esmaspäev, 29. juuli 2013

Eesti ajalugu II *

Olen Eesti ajaloo II köite arvustamisega üle poole aasta hiljaks jäänud. Aga parem hilja, kui mitte kunagi:) Ei olnud kerge. Väga tahaks "tänada" seda kena inimest, kes otsustas raamatu trükkida peenikeses fondis läikivale paksule paberile. Seda raamatut on lausa füüsiliselt raske lugeda. Ja kui tohiks paluda, siis järgmistes väljaannetes võiks olla rohkem pilte-skeeme-kaarte-jooniseid:)

Ma olen oma blogis tihti arutlenud teemal, miks Eesti on väike. Nüüd ma tean vastust. Koostöö ja meeskonnatöö puudumine, umbusaldamine ei ole mitte tagajärg, vaid põhjus. Põhjus, miks me oleme väike riik. Arheoloog Marika Mägi viitab eestlaste Kollektiivsele võimukorraldusele
EA lugedes saab selgeks, et autoritaarse liidri puudumine oli see, miks meid oli võimalik vallutada ning miks Eesti on just nii mikroskoopiline, nagu ta on.


Raamat on üsna ebaühtlane: mõnest peatükist murdsin end tahtejõuga läbi, teine samas, läks lauluga.  Lisaks erinevale kirjutamisstiilile on erinev ka autorite  üldistamisjulgus. Mingis peatükis võetakse ette ristiga sõlg ning tehakse sellest järeldus: selleks ajaks oldi ristiusuga kokku puututud. Oot- oot... aga ehk nägi sõlemeister metsas kaht risti olevat puupulka, ristikheinalehte vm ja mõtles- äge kujund, kasutaks ka ise ehtel? või puutus lihtsalt kokku sarnast sümboolikat kandvate võõrastega või....

Samas on peatükke,  kus allikate vähesuse tõttu ei juleta üldse  järeldusi teha. On peatükke, kus  on kaasatud ka arheoloogide jt tähelepanekuid ( nt. religiooniga seotu), kuid rohkem neid, kus seda pole.  Esimese näitena tuleb kohe meelde peatükk sisserändest. Selle asemel, et mitmel paksul peenes kirjas leheküljel halada " ei tea-ei tea-ei tea", oleks võinud ühendust võtta kõrval-teaduskonnaga, Kas te olete rääkinud geneetikutega? Antropoloogidega? Folkloori uurijatega? Klimatoloogidega?... Lehekülgedel, kus kasutati kõhklevat kõneviisi oleks võinud autorite ümberjutustuste asemel olla kirjas tsitaadid allikatest. Las siis lugeja ise otsustab ja järeldab.

Ning kõhkluste ja kahtluste kõrval on samal ajal julgeid ja huvitavaid järeldusi.

Raamat ise vaidleb autorite meedias esitatule julgelt vastu, pannes kahtlustama, et toona avalikult toimunud debatt oli provokatiivne promoüritus. Ehk siis näiteks vaidlus selle üle, et eestlast kui rahvust tollal ei eksisteerinud
Rahvus on kogukond, mida võib defineerida riigi, poliitilise ühistegevuse, keele ja kultuuri ning õigussüsteemi kaudu. Kui rääkida rahvuse vabadusest, tuleb samuti kõigepealt selgitada, kas tegu on poliitilise, riigi vabadusega või üksikisiku vabaduste ja õigustega.(Anti Selart: kas keskajal oli rahvuseid? PM 06.02.2013).   

Millise loogika põhjal tekkisid muinasmaakondade piir(id)? Ning samuti on raamatus väga rohkelt viiteid välisallikatele, kus otsesõnu nimetatakse  rahvust- eestlased. Kui tulla välja nii julge ja provokatiivse väitega, siis peaks väljaantavas raamatus olema terminitega ülitäpne. Kui eestlasi polnud, siis ei tohiks neid ka raamatus isegi mitte sünonüümina nimetada. 

Vabandust, aga mind polnud võimalik veenda, et eestlasi kui rahvust ei eksisteerinud. Ma olen sellel alal võhik, aga pigem kipun ma uskuma ajakirjanduses toimunud debati oponentide viiteid ajalooallikatele, mis tõestavad, et väljast tulijad nägid eestlasi, kui rahvusrühma ning eestlase võimet organiseeruda, läbi rääkida ja koostööd teha.

