neljapäev, 1. august 2013

Kassapidajate salaelust

On vähe ameteid, mis on viimase 25 aastaga teinud läbi suurema mainemuutuse, kui kauplusetöötaja oma. Maailmavalisejast, kelle võimuses oli jagada defitsiiti ametini, "kuhu lähevad need, kes õppida ei suuda".
Skandaalsed reportaazid ja eksperimendid meedias- millist orjatööd poes nõutakse ja kuidas töötajaid koheldakse. Markantseimaks näiteks ilmselt skandaal Lidlis.

Alati, kui Jürgen Ligi hakkab rääkima sellest, et "töölepingu seadus ei peagi kõike reguleerima, sest töötingimused lepivad omavahel kokku töövõtja- ja andja", tulevad mulle silme ette minu tuttavad kassapidajad. Just sellepärast nad seda tööd teevadki, et neis puudub ambitsioon ja julgus paremate tingimuste nimel võidelda...

Ma olen hea mitu aastat töötanud jaekaubanduses. Oma 10 aastat tagasi tuli meile ülemuseks ca 30 aastase jaekaubanduskogemusega härrasmees Rootsist.  Kes oli hämmingus: meie poed on täis naisi. Tänaseks on olukord muutumas- vähemalt minu kodupoodide kassadesse on tekkinud hullult noormehi. Ja te ju teate eesti mehi. nad ei läheks tööle, kus puudub karjäärivõimalus ja palgast pole võimalik ära elada.
Samuti ei suutnud ta ära imestada müüjatöö kehva maine üle. Rootsis olevat nii, et väga hea müüja võib teenida isegi rohkem kui kaupluse juhataja. On  inimesi, kes ei taha teha karjääri. Nad tahavad teha tööd mida nad armastavad ning teevad seda nii hästi, et inimesed tulevad just nende pärast sinna poodi. Ning neid inimesi väärtustakse ja hoitakse.  See kõlas kui muinasjutt. ( ja on paraku ka tänases Eestis veel muinasjutt)

Selles Eesti ketis valitses veendumus: me ei suuda nagunii mitte kunagi maksta teile sellist palka, nagu te tahaksite. Seega ei tohi kokku hoida näiteks mugavate tööriiete, koolituste, ühisürituste jms pealt. Eksole, suvepäevi võileiva vahele ei pane. Aga vähemalt tollal teenis kehv kassapidaja pisut rohkem kui algaja õpetaja.

Kaubanduses töötavad reeglina väga toredad, avatud ja suhtlemisaltid inimesed.
Väga suur osa neist olid äärmiselt pragmaatilised ja ratsionaalsed. Kui meedia lärmas tookord- kui ei õpi, siis pead minema kassapidajaks, Siis need daamid küsisid pigem. Mida annab mulle kõrgharidus? Milleks raisata oma elu õppimisele (pikendada lapsepõlve). Elu tahab elamist ja mida varem, seda parem on minna tööle.
Nad olid ülinaiselikud: väga hoolitsetud juuste ning küüntega ja hoolisid väga oma perest. Rohkem kui kord juhtus, et neiu, kellele pakuti ametikõrgendust tuli järgmisel päeval keeldudes: mees ei luba.

Kuidas sa suudad töötada iga päev 8-5 kontoris, istuda paigal ja vahtida ekraani, imestasid nad. Nende töö oli vahetustega, mis võimaldas saada vabu päevi keset nädalat.  Eestis teeb vahetustega tööd umbes 18% töötajatest. Mulle vahetustega töö ei meeldi ja ei sobi. Aga on mitmeid, kelle meelest on see parim lahendus.
Ja mis kõige olulisem. Mulle tundus, et suurem osa neist olid oma eluga rohkem rahul ja õnnelikumad kui mina. Kui mina vaevasin oma pead identiteedi ja muu sellise jama üle. Siis nende elu oli paigas ja lihtne.

Oli poode, kus personal vahetus nagu trammis ja teisi, kus kaader oli pärit selle poe asutamisaegadest. Ning kindlasti ei sõltunud see olmetingimustest. Vanasse hoonesse mahutatud poes võisid tagaruumid, kus "kohvi ja ajalehti nautida" puududa. Vahel polnud isegi juhatajal omaette tuba, vaid laud lao kõrval. Ja  olid uued poed, kus töötajatele olid loodud kenad puhtad valged puhkeruumid. Palka arvestati kõigis keti poodides ühtmoodi. See, kas ja kuidas kaader püsis sõltus ainult ja ainult juhatajast. Tema määras kaupluse näo ja edukuse.

Ma olen kassas istunud. Nagu igas töös on ka kassapidaja töös oma rõõmud ja mured, sundasend, kiirus täpsus ja meeletu stressitaluvus. Aga uskuge, see pole kindlasti isegi mitte maalilma raskemate või nõmedamate tööde 100 hulgas. On hulga hullemaid.

Loomulikult, kui rikutakse töö- ja puhkeaja seadust, siis tuleb võidelda ning olukorda muuta.
Kassapidajate raske elu on millegipärast tõusnud teemaks seoses hüpoteesiga nagu parandaks kaupluste lühem lahtiolekuaeg nende töötingimusi ja ka alandaks hindu.

