pühapäev, 1. september 2013

Viis riiki

Mul on teile väga hea uudis: EL pealinnades on kõik hästi. Ilm on ilus, inimesed rõõmsad ja rahulikud. Naeratavad. Tõsi, bürokraatide armee ei taha enam olemasolevatesse büroohoonetesse hästi ära mahtuda-aga uute ehitused juba käivad.

Ma leidsin endale uue lemmikriigi: Belgia. Imeline  loodus ja valged albiinolehmad, toredad inimesed. Ja loomulikult võrratud vahvlid ning friikad, "mispoleüldsesellised nagu macis". Väidetavalt ei tehta neid külmutatud kartulist, vaid tädi lõikab õli sisse värskeid. Natuke kahtlen selles, aga head on ikka. Belgiasse tahaks tagasi.

Mida ma Belgias eriti armastasin: isegi minusugune loll turist saab erilisi pingutusi tegemata  söönuks. Euro eest vahvel, teise eest friikad. 3-5 euro eest supp või salat või pasta. Ja kui raha on veel rohkem, siis praad.

Ma annan siinkohal ära ka 3 tasuta äriideed. Eesti ootab väga üht head pasta take a wayd, mõõduka hinnaga maitsva supi kööki ja 2 kuni 4-le inimesele mõeldud torte. tehtagu.

Kuna pealinnades on ööbimine kallis, otsisime majutust väiksemates kohtades.
Leuven. On nagu Tartu. Rahulik ja väga mõnusa auraga väikelinn. Kus iga veerandtunni tagant lastakse kirikukellade laulu (ei, ei ajanud närvi. Päriselt). Kuulus oma vana Katoliku Ülikooli poolest. Ülikooli raamatukogu on siiani vaatamisväärsus.

Brüsselis alustasime nagu igale kombekale turistile kohane-Grand palacelt, mis on väidetavalt üks Euroopa ilusamaid keskaegseid väljakuid 17. sajandist pärit hoonetega. On imeline.
Väike pettumus oli pissiv poiss, mis asub nurga taga ja on tõesti pisike poisike, mitte suur ja uhke (mees) nagu ümbritsevast aurast võiks oletada.
Väga lahe, oli aga Brüsseli šokolaadimuuseum, kus sai juba paljalt lõhnast söönuks, maitsta erinevaid šokolaade, näha, kuidas saab kreem kommi sisse ja inimese mõttelendu- mida kõike on võimalik valmistada šokolaadist... super ja magus:)

Counderberg pandi kahjuks meil nina eest kinni. Aga St Michaeli ja St Gudula katedraal, mis meenutab väliselt Notre Dame oli kaunis.

Brüsselist väljas on must be Mini-Euroopa, teemapark, kus Euroopa populaarseimad vaatamisväärsused on pisikestena eksponeeritud. Jah, Tallinn on ka. Arvake, kes on Tallinna vanalinna sponsor? Coca. Meie kuulsa torni maketi hoovis sõidab ringi Coca veokas...

Kohe Euroopa teemapargi kõrval asub Atome- 165 miljardit korda suurendatud raua aatomi kristall. Sinna saab muidugi sisse ja nautida hunnituid vaateid Belgiale.

Ning muidugi Waterloo.  Meil oli kahjuks kodutöö tegemata. Kuna ma hiljuti lugesin Sõda ja rahu, siis
võisin targutada Kutuzovi ja Moskva ja Smolenski teemadel. Aga milles seisnes Waterloo tähtsus...?
Võimalik oli ronida väga kõrge mäe tippu- järgmisel päeval sain teada, et mul on olemas lihased, millest mul varem aimugi polnud... ning vaadata väga suursugust ja ägedat pannood lahingustseenidega. Ning juuresolevatelt infosiltidelt saime pisut ka aimu, miks ja milleks see mälestuskoht.

Kui sõidad väga hästi korras teel, mille ühes suunas on 2 kuni 6 rida ja kogu tee on, sõltumata kellaajast tuugalt autosid täis. Siis.Vabandust, ma teen praegu ebapopulaarse avalduse-  Tallin -Tartu 4 rida on ikka naljakoht. Me ei tea, mida tähendab palju autosid. Huvitav, et sõltumata pöörasest liiklustihedusest on liikumine arvestav, rahulik. Kui keegi teedel hullab, siis on tal kas Saksa või Itaalia numbrimärk.
Mis mulle sealkandis veel meeldis. Teedel, enne pööranguid on pildid kohalike vaatamisväärsustega. Tekst ei tarvitse olla mõistetav, aga pilt- kus on peal kena loss ja juures nool ning kilomeetrite arv, paneb ilmselt nii mõnegi pöörama.

Luxembourgis võõrustas meid tuttav euroametnik. Ning taas ei pea muretsema. Ka Luxembourgil läheb väga hästi. Kõik on puhas ja klanitud. Rahulik ja rõõmus.
Ööbisime linna keskväljaku kõrval, kus hommikul äratasid meid taas kerkokellad ja õhtul uinutas puhkpilliorkester, mille repertuaar oli õllepruulijast klassikani. Ja taas pean ma tõdema- mul pole aimugi, mis toimub Tallinna  kesklinnas. Kas meil mängib ka orkester? Inimesed laulavad ja rõõmustavad? 