Ajakirjanduses: HEIKI VALK:Tuhat aastat tagasi, Henriku ajal ei saanud põhja- ja lõuna-eestlased üksteisest aru. Miks Henrik kirjutab eestlastest? Seetõttu, et väljast vaatlejatele tundub see üks.( PM 05.02.2013)
Raamatus:
"(Liivimaa)Henriku... laialdane keeleoskus- saksa, ladina, läti, liivi, eesti.. (lk.293)" Lihtsalt nii huvi pärast. Millist eesti keelt Henrik rääkis?
"Eri keelte  kestev kokkupuude sai Eestis alata alles pärast 13. saj vallutusi ( lk.303)"

Raamat toob rohkelt näiteid maakondade vahelisest koostööst (lk. 43, lk.44, lk.46, lk.47, lk.48, lk.51, lk.53 jne jne) Kas  nad suhtlesid tõlgi vahendusel? Võimalik ka see.
 Mina olen lihtne harimata naisterahvas. Lihtsalt selline pisike hüpotees. Teatavasti isoleeritud keskkonnas keel ei arene. Kui ühel ruutkilomeetril elas 3 inimest ja kogukondade vahel olid laaned ja veed, siis nõustun, et võisid tekkida subkultuurid. Samas julgen ka oletada, et põhja-lõuna-ida-lääne-kirde-edela-loode-kagu-saare-eesti murded põhinevad soome-ugri keelel. Kuna ka  21. sajandi eesti mees pole eriline jutupaunik, siis kardetavasti ka 800 aastat tagasi oli inimeste sõnavara, eriti veel kui lisada raamatu autorite oletus, et meie tollased esivanemad olid sellised toslemid, et ei saanud isegi sellest aru, kui nendele kuuluvad maad ära võeti- üsna piiratud. Vaevalt et peeti pikki filosoofilisi vestlusi.
Ma tahan sellega öelda, et kuna mitte keegi tegelikult ei tea, siis miks ei võinud olla niipidi, et mitte sellepärast vaid pärast seda. Erinevad murded muutusid ja arenesid hiljem, kokkupuutel tulijatega. Ning kui ka põhjas ja lõunas oli erisusi häälikute edasiandmises vms, siis vanimate baastüvevara kihtide baasil  oli (ja tegelikult, kui vaadata neid sõnu, siis on siiani)  võimalik tollase primitiivse sõnavara raames edasi anda kõik vajalikud sõnumid a la "Abi! (Appi!) Võõrad!" ning suhelda piisavalt, et üksteisest aru saada.

Oleks ühekülgne näha ristisõdijate puhul pelgalt materiaalseid motiive. Sündmustiku käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, sellega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil tegelikult ei olnud.(Selart: ajaloolased ei pea rahvuslikku identiteeti looma PM 11.01.2013)
Seda, et risitisõdijatel polnud materiaalseid huvisid, vaid otsiti pigem indulgentsi, on raamatus rõhutatud korduvalt. Lubage, ma naeran. Irooniliselt. Samas, mööngem, et ka NSVL ametlikus retoorikas polnud territoriaalseid soove, vaid ainult siiras soov Eestit aidata,

See, mis tollal kaotati, ei olnud eestlaste (muistne) vabadus, vaid pigem vahetus õiguskord (PM 11.01.2013).
 HEIKI VALK: See oli sõda maksude vastu, otsustusõiguse säilimise eest omal maal. Aga et see oleks selline lähenemine, nagu Vabadussõja eel, ajal ja järel, et võideldi vabaduse kui abstraktse priiuse eest, siis meil ei ole allikaid, mis seda kinnitaksid. Sestap on vabadusvõitluse terminist ka hoidutud. See loob väära kujutluse tollaste inimeste väärtusilmast.( PM 05.02.2013)
Antiiktragöödiad lubaksid oletada, et inimene oli aegu tagasi täpselt samasugune kui täna. Aga ju on siis eestlane täiesti isesugune elukas, kes ei pannud pahaks teoorjuse teket.
Alustame sellest tsitaadist raamatus: "Napid ülestähendused lubavad kinnitada, et ükski Eesti osa polnud 12. saj lõpul naabermaade suhtes püsivas alluvussuhtes lk.28" 
ja siis edasi:
" 1216. aastal sõlmis piiskop (Albert) esialgse kokkuleppe Mõõgavendade orduga Eesti tulevase jagamise kohta, mis lubas Sakala ja Ugandi ordule lk.47" 
"1218 a juunis kohtusid Lippe Bernhard( alat 1218 a Zemgale piiskop) ja Albert Schleswigis kuningas Valdemar II-ga. Siin lepiti kokku eestlaste vastu võitlemise.. kava, kusjuures piiskopid kinnitasid kuninga ülemvõimu tunnustamist kogu Eesti- ja võibolla ka Liivimaa üle lk. 49".
Palun võrrelge:
NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhindudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele:.....Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride piiri. 

