teisipäev, 16. juuli 2013

Südasuvi

Millest kirjutada, kui kõik on hästi. Lausa suurepärane.
Nii tihedat graafikut, kui sel suvel, ei mäleta ammu. Ja nii septembrini välja. Pidu ja pidu ja vahele mõni etendus ja kontsert ja palju reisimist.
Naljakas on see, et aju, mille osas oled siiani olnud kindel, et ta on väga multimõtlev, on tegelikult väga monofunktsionaalne. Kui su ümber on tegevus ja kiirus siis ei jagu ajus ruumi, et mõtiskleda elu mõtte ( või blogipostituste) üle. Kui oled kohal, siis ei ole võimalik jälgida. Jne. Aga ehk on see isegi hea.

Viimati tegime tiiru Lõuna, õigemini Kagu-Eestis. Ma olen ikka täielik lõunaeestlane. See on nii minu. Minu loodus, minu inimesed, minu kliima.
Kui meri, eesti keeles öelduna, lihtsalt haiseb. Siis järve lõhn on lummav. Ja milline rõõm on olla vahelduseks taas keskkonnas, kus tuul sul juukseid peast ei puhu ning kajakad 24/7 sulle kõrva ei karju. Kui sind ümbritsev maastik pole plekkkastidega kaetud tasandik vaid künkad ja orud ja metsad ja põllud. 

Loomulikult näen ma kõike seda läbi hiiglasuure nostalgiaprisma. Aga mulle tundub, et mitte ainult tollal polnud rohi rohelisem, vaid ka praegu.  Puud on suureks kasvanud. Kunagised põllud täis ehitatud.
Teate, kui kenad on Põlva ja Otepää.
Kui ägedaid vahvlipalle müüakse Rakveres ja kui mõnus Toidukeskus on Võrus avatud. Kui korda on tehtud Alatskivi loss. Ja Pühajärve .. on lausa uskumatult imeline. Korras. Puhas.
Eestis puhkamine on kirves.  No ikka väga kallis. Aga samas on see natuke hea tunne ka: kui näed, kuidas tee servas on korda tehtud majapidamised, põldudel kasvab vili.  Kolkja kalarestoranis jääb sinust ukse taha seisma 8-inimeseline järjekord ja Värskas on kõik majutuskohad täis.
Hea meel on, et neil läheb hästi. Kasvõi need kolm kuud.  Ja niimoodi mõeldes pole kade maksta kodumaisele majutusasutusele hinda, mille eest Lõuna-Euroopas puhkad nädala. Tomati- ja kartulikilo eest 2 korda rohkem, kui Tallinna supermarketis. 

Jama on selles, et kõikides majutusasutustes pakutakse hommikusööki hiljemalt poole kümneni.  Parimal juhul. POOLE KÜMNENI. Ka tuttavate juures ööbides ei saa end välja magada. Ja kui õhtune kontsert lõppeb peale keskööd, siis  tunned, kuidas tekib tasapisi krooniline magamatus  (talvel jõuab magada, just, Eksole. Aga tegelikult tahaks ka praegu).

Tööl oled nagu zombi. Õnneks on suviti alati vähe tööd. Ja sel nädalal kuidagi eriti vähe. Aeg-ajalt kontrollin, et kas internet on ikka järel. Keegi ei helista. keegi ei kirjuta. Praegu oleks aeg ja aega teha neid asju,  mis seisavad pikas nimekirjas- "siis kui aega on". Aga ei viitsi.
Aju suudab teha korraga vaid üht asja. Ja praegu on selleks. Puhata.

Palun minge oma vanaemadele külla!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!