Minu jaoks oli üllatus, et Luxembourgis on olemas oma keel. Väidetavalt kasutatakse seda ainult suulises kõnes- rahvuslik ärkamine pole veel toimunud:) Ning kuna koolis on prantsuse, saksa ja inglise, siis ilmselt seda ärkamist ei tulegi. Sureb jälle üks keel, andes teed globaliseerumisele.

Luxembourgi linnaosas Kirchberg asub Euro. Ning muu kaasaegne- teater, uue kunsti muuseum jne.
Enne uue kunsti muuseumisse minekut saab oma tolerantsust ja kompleksivabadust testida pargis. Vaadates installatsioone. Näiteks "seksivad põdrad".

Ses linnaosas on ka  muljetavaldav kompleks euro-lastele. Kõrvuti on lasteaed, kool, ülikool. Ning kui euro-büroodes on tööd rabatud, siis saab väärika vanaduspõlve veeta mitte just kaugel asuvas imposantses vanadekodus. Kõik ühes kohas.

Vaatada tasub hästi taastatud kunagist linnamüüri ning ägedaid katakombe (casemattes). Eks vanalinnu ole nähtud küll ja veel. Kõige suurem elamus oli minu jaoks hoopis- igavene tuli. Jah, Luxembourgis põleb langenud sõdurite mälestuseks igavene tuli. Võimalik, et see oli seotud meie reisi juhi teadmiste ja huvidega, aga seal kandis nägime ikka päris mitmeid ausambaid, memoriaale langenute mälestuseks. Ma ei tea. Ehk on meil ikkagi mingi oma kompleks, mis ei lase seda teemat võtta erapooletult ja neutraalselt. Sõda oli ju kole. Ning iga inimene, kes langes, väärib mälestust....?

Luxembourgi lähedal leiab muljetavaldava memoriaali võitjatele, langenud ameeriklastele. Muuhulgas ka mälestusmärk Pattonile (kes teatavasti hukkus hoopis liiklusõnnetuses). Mitte kaugel sellest, Sandweileris leiab mitte nii muljetavaldava memoriaali kaotajatele. Ilm oli tol hommikul erakordselt kehv- vihma lausa valas, seega meelolu oli sobiv. aga rahvast oli meeletult. 

Kui olla juba Luxembourgis, siis on kiviga visata Prantsusmaa ja Saksamaa. Sakslastega on neil eriti viljakas koostöö. Kuna bensiin on Luxis aktsiiside tõttu soodne ( 1,37), siis käiakse seal tankimas. Samas on Trier luxembourglaste toidupealinn. Koht, kust käiakse ostmas soodsat toitu....

Trier on linn, muuseas, kus on sündinud Karl Marx. Teeme siin mõttepausi.
Aga mitte vähem tähtis oli see, et Trieris olid valmis viinamarjad ning seal on säilinud väga vinge Rooma-aegne termide kompleks. Põnevad labürint-käigud. Soovitan.
Meespere rõõmustas ka selle üle, et peaväljakul jõudsime just Saksa GP WRC sarja pidulikule lõpetamisele. palju mürisevaid autosid, rahvast ning rõõmu.
Trieri kirikute-katedraalide kohta tahaksin askeetliku luterlasena mainida seda, et ega nad vist ikka tõsiselt Jeesuse kannatustele kaasa ela- kõigis kirikutes oli patjadega pingid...?:)


Metz on uhke oma mirabellide (ehk maakeeli kollased kreegid) üle. Juhtus nii, et linnas olid just käimas pidustused- värskelt valitud Mirabelli-missid patseerisid uhkelt ringi. Pakuti kooke ja jooke ja kõike, mida neist marjadest on võimalik välja mõelda.
Katedraale on sealkandis palju. Ühes, St Etienne katedraalis jalutades jäid silma täiesti out-of -box vitraazid. Asja uurides selgus, et nende autoriks oli Chagall.Väga ägedad.
Muljetavaldav oli ka uue kunsti muuseum- pariislase väike vend- Centre Pompidou.

Aga kõige ägedam asi ootas ees. Kunagine fort-Fort Queleu. Sõja ajal oli seal koonduslaager (sinna ei saa sisse) ning hetkel moodustavad tõeliselt kummastava koosluse varemed a la stalker, varju andvad põlispuud ning kogu selle krempli keskele rajatud terviserajad ja laste mänguväljakud. Ma ei kujuta ette, et seal ka päriselt lapsed mängimas käivad-  kuigi päev oli päikseline oli puude all hämar ja õõvastav. Väga kriipi kogemus.

















Amsterdam.
No, mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, See on laul, mida peaks laulma Hollandis, mitte Eestis.
Ma olen Amsterdamist varem kirjutanud, see on on kogum klišeesid. Heas mõttes.

Söök on Hollandis kallis-kallis-kallis. Ülal toodud Belgia hinnad korruta julgelt kahega. Bensiin oli 1,7- 1,9.
Seda soovitust ei tohiks anda, aga kindlasti astuge sisse poodidesse, kus müüakse juustu ( näiteks Cheese and more) - alati pakutakse lahkelt degusteerida. Kõhu saab päris täis...:) Juustu ja kuulsaid siirupivahvleid kaasa osta tasub supermarketist. Eriti hea, kui poe nimeks on nt Lidl...

Asi, mida ma Hollandis armastan, on supermarketites müüdav valmistoit- salatid, puuviljad, vorstid- juustud. kohe söömisvalmid. Nämm...

Ööbisime linnast kaugemal Gardeneris- imeline rohelust täis väikelinn, mida julgen soojalt soovitada.


Mul õnnestus maha müüa idee, et jätame auto P+R parkasse. 8 euri päev + tasuta ühistransport. Ja see oli väga hea idee. linnas parkimine oli ca 30 euri päev, kohtade puudus, hullud jalgratturid.. nüüd aga 3 peatust trammiga mugavalt Central Stationisse, kust kesklinn ja vaatamisväärne kiviviske kaugusel.

Esimest korda ostsime ka Amsterdam City cardi- mis annab soodushinnad muuseumitesse. Siinkohal soovitus- lisaks matemaatikale tehke kaine arvestus ka ajaliselt. Igal pool on järjekorrad, vahel tahaks vetsu ja jäätist ja kõike tahaks ju nautida, mitte lihtsalt läbi tormata. Esimeseks päevaks plaanitud Heineken, pandi meil lihtsalt nina ees kinni. Siis lugesime kaasa antud brozüüri ja voila!- see oli ju 24 tunni kaart, seega järgmisel päeval kuni aktiveerimise hetkeni täitsa kasutatav.
Juhul, kui üldkaart ei ole otstarbekas, tasub muuseumite piletid osta kas netist või linnas turismiinfo punktidest- seal on ca 10% soodsam, kui otse kassast. Alati tasub küsida ka isic soodustust, sageli polnud infi väljas, aga alet anti:)

Rijk muuseum on klassikaline kunstimuuseum. Rembrandt ja Vermeer. Kuna ma pole eriline kunstifriik, siis jäi minu jaoks kellasid- vilesid pisut väheks ja pilet liiga ülehinnatuks. See kogu vajab aega, teadmisi ja rahu.

Oluliselt rohkem meeldis mulle Van Gogh muuseum. Selgus, et raamatutest on taaskord kasu. Mu suureks üllatuseks meenusid mulle ammu loetud Van Gogh elulooraamatust täiesti rändom faktid, mida toetasid väga selged infoviidad seintel. Näitus oli kompaktne, haaratav. Konteksti tajumiseks oli lisatud tollaste kaasaegsete ja sõprade töid- mõni isegi samast objektist. Väga äge oli näha, kuidas sama asja erinevalt tajuti ning kujutati. Neile, keda kunst väga ei köida, oli samas interaktiivne võimalus tutvuda restaureerimise algtõdede ja saladustega. soovitan väga!

Kindlasti on Amsterdamis kohustuslik sõit kanalitel. Sellest ma pikemalt ei kirjuta.

Aga soojalt tahan soovitada Heineken Experience. Väikelastele see vast ei sobi, kuigi õlut jooma kedagi ei sunnita. Kuid alates vast 10 eluaastast, saab lustida täiega. Esimesed meetrid olid pettumus- no, kas ongi seintel pildid, tekstid kõrval... aga siis läks lahti. Viled, kellad, hobused, õlu... Rohkem ei kirjuta, minge ja kogege ise.

No ja muidugi, Madame Tussaud vahakujude muuseum. Londonis käinu väitis, et seal oli vingem. Nii ehk naa- mul on nüüd 100 pilti teemal "Mina ja kuulsus"..:) oli tegelikult ka äge, ja tekib täielik hasart.

Kes pole varem Amsterdamis käinud, see peab kindlasti jalutama ka punaste laternate tänaval. Soovitavalt õhtul alates kella 6-7st. Et aru saada, kas prostitutsioon, isegi, kui see on vabatahtlik, on ikka ok. Minu meelest pole.

Enne ärasõitu käisime läbi veel Kinderdijk`st. Sinna on koondatud  vanad tuulikud. saab ratast laenutada ning kanalite vahel sõites tunda end tõelise hollandlasena. Pileti eest saab külastada üht tuulikut seestpoolt.

Väsinud, aga õnnelik...


1 kommentaar :

  1. "Kui sõidad väga hästi korras teel, mille ühes suunas on 2 kuni 6 rida ja kogu tee on, sõltumata kellaajast tuugalt autosid täis. Siis.Vabandust, ma teen praegu ebapopulaarse avalduse- Tallin -Tartu 4 rida on ikka naljakoht."

    -- Absoluutselt! Need kodanikud, kes seda teed ja meie uusi ristmikke (Mäo-Haljala-Jõhvi...) vajalikuks peavad, tuleb välismaale vaatluspraktikale saata. Tund aega istumist mõnes Euroopa või USA liiklussõlmes paneb perspektiivi paika, KUI hõredas nurgataguses me elame ja kui tobe on läänemaailma lahenduste otse meile kopeerimine...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!