Ma saan aru, et raamatu autorid peavad terminit "vabadusvõitlus" liialt romantiliseks ( ja see pole enam moes) ning teine argument on viide sellele, et vastuhakk vallutajate vastu polnud ühtne- Eesti maakonnad taplesid ka omavahel (taas saame rääkida ühise liidri ning koostöö puudumisest). Samas on raamatus kuhjades ülestähendusi selle kohta, kuidas vastu hakati.
Taas lihtsalt uitmõttena võhikult mõtteharjutus. Kui meie 20. sajandi ajalugu hinnataks ainult NL allikate põhjal? Ühtset vastuhakku ei toimunud. Arendati välja korralik infrastruktuur, tasuta haridus-arstiabi- elamufond. Likvideeriti tööpuudus. Mingid üksikud veidrikud aeg-ajalt protestisid, ja sageli ka omade st eestlaste vastu. Aga rahva enamik kohanes ja elas õnnelikku elu. JOKK.
Ja raamatust: " Ei ole selget vastust küsimusele, millal hakkasid eestlased end tunnetama mitte enam kaotajaks jäänud poolena sõjas, vaid keskaegse Liivimaa elanikena lk. 79".
Ärme siis kutsu seda vabadusvõitluseks ja orjaööks. Aga raamat ei kinnita mitte kuidagi seda, nagu oleks põlisrahvas võtnud võõra võimu-vaimu rõõmuga ja vastuhakuta omaks.

Seda raamatut on nimetatud revolutsiooniliseks.  No, ma ei tea.
Koolis õppisime, et vallutajad eksplauteerisid talupoegi. Raamatu sissejuhatuses ironiseeritakse nõuka-aegse "talupoegade kui edasiviiva jõu" ja feodaalsuhete ületähtsustamise üle. Samas kinnitab eelnevat rohkete näidetega ka raamat. (Tegelikult on huvitav jälgida retoorika muutust: faktid on samad, tõlgendus teine. Raamatus rõhutatakse korduvalt, et kõigil talupoegadel väga halb polnudki, päris mitmed pääsesid ARVATAVASTI ka ise võimu juurde, mis ilmselgelt rehabiliteerib ju kogu teoorjuse...)Lihtsalt, me ei nimeta enam "ämbrit" "pangeks".
Koolis õpetati, et talupojad hakkasid ülekohtule vastu. Ma saan aru, et suured poisid mängivad terminoloogiaga ja sõna " vabadusvõitlus" enam kasutada pole moodne. Aga kutsugem seda kuidas tahes- arvukaid näiteid, kuidas vallutajatele pikalt vastu astuti, enne kui alistuti, toob see raamat  palju-palju.
Ja kurevaade? Kallid lapsed. ca 30 aastat tagasi, kui siinkirjutaja koolis õppis, käsitleti üht teatud perioodi eesti ajaloos just nimelt kure vaatevinklist. Võimalik, et keskaja käsitlemine Euroopa kontekstis on midagi uudset, aga nõukogude käsitluse sarnasus antud teose vaatpunktiga on... õõvastav de ja vu.

Ma olen koos kõigi tollase ajakirjanduses toimunud diskussiooni oponentidega koos sunnitud küsima. Olgu, ei olnud eestlaste ühtset identiteeti, ei räägitud ühes keeles ega nähtud konktreetset maa-ala  teatud etnilisele rahvusrühmale kuuluvana. Ei võetud ära vabadust (st ei toimunud vabadusvõitlust) vaid toimus täiesti normaalne ja tollel ajal vältimatu kristianiseerimine, toodi kultuur ja parem elu ning sellega peaks rahul olema.
Aga. Milline oli EESTLASTE ajalugu? Seda on selles raamatus  vähe. See raamat on eesti, kui territoriaalse üksuse ning 13. sajandil siiatulnute ajalugu.

Raamatu autorid on väitnud, et raamat on erapooletu. Mulle tundub vastupidi.  See raamat on väga kaldu linnade ja rikaste suunas. Keda väidetavalt oli tollal vaevu 10% elanikkonnast- see on nagu üldistaks 21. sajandi elu "Kroonika" põhjal.  Jah, kindlasti väärib ka 10% tollase eluolu kajastamist ning jäädvustamist.
Talurahva elu kohta pole allikaid. Ei saa kirjutada sellest, mida ei tea ning seetõttu ei saa ka raamatu kallutatust ette heita. Aga kuidagi kurb on. Selle positsiooni, selle üleoleku, selle identiteedi alavääristamise pärast.

Mina ja ka selle raamatu autorid oleme "tööliste ja talupoegade" järeltulijad. Ka siis, kui see meile ei meeldi. Ka siis, kui meile meeldiks mõelda oma ajaloost pigem kui härrasrahva ajaloost. Ka siis, kui kellegi meelest sai paganatest tänu vallutajatele (õnneks?) Euroopaga integreeritud ristirahvas.


Tegelikult tahan  raamatu koostajaid-autoreid tunnustada. Te olete ära teinud suure töö.  Lisaks väärib kiitus suurepärane promo ja müügitöö. Millal enne on nii elavalt vaieldud ühe ajalooraamatu üle?:)

Kas Eesti, kui rahvusriik jääb püsima?  Peale Eesti uue teadlastepõlvkonna vaadetega tutvumist kaldun arvama, et vastus on - ei.

* Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm, Heiki Valk. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut 2013

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!