kolmapäev, 31. juuli 2013

Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.


Väidetavalt kujuneb inimese elukäik ja iseloom välja kolmandaks eluaastaks. Mind isiklikult pole mitte keegi õpetanud, kuidas ja mismoodi lapsi kasvatada. Ning kui seda ka kuskil õpetataks, oleks trikk selles, et tänu muutujatele toimib iga reegel ja püüe täiesti erinevalt. Sest emad ja isad on erinevad ja lapsed on erinevad. Üks, kes saab naha peale murdub ja kannatab kogu elu hirmu käes eksida ning riskida. Teine kibestub ja veedab järgneva elu kättemaksu haududes ja end ohvri ja märtrina tundes. Kolmas irvitab ning kui suureks kasvab, annab ise vanamehele peksa. Ja kindlasti on ka neid, kes leiavad, et karistus oli õiglane, võtavad selle õpetuseks ja kunagi enam ei tee. Ning siis on veel viies ja kuues variant.

Ning kui sulle võib tunduda, et tegelikult läks vist siiski õnneks- võib olukord, supsti, muutuda. Ma
( ja ilmselt ka teie) võin rääkida kümneid lugusid lastest, kes olid viksid ja viisakad. Siis said suureks ning nentisid: ma olen sellest nii väsinud ja kuna olen nüüd täiskasvanu, siis elan nagu tahan: ei korista, ei tööta, ei pinguta. Ja siis võin rääkida kümme lugu sellistest lastest, kes olid laisad ja lohakad said suureks ning - ohoo- pole usinamaid. Ning siis on veel sellised lood nendest kes olid virgad ja osavad ja kui nad surnud pole siis on nad seda siiani. Ning need jutud räpakollidest, kes surid sellistena.
Ehk siis. Me ei tea kuidas lapsi kasvatada (ja ehk lähtuda hoopis  teooriast lapsed kasvavad ise?)  ning samuti me ei tea, millised valemid ja teooriad sobivad ja sobituvad meie lastele.

Teine ja hoopis keerulisem küsimus on see, et me ei tea, milline on "hea laps", Milline on see ideaal, mille poole peaksime pürgima.  Kas hea laps on selline nagu kirjeldab Tarmo Alt ? Kirjeldus, millega on väga raske mitte nõustuda. Või on kaasaegne hea laps pigem see, kes oskab kuulata oma keha ja tahtmisi ning  ei " pea" vaid "tahab". Kelle "päris maailma"  definitsioon ei lähtu 20. sajandi arusaamadest vaid on  postmaterialistlik ning 21. sajandu nõudmistest lähtuv? Ka sellele nägemusele on raske vastu vaielda. Meil pole ju enam industriaalühiskonda.

Edukat ja "õiget" last on järjest raskem kasvatada, kuna meie väärtushinnangud muutuvad uskumatu kiirusega, Kui ainult 15 aastat tagasi me naersime rootslasi, kellel täpselt kell 5 kukkus pastakas käest siis täna ütleme me juba tunnustavalt: " loomulikult, jumala õige. Elu pole töötamiseks vaid on elamiseks".
Kas pole siia sisse kodeeritud vastuolu.  Me eeldame asiaatide distsipliini ja tulemusi andes sisendiks  lääne isikuvabaduse. 
Neid paradokse on veel.  Meil on kõva häälega hakanud rääkima lapse iseolemisõigusest, alternatiivsest haridusest ja loomulikust stressivabast kasvamisest põlvkond, kes kasvas üles juba vabas Eestis. Osati on see mõistetav- nad nägid, kuidas nende vanemad end lolliks töötasid ja puudu jäänud tähelepanu ning armastuse annavad nad kuhjaga tagasi  oma lastele. Paradoks on selles, et see põlvkond, kes häälekalt taotleb üksikisiku (lapse) vabadust  nõuab rohkem reegleid ühiskonda (millal peaks poed kinni olema, milline peaks olema ettevõtete marginaal, milliseid reklaame võib tänavatele riputada, mida ja millal  tohib  süüa ja juua).
Ma olen näinud ühiskonda kus inimesed ja ühiskond olid reguleeritud ja ühiskonda, kus ühiskond ja inimesed olid väga ( liiga?) vabad. Ja nüüd. Me kasvatame üles sisemiselt vabad ja rõõmsad lapsed ja loome neile ühiskonna, kus kõik on reguleeritud?

