnendaid. Aga ma sunnin end vastama kõnedele entusiastlikult, rõõmsalt, siiralt. Kasu? Ma saan teha kellelegi head meelt ja ehk rollimudel töötab ning mu tütar ei ohka tulevikus raskelt, nähes ekraanil mu nime...:)
Ma üritan kompenseerida oma puudujääke sellega, et pakun seda, mida oskan. Ma üritan teha naturaalset, kodust toitu. Tegelikult? Ma ei saa üldse aru, miks inimesed sööma peavad. Mulle isiklikult piisaks tükist juustust ja puuviljadest. Aga ma pingutan. Ja kasu? Söögitegemine rahustab mind. Tulemuseks on eeldatavasti naudingut pakkuv tulemus ning ehk pikendab omavalmistatud toit mu elu 10 minutit?

Ma tunnen end süüdi, et olen nii halb suhtleja, et olen isekas küüniline pragmaatik ja mind ei huvita teised inimesed. Ma pingutan, et tunda huvi teiste inimeste elude vastu ja jätta meelde nende lapsed ja nende nimed. Ma üritan võõrastele naeratada, neid tervitada ja midagi positiivset või tunnustavat öelda. Kasu? Mõned lood on tõepoolest huvitavad ja naljakad ja inspireerivad, ja need muudavad mu tuju paremaks. Üllatavalt paljudel on suhtemisvaegus ning masendavalt paljud tahavad endast rääkida. See, kui ma saan neile seda rahuldust pakkuda, nad on tänulikud ja positiivsus nakkab, see muudab maailma paremaks.. Tegelikult? Tegelikult ma ei taha et inimesed mulle endast räägivad. See on igav. Ja eriti ei taha ma kuulda hädadest, haigustest, muredest. Ma ei taha enda ümber pessimismi ja depressiooni.

Ma tunnen end süüdi, et ei anna kõike, mida mu haridus, eeldused, võimed, oskused ja kogemused võimaldaksid. Ma pingutan, pingutan... olin õpetajate ja olen tööandjate lemmik. Tegelikult ma olen väsinud survest olla tubli ja meeleheitel, et ma ei suudaks ära elada miinimumpalgast. Kasu. Ma suudan kinni maksta oma arved.
Okei, see viimane läks nüüd natuke rappa. tegelikult see mind rikkaks ei tee ja kulutamiseks pole nagunii aega.

Aga saate mu pointist aru?
Ühesõnaga, selleks, et midagi saada, peab natuke vaeva nägema ja pingutama. Mu blogi lugejana tead, et ma ei mõista haridussüsteemi, mis põhineb inimese heal tahtel ja mitte sunnil ning pingutusel. Ja mul jookseb juhe kokku, kui keegi soovitab mul teha  " mida ma tegelikult tahan"? Tegelikult. Tegelikult tahaksin ma ainult vaikselt oma voodis teki all lebada...:)

Ja nüüd on mul dilemma.
Jõulud. Kuniks mu õde sai uued lapsed, käisime jõulude ajal külakorda vaheldumisi erinevates peredes. Tundus õiglane.
Siis tekkis situatsioon, et " väikeste lastega on ebamugav sõita" ja "üldse, meie juures on kõige rohkem ruumi". Ja me hakkasime jõule pidama õe pere juures.
Mulle ei meeldi see.
Esiteks. Mulle ei meeldi väikesed lapsed. Ei meeldi segadus, kisa, tähelepanuvajadus ja kära, see et ei saa inimestega normaalselt vestelda, sest tähelepanu on jagatud. Ma usun, et enne lapselapsi olen ma ära teeninud lastevaba perioodi.
Mulle ei meeldi, et ma pean tegema viiele lapsele kingid. Esiteks on nendel lastel kõik olemas, ja kui ma olen siis panustanud aega, energiat ja raha, siis nende tänamatus solvab mind. Õde ütleb, ära tee kinke. Aga kuidas?? Ma olen nende tädi. Mismoodi ma tulen jõulude ajal väikeste laste juurde tühja käega. Ja kui mulle tehakse, kuidas ma pean siis end tundma, kui pole ise panustanud.
Mulle ei meeldi sellest seltskonnast paar inimest. Me oleme erineval lainel ja ei saa üksteisest aru. Ideaalses maailmas ma nendega ei suhtleks.
Mulle ei meeldi, et kadunud on meie varasemad, lapsepõlvetraditsioonid. Kuna uued ei laula, siis me reaalselt esineme. Mis ei ole selle asja mõte. Mõte on laulda koos.
Mulle ei maitse õe toidud. Selle olen lahendanud " abi pakkumisega". Aga ausalt öeldes on kõikide nende vaagnate ja pottide transportimine tülikas.
Mind häirib, et mu eakad vanemad peavad pika tee sõitma.

