reede, 9. august 2013

Huumor ja sõnavabadus

See postitus on otse loomulikult inspireeritud Mallu skandaalsest postitusest ja mõtlema pani ka Tavainimese meeldetuletus, et naermise asemel peaksime me olema tänulikud ja  suuremeelsed, et meile on antud vaimset ja füüsilist tervist.

Piir, kus alates on alati naljakas, näib jooksvat minu ja nemad vahel. Oluliselt rohkem on aksepteeritud, kui sa naerad iseenese üle. Siis võid pilgata ka seda, mis muidu tabu: rahvust, vanust, sugu, usku...
Samas on minu jaoks siiski teatud väärtused, kus ka iseenda üle naermine enam naljakas ei tundu: kui inimene on jahmatavalt rumal, räpane  (vt Julie ja Julia) jne.

Mind isiklikult ärritab naermine vanade ja abitute üle. Seevastu noored ja rumalad, näiteks lapsed ajavad mind küll naerma.  Kuigi, tõsi, mingis vanuses lisandub koomikale traagika a la no kui ikka 16 aastane ei suuda teha seda või teist, siis pole see naljakas vaid pigem traagiline.
Youtube on täis "naljakaid koduvideoid" mis balansseerivad hea maitse piiril.  Vaatad, naerad. Mõtled ja kurvastad. Ehk ei peaks niipalju mõtlema?

Selle loo tegelik point asub minu jaoks tegelikult hoopis mujal.
Selge, et meil kõigil on erinevad arusaamised huumorist. Meil