Ma ei tea, kas on võimalik selline ideaal, et allub distsipliinile ja samas ei kaota oma mina. Omab laialdasi faktiteadmisi ning oskab neid loovalt interpreteerida ("Lapsed ei saa aru, kuidas see ( st töövihikutes ja õpikutes kirjas olev) on seotud tema erakordse isiku ja tema ainulaadse isiksusega" ). Oskab märjas metsas süüdata lõket ning programmeerida uudse lahenduse. Teeb vastuvaidlemata raskeid, tüütuid ja ebamugavaid asju ka siis kui see läheb vastuollu tema soovide, isikupära ning oma teega. Kui uudishimu võidab inimese loomupärase laiskuse  ("Õpetaja peab toitma lapse elujanu, igatsust tõe ja teadasaamise järele.”). 
Arkadi Avertšenko kirjutab raamatus "Kirjad Leninile.." ühes följetonis eksperimendist: teada on et mis keelatud, seda ihaldatakse. Seega keelas ta lastel kategooriliselt õppida. Tulemuseks oli see, et lapsed ei õppinudki, kuna selgus, et lapsed ei ilmutanud vähimatki huvi "keelatud tegevuse" vastu.   Aga see võis nii olla vanasti ja juba rikutud laste korral.

Ehk siis, kui me ( ühiskond) ka ise täpselt ei tea, mida me tahame ning see, milliseks inimene kasvab on seotud sadade muutujatega- ehk me peaks olema pisut tolerantsemad? Ja kui teil on head lapsed, siis on täiesti võimalik, et see pole teie teene vaid te olete lihtsalt saanud looduselt jackpoti.

13 kommentaari :

  1. Ega, lastekasvatamine ongi päriselt ka garantiideta töö. Ent iseenesest, laias laastus, statistiliselt peaks siiski olema võimalik see, et allub distspliinile ja samas säilitab oma mina.
    Väga lihtne - reeglid peavad olema grupis kõigile võrdselt kehtivad aga need reeglid ei tohi "mina" piiridest sügavamale ulatuda.
    Kell viis võib pastakas käest kukkuda, aga kaheksast viieni ei tohi olla mingit lullilöömist. /kaheksast viieni reegel on pigem distsiplineeriv, ma ütleks/
    Nõudmised lapsele peavad olema konkreetsed ja kindlalt paigas ja kui laps täidab need ettenähtud ajast kiiremini, siis ei tohi talle uusi kohustusi selga kuhjata, kui ta just ise seda ei taha.
    Ja õiglane peab olema.

    Haa-haa, lihtne öelda, keeruline läbi viia.

    VastaKustuta
  2. No selleks, et 8-5 tööd teha on eelduseks ikkagi, et laps on saanud piisava "trenni". Et tal on selleks püsivust, keskendumisvõimet, oma tahtmiste allasurumist jne.
    Ja lapsukese sundimine- tee enne ära, siis saad seda ja teist... kas see pole samuti mina allasurumine...?:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga lapse kasvatamine ONGI olemuslikult repressiivne tegevus, eriti, kui tegu pole sotsiaalselt loomulikult andeka lapsega, kes suudab ennast ise vajalikul määral represseerida. Küsimus on selles, kuhumaani piirata, keelata ja suunata - kustmaalt jätta lapsele valikuvabadus käitumisel.
      Kas tänaval laulmine on ohtlik, ebaviisakas, kahjulik, ebatervislik, tuleb ära keelata? Aga jalgade lohistamine? Aga teiste löömine? Aga enda järelt koristamata jätmine?
      Küsimus pole selles, kas represseerida või mitte, küsimus on - kuhumaani; ja oluline on, et see piir oleks kindel ja turvaline, mitte kõikuv ja ebausaldusväärne.

      Kustuta
    2. Eksole. Ja siinkohal jõuamegi küsimuseni, et milline on "hästi kasvatatud laps".

      Kõik Sinu poolt toodud näited on sellised, et kui vanemal on terved närvid, siis ei pea ta pöörama neile üldse tähelepanu. Miks peab koristama? Miks mitte jalgu lohistada vms. (vägivalla teiste vastu jätaks siiski välja). Tulemuseks saame lapse, kes ei sobitu nt mu sissekandes viidatud Tarmo Alti nimekirjaga. Ta ei oska ennast teenindada ja teistega arvestada.
      Ja mis siis eks? Mis temaga elus halvasti juhtub, kui ta ei suuda enda järelt koristada.
      Mitte midagi. Ta mehel/naisel on ehk pisut ebamugav elada. Ja ka siis- mis siis.