Üleeelmisel aastal sõitis õde perega lõunamaale ja meil olid üle hulga aja normaalsed täiskasvanute jõulud. Me saime rääkida ja me ei teinud kingitusi. See oli nii mõnus, et kui eelmisel aastal oli taas "traditsiooniline pidu", siis ma tundsin, et... ma enam ei jõua.
See ei ole nauding, meelelahutus. Vaid kohustus.

Ja ma hakkasin jonnima. Ütlesin, et olen sel aastal eraldi. Ma pole oma last kaks aastat näinud. Ma tahan temaga koos olla. Ma oletasin, et mu vanemad lähevad kindlasti õe pere juurde, et lapselapsed ja nii. Ja siis pakkusin, et tulgu hommikul minu juurest läbi või siis, me tuleme ise neile külla. Pikad pühad.

Aga ma alahindasin oma vanemaid. Järgnes paanika, vandenõuteooriad ja mis veel. Nüüd lükati õe pidu varasemaks. Minu pärast. Vanemad osalevad seal ja siis järgmisel õhtul minu pool.
Kõigil  (välja arvatud minul) on väidetavalt väga ebamugav. Ja ma hakkan vaikselt järele andma.

Mu laps ja mees on õnnelikud, et vabastasin nad tüütust kohustusest. Aga ma usun, et kui ütlen, et peab.. siis eks nad nõustuvad.
Me oleme täiskasvanud inimesed,
Me suudame end paariks tunniks kokku võtta õige eesmärgi nimel. Kas see on õige eesmärk? Kas peaks pingutama, et pärast oleks parem..?

25 kommentaari :

  1. Ei pea pingutama.
    Ei pea ka end süüdi tundma.

    VastaKustuta
  2. Näiteid siin ei saa ju võrrelda. Hambavalu ja jõulud õe juures on eraldi teemad. On muidugi olukordi, kus peab pingutama ja me pingutamegi!

    Kui see lohutab, siis meil läksid igasugused suguluspeod vabamaks kui vanaema suri. Tema tõttu olime sunnitud ka suhtlema kordades suurema seltskonnaga kui tegelikult oleks tahtnud. Teda tuli transportiga, talle olid nood lapsed-lapselapsed-lapselapselapsed. Oleks olnud mõeldamatu, et ei lähe. Aga üksi ta ei liikunud... Sünnipäevad, juubelid, pühad. See oli õudne. Ja kuna mul ema elas vanaemaga koos, siis oli see nagu iseenesest mõistetav, et ema kaasa läks ja mina transasin. Täiesti teised arusaamad, erinevad inimesed, igavus tappev. Ainult sööd ja vaatad kella, millal oleks viisakas koju minna. Milleks?! Noorena veel kuidagi kannatad, ma olin kohusetundlik inimene siis. Nüüd emaga olen end kehtestanud ja ta teab seda. Aeg-ajalt üritab piire lõhkuda ja draamasid korraldada aga ma ei anna alla. Õnneks on mul suht hull töö ja ma saan alati tuua ettekäändeid, mida ma tean, et aktsepteeritakse. Töö on üks nendest, sest see toob leiva lauale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oo.. need pole üldse erinevad asjad. Alguses on paha ja pärast hea.
      Sel aastal on raske töö taha pugeda 5 vaba päeva. Ma tegelikult ei peagi vabandusi otsima . Kõik teavad juba et ma teen alati teistmoodi kui teised ja olen imelik.
      Lihtsalt ise põen

      Kustuta
  3. Kui sain viiskümmend, siis otsustasin, et mured mind enam ei koti. Väga ei õnnestunud. Nüüd olen....pisut vanem ja mured mind enam ei koti:) See-eest rõõmustan alati kogu südamest!
    Küll kõik laabub, nagu ütles kurikuulus kriminaalkomissar Evert Bäckström!:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle väga meeldib naerda. Paraku mured ei küsi :)

      Kustuta
  4. Loen seda süüdi juttu ja mul hakkab endal süütunne ... et mul pole süütunnet. Ma olen enda jaoks isegi otsinud häid tõlgendusi sõnale laisk, et end välja vabandada.
    sugulaste pidude tähistamine lõppes minu jaoks siis ära, kui mehest lahku läksin ja autot mul endal pole, et kuskile sõita. enamus sugulasi elab kuskil maal. kuna tallinnas elav sugulane oma auto peale ka ei kutsu, siis ma ei peagi kuskil käima. nad juba teavad, et ega ma ühisüritustel ei käi. ma olen hea meelega see imelik, kes ei käi.

    VastaKustuta
  5. Iga kord, kui ma loen su postitusi, kus sa räägid, et tahaksid ainult teki üle pea tõmmata, hakkab mul huvitav, mis saaks siis, kui sa ütleme nädal või kuu või [sisesta ajavahemik] seda endale tõepoolest lubaks. Et kui nädal otsa jutti magada, kas siis tahaks ikka ainult teki üle pea tõmmata või hakkaks ka muid tahtmisi tekkima. Kui kurnatus on välja puhatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (ja kurnatus ise pole ju üllatav, kui sa oled elu otsa teinud, hambad ristis, asju, mida PEAB. Mitte asju, mida sa tahad.)

      Kustuta
    2. Mul on see projekt plaanis esimesel pensionikuul. Kuu ilma kellata.
      Ennast huvitab ka :)

      Kustuta
    3. Enne ei saa? Sinna on ikka jube palju aega.

      Kustuta
    4. ohh need 15 aastat lähevad lennates :)
      Tegelikult, mul tuli meelde, et mul on olnud selline periood. Mul oli teismelisena peapõrutus ja ma olin nädal haiglas 100% voodireziimil. See oli väga kurnav kogemus :)
      Nii et olgem soovidega ettevaatlikud.

      Kustuta
  6. Suhted emaga, õdedega - mina olen samamoodi süüdi. Ei vasta ootustele, et tahan olla teistmoodi, huvitun teistest asjadest. Ja nii olengi süüdi. Ja tunnen end üksi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea kuulda et ma pole üksi. Raske on heade ja õigesti mõtlevate inimeste keskel... :)

      Kustuta
  7. Mul on sinu poolt kirjeldet „süütunde“ kohta teooria välja töötatud, omaenda praktikast lähtudes. Käib nimelt pereürituste kohta, kuna hambaravi, vihmaga metsas jalutamine, kassi kaissu võtmine on mu meelest teine teema – noil puhkudel puudub sotsiaalne surve. Ühesõnaga. See, mida mina aastaid süütundeks pidasin, oli/on tegelikult ego. Sest tahaks ju, et teised mind toredaks inimeseks peaksid, eks ole. Kui õnnestub ego alla suruda, kaob ka süütunne, sest teiste arvamus muutub vähem oluliseks.

    Toon näite kah. Minu „peab osalema, muidu tunnen süüdi“ oli iga-aastane perekondlik suurlinnatuur. Ma vihhhhkan kambakesi ringituiamist kui niisugust, olen alati vihanud, siin pole konkreetsete inimestega pistmist. Peale aastatepikkust piinlemist jõudis mulle kohale, et osalemisega ei õngitse ma midagi muud kui teiste heakskiitu. Ja täna ma enam ei arva, et peaksin end „eesmärgi nimel“ kokku võtma. Sest üritus ei täida eesmärki nagunii, kuna (nagu sinagi jõulupeo puhul mainisid) mõtestatud suhtluseks ei teki erilist võimalust, palju rahvast, kisa-kära, lapsed, liiklusmüra jne jne.

    Nii et minu meelest EI pea pingutama, sest reeglina EI ole pärast selliseid pingutatud üritusi parem. Vähemalt minul mitte =) (Ma muidugi ei räägi siin olukordadest, kus vanainimene on pühade ajal ihuüksinda vms, vaid just nimelt neist nö. suurematest, „kohustuslikest“ pereüritustest.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma jään endiselt enda juurde, et minu jaoks on need samad asjad. Ei olnud mõeldud kunstilise liialdusena vms.
      Ma pean end kokku võtma, tegema midagi ebameeldivat, pingutama, ennast natuke ületama.
      Ja tõesti, ei ole vahet kas see on juuksuri või arsti juurde minek, autoparandus, küllaminek, sportimaminek, õhtusöögi valmistamine...

      Võimalik, et selle nimi on sotsiaalne surve. Ja ka sellisel juhul laieneb see kõigele: ühiskond ju eeldab., et ma ei peksa loomi, ei käi mittesobivate prillidega, ei põrnitse tuttavat inimest kurja näoga :)

      Ehk on õigus Notsul, et ma olen lihtsalt üleüldiselt kurnatud.
      Ma ei ole tore inimene ja mul puudub ka ambitsioon selleks.

      Selline on mu elu olnud lapsest saati ja ju ma ka niimoodi suren :) Inimesed on erinevad ja mina selline, et normi sobitumiseks ja tavalise elu elamiseks pean pingutama. Kurb oleks ju surra mustusesse, nälga ja paksuna või siis ülikõhnana.

      Kustuta
    2. Mulle tundub, et sul on normist, kuhu peab mahtuma, palju nõudlikum ettekujutus kui mul. Võimalik, et kurnatus on sel puhul vältimatu, olenemata sellest, missugune inimene seda täita üritab.