Ma olen kategooriliselt vastu igasugustele riigipoolsetele reguleerimistele. Hommikul poe hilisem avamine ei anna mitte midagi. Kuna kaup tuleb, peavad inimesed nagunii majas olemas.  Tark kett kasutab ka õhtust aega otstarbekalt- teeb inventuuri, paneb kaupa riiulitesse, vahetab hinnasilte jne. Kui pood on lahti siis on tööjõukulude kõrval ka tulu. Ning vaadates Eesti jaekettide majandusnäitajaid peab tunnistama, et raha need mehed lugeda oskavad.  Võite päris kindlad olla. Kui ühel päeval jääb saadav tulu väiksemaks kui tekkiv kulu, küll siis ka pood varem kinni pannakse. Ma ise töötasin ketis, kes esimesena Eestis  julges sügishooajaks lahtiolekuaegu lühendada. Täna see toimib üldiselt. Ei kukkunud taevas alla.

Arvamus, et kaupluste lahtiolekuaegade lühendamine alandab hindu on ikka nii eluvõõras jutt, et ei oskagi midagi öelda... Las ma tuletan meelde, miks asutatakse ettevõtteid- kasumi teenimiseks.  Ja hinnakujunduses on sisendite ja kulude osakaal küll oluline, aga absoluutselt kindlasti mitte peamine,
Kauplustel on ka täna soovi korral võimalik hindu alandada: kassapidaja töö on asendatav masinatega (hetkel siiski on tööjõud Eestis odavam ning ka varastatakse liiga palju st valvama peaks keegi ikka), suurendada importkauba  ja private label osakaalu, optimeerida sortimenti, logistikat jne jne või küsida see puuduv raha lihtsalt tarnijatelt.

Et inimesed peavad ikka sööma ja ostavad lihtsalt nö õigel ajal? Jah, see kehtib rutiinkaupade osas. Küsige kettidelt- ma ei tea enam viimaseid numbreid, kuid vanasti oli impulssostude osakaal lausa 60%.  Ning see, et tarbitakse vähem on rõõmustav moraalselt kuid paraku hakkab see varsti kurvastama meid nii avalike teenustele mineva väheneva summa kui ka meie kõikide rahakottidest suuremate summade väljumise näol.

Üks mis sobivalt ära unustatakse, kui tuuakse näiteks eeskujuks Lääne-Euroopa riike, kus poed on avatud vaid mõned tunnid päevas on naiste tööhõive.  Lisaks õnnetutele kassapidajatele, kes peavad tööl käima on hõivatud 67,5 protsenti 20-64-aastastest tööturul osalevatest naistest. Ehk siis vabandust, me käime tööl. Kui su tööpäev lõppeb kell 5 või 6. Minul kulub kontorist koduni jõudmiseks 45 minutit. Õnneks pole mul lasteaialapsi, kui oleks, siis lisame siia veel pooltunnikest ootamaks, et ta viitsib end riidesse panna. Näljane ja väsinud laps käeotsas jõuaksid sa poodi umbes kell 8. No ja siis tuleks see söök veel ka valmis teha ja ära süüa. Ratsionaalne naine käib poes maksmaalselt paar korda nädalas ja soovitavalt nädalavahetusel. Vara hommikul või hilja õhtul, et mitte päeva ära rikkuda ja sabas seista.

Ma tegelikult isegi ei taha seda teemat miks oleks kaupluste lahtiolekuaegade reguleerimine halb mõte, argumenteerida,  Asi on põhimõttes: see on valdkond, kus peab jääma toimima konkurents ja siduda see kassapidajate töötingimustega- on lihtsalt demagoogia.

Mu kirjutise tegelik mõte on hoopis teine. Tundub, et on viimane aeg korraldada ülestõus, et nõuda. Mehe palk peab olema selline, et naine saab soovi korral koju jääda. Ja naise palk peab olema selline, et mees saab soovi korral koju jääda. Ehk siis viimane aeg on tõsta miinimumpalka. 

3 kommentaari :

  1. Ee... Tore analüüs... või arutlus. Kuid kuidas puutub teemasse miinimumpalk???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No tegelikult ei puutugi, mul oli vaja lihtsalt kuhugi oma monoloogiga välja jõuda:)
      aga sobis sinna lõppu ju hästi?:)

      Kustuta
  2. Mu isa on pidanud igasugu ameteid. Aga mu absoluutne lemmik oli ta ühe säästumarketi poe juhatajana. Mulle tundus, et selleks (poejuhatajaks) ta ongi loodud ja ma olin üsna pettunud, kui ta otsustas sealt ära tulla ja teise kõrghariduse omandada + statistikaametisse tööle minna.

    Ta juurutas süsteemi, kus kõik poodi (ütleme uuesti, et säästukas) sisenenud inimesed olid "härrad, preilid ja prouad", kõigil töötajatel olid papinoad taskus (kui lähed mööda ja näed, et mingit kasti või suurt pakendit on vaja avada) ja tegi kõike (ka.istus ise kassas), kui aga vaja oli.
    Ma sain aru, et raske töö, aga ikkagi oli ta "oma" poe üle nii silmnähtavalt uhke, et ma tõesti kahetsesin, kui ta ära tuli.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!