      Aga kui see on juhtumisi sinu laps, siis öeldakse: sa pole saanud kasvatamisega hakkama.

      Kustuta
    3. See "pole saanud hakkama" on iseenesest üks huvitav lause, see nagu tähendaks, et inimene on saavutanud midagi oma soovidele vastupidist. Ütleme, vanem soovib, et lapsest kasvaks korraarmastaja ja mingil põhjusel tuleb kommipabereid maha jättev boheem, vanem soovib, et lapsest tuleks loov inimene, kes labase olmega ennast väga palju ei koorma, aga tegelikult tuleb puhtusefriigist raamatupidaja. Teatud mõttes on mõlemad tulemused üsnagi mässumeelsed ning teatud tingimustes tuleks asju vist võtta nii, et mässumeelsus on vaba hinge tunnus. Eksole. Kumb hüpoteetiline vanem oma kasvatustöö tulemusega rohkem rahul võib olla, seda on raske öelda.
      Teisalt võib vist "hästi kasvatatud lapseks" lugeda inimest, kes vastab mitte niivõrd vanemate soovidele kuivõrd mingitele keskmistele imaginaarsetele ühiskondlikele normidele.
      Paraku tuleb siinkohal küsida hoopis seda, mis on kasvatamise suurem eesmärk ja siht. Milleks üldse lapsi kasvatatakse? Miks see vajalik on? Kasvavad äkki ise ka? (päris sada protsenti ei kasva, aga ütleme, äkki ikka kasvavad sellest momendist kui potil käimine ja kõnelemine on juba selge?)

      Kustuta
    4. kõigega nõus.

      Aga ma täiendan omalt poolt veel sellega, et üks paradoksidest on ka selles, et kuigi

      "hästi kasvatatud lapseks" lugeda inimest, kes vastab mitte niivõrd vanemate soovidele kuivõrd mingitele keskmistele imaginaarsetele ühiskondlikele normidele.

      siis haiget teeb see, kui laps (st tähendab siis suureks saanud laps) ei vasta teatud ootustele ja valmistab pettumuse, pigem vanematele, kes võiks end tunda läbikukkujate ja ebaõnnestujatena.
      Ühiskonnal on sellest üldises plaanis suht suva.

      Kuigi kasvatamise suurem eesmärk, ma usun, on ikkagi ühiskond. St see, et me suudaksime siin maailmas koos toimida nii, et kõigil on enam-vähem hea olla.

      Me kasvatame ühiskonnale, aga ühiskond on niivõrd abstraktne, et ta ei saa hoolida. Ja teeme sellega haiget vanematele, kes tahaks, aga ei suuda selle abstraktse ühiskonna defineerimata ootustele vastata.

      Kustuta
    5. Vulgaardarvinistlikult võttes peaks kasvatus andma lapsele parimad võimalused ellujäämiseks ja ise hakkama saamiseks tema tulevases iseseisvas elus. See on põmst miinimumprogramm. Tehniliselt võttes võib ellu jääda üsna vähesega.
      Aga - lisaks tuleks hankida veel ka parimad võimalused oma geenide paljundamiseks, mis tänapäeval tähendab rahalist võimekust ja, tõepoolest, vastavust teatavatele ühiskondlikele normidele, sest kui ka inimene olekski autsaiderina ise õnnelik, titeteo partneri leidmisel hakkavad sootsiumi normatiivid kohe pininal kaasa mängima. Ehk siis - tahad saada ükskord vanaemaks? Vaat nii, kasvata ühiskonnale!

      Vigur on veel selleski, et ühiskonna eri kihtidel on oma liikmetele, tunnustatud liikmetele ja eriti eeskujulikele liikmetele vägagi erinevad nõudmised.

      Kustuta
  3. Me just arutasime täna ühes naisteseltskonnas, et sama põhimõte kehtib ka paarisuhete kohta: üldised reeglid ja õnneliku abielu valemid võivad ju head olla, aga kuna "sisendid" või "muutujad" on nii erinevad, siis iial päris täpselt ei tea, kuidas suhe välja kukub :)
    Ps, mina küll ei tea ühtegi usinat last, kel täiskasvanuna loodrielu meeldima oleks hakanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaata, et Sa nüüd ära ei sõna:) Sul 3 last kasvamas....:)