      Alustades kõige silmatorkavamast erinevusest - kui vähe/palju töötunde sina ja mina teeme. Mul on aeg-ajalt, kui ma käin teises linnas õpetamas, pmst sellise pikkusega tööpäev nagu täistööpäev + transport (st kodust lahkumise ja koju naasmise vahele jääb 9-10 tundi) ja ma olen pärast iga kord omadega LÄBI. Kuigi mul on selliseid tööpäevi tavaliselt üle nädala, halvimal juhul 2 tükki nädalas.

      Minu arust on iga inimene, kes selliseid või pikemaid tööpäevi nädalas 5 tükki jaksab teha, juba tööpunalipu ordeni kandidaat. Eriti kui 8 tundi tööl on tõepoolest kogu aeg üks andmine, nagu sa kirjeldanud oledki.

      Kustuta
    3. ja ma tean jah, et suurem osa (või vähemalt suur osa) käibki niiviisi 5 päeva nädalas tööl. Seda vähem imestan ma, et ma kuulen vasakult ja paremalt kurnatusest ja kuidas midagi ei jaksa ja millekski pole tuju.

      Kustuta
    4. Neid kommentaare oli mulle vaja :) Tänan!!!!

      Kustuta
  8. Sinu lugu lugedes tekkis "déjà vu" tunne...kohustused, süütunne, kella vaatamine...Lapsena olid kohustatud kogu tingel-tangeli, mis külaskäikude ja kinkidega kaasnes, kaasa tegema ja kuidagi sujuvalt jätkus see ka täiskasvanuna, sest ei tahtnud kedagi solvata/kurvastama panna.
    Abielludes tekkis üks perekond juurde ja kohe läks lahti, kelle juures jõuluõhtu veeta, keegi ju ikka solvus, sest tema juurde tuldi hiljem.
    Tõmbasin juhtme seinast ja otsustasin, et pühad veedame oma perega (mina ja abikaasa). Oli solvumist, ent nüüd on harjutud, et ma olengi selline "iseseisev". Käin sünnipäevadel, vahel pulmas ja matusel, ent enamuse ajast veedan oma perega. Lastelt küsin, kas nad tahavad kaasa tulla, kui ei taha - ei pahanda, tean millist trotsi see minus lapsena tekitas, kui pidin kaasas käima (õnneks tegin sporti ja üsna sageli pääsesin tänu pühapäevastele treeningule.
    Kokkuvõttes - aseta enda heaolu alati esimesele kohale, kui sa iseennast hästi ei tunne, ei tunne sa rõõmu ka koosveedetud ajast ja teisalt arvesta oma pere huvidega eelkõige - nemad on Sinu tugi igal aja hetkel ja nende heaolu on kõige tähtsam...ja alles siis tulevad kõik teised. Inimesed sageli ei näe enda nina eest kaugemale ja egoismi on meis kõigis piisavalt, tuleb vaid sellel lasta pisut rohkem välja paista!
    Rahulike pühi ja usu, kõik läheb täpselt nii kui peab, isegi kui vahel võtab kauem aega. Suhted saavad ka tervemad!

    VastaKustuta
  9. Tädi võib lastele kinkida lihtsalt komme. Asjade kinkimine ongi veider komme.

    Millegipärast tundub mulle ikka, et on hästi julge/ohtlik välja öelda, et sulle lapsed ei meeldi. Sest 'appikene lapsed ju, millisele koletisele ei meeldiks lapsed!?'
    Samal ajal ma arvan ka, et see sama segadus, kisa, tähelepanuvajadus ja kära, see et ei saa inimestega normaalselt vestelda, sest tähelepanu on jagatud... tuleb kõik sellest, kuidas ülejäänud täiskasvanud lapsi näevad ja kohtlevad ja seltskonda integreerivad. Ja kui ma parajasti ei tunne end piisavalt julgena, et öelda: mulle ei meeldi väikesed lapsed, ütlen, et mulle ei meeldi mõned lapsevanemad ja teatav lapsehalduskombestik.

    Seda süü/kohuse tunnet võiks nimetada ka tuleviku endale teene tegemiseks. Praegu eriti ei viitsi, aga natukese aja pärast, kui too uus hetk käes on, on mul hea meel, et ma praegu tolle enda vastu ettenägelikult taipasin kena olla. Näiteks pesen õhtul hästi unisena veel viimase asjana kohvikannu ära ja hommikul võtan seda kapist, omaette heldides: oh, mu armas, küll sa oled mu vastu hea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled terane nagu tavaliselt ja Su interpretatsioon meeldib mulle väga, seda ma hakkangi nüüd kasutama :) Tänan! :)

      Ilusat jõuluaega :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!