      Kustuta
  4. Ääremärkus selle kohta, et kas saab nii, et keegi "omab laialdasi faktiteadmisi ning oskab neid loovalt interpreteerida" - ma ei ole tglt näinud ühtki laialdaste teadmistega inimest, kes ei oskaks oma teadmisi loovalt interpreteerida. Ma ei usu, et ilma teatava loovuseta oleks üldse võimalik laialdasi teadmisi hankida, sest kuidas nüüd öeldagi... kui ise oma peas loovalt süsteemi ei loo, ei ole uutel teadmistel kuhugi kinni jääda. Ajutiselt kontrolltööks või eksamiks võib küll olla võimalik andmeid puhtmehaaniliselt meelde jätta, ilma et nende vahel oma peas mingit seost tekiks (mille jaoks oleks vaja juba loovust) - à la "õpetaja tegi eile matemaatika proovikontrolltöö ja nüüd tulevad täpselt samad ülesanded ja ma jätsin meelde, mis vastused on, aga ega ma tegelikult ise neid välja arvutada ei suudaks" -, aga selline lühimälus asuv ja seostamata andmestik ei vasta vist küll kellegi arvates "laialdaste teadmiste" definitsioonile. Või vastab?

    Ma olen kuulnud inimesest, kes õppis ka ülikooli tasemel ajalugu niiviisi, et õppis konspekti mehaaniliselt pähe, sellest sisuliselt aru saamata, aga ma ei usu, et keegi teda laialdaste ajalooteadmistega inimeseks peaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see oli kokkuvõte arvamusest, et lapsed tuubivad koolis ainult fakte ja ei oska neid hiljem elus kasutada/rakendada, (Sõnastus polnud päris täpne)

      sõna "laialdane" vajab muidugi definitsiooni, aga loovusega teadmised küll korrelatsioonis (mõnikord) pole. Ma toon näiteks enda. Ma oskan veebiprogrammeerimist, aga mul puudub loovus, et mingi uus programm välja mõelda. ma oskan lugeda ja kirjutada, aga ma ei suudaks kunagi kirjutada nt luuletust. jne.

      Kustuta
    2. Ma vaidlen peamiselt just seisukohaga, et puhtalt nüri tuupimisega on võimalik laialdasi teadmisi omandada. Ma kardan, et see usk on läinud laiali õpetajatest, kes ise ei ole eriti tugevad ega laia silmaringiga - isegi mitte omaenda aines - ja peavad seetõttu õpilaste hindamisel piirduma valikvastustega testide või millegi sama väheütlevaga - millegagi, mille vastuseid on kerge ja kiire kahendsüsteemis hinnata. Kes hindavad, kas õpilane "õppis ära", mitte seda, kas ta ainet tegelikult oskab; hindavad korralikkust, mitte teadmisi (mul pole iseenesest midagi korralikkuse ja püüdlikkuse hindamise vastu, aga see võiks teadmiste-oskuste hindamisest eraldi käia, muidu ei anna koolihinded õpilaste teadmiste kohta enam erilist infot - ja kui nad seda ei anna, milleks üldse hindeid panna?) ja kellega on seetõttu kerge spikerdada või kellele saab esitada guuglist kopeeritud referaate. Apropoo, sellest eelmise kommentaari mehaanilisest õppijast kuulsin tuttava õpetaja käest, kes nüüd töötab selle "mehaaniku" kolleegina ja on märganud, et too - nüüd ise õpetaja - ei suuda aru saada, millal õpilased talle plagiaate esitavad.

      Loovus võib avalduda tglt mitmel moel ja eri kohtades. Ma ei usu, et sa päris ilma loovuseta isegi teise välja mõeldud programmidega progetud saaksid. Ja siin blogis näen ma kogu aeg, kuidas sa enda käsutuses olevat infot ise töötled ja andmeid ise kombineerid ja järeldusi teed, selmet kirjutada "x ütles y", seda minimaalselt ümber sõnastades. Nii et ei pääse sa siin niisama kergelt loovusest midagi.

      Kustuta
    3. PS - meenus too IT-kolledži skandaal: mis juhtub, kui tudengitelt, kes on harjunud, et neilt tahetakse õigeid vastuseid, ootamatult mõtlemist nõutakse, selles mõttes, et nad peaks ülesandeid sisuliselt lahendama, mitte "õigeid vastuseid" kirjutama. Ma pean loovuse all silmas sedasorti mõtlemisvõimet ja ma olen kogu aeg arvanud, et kui heidetakse ette, et meie koolides ei õpita loovalt mõtlema, peetakse silmas just seda. Nüril mahakirjutamisel ja nüril päheõppimisel pole ju erilist sisulist vahet, v.a väike lühimälu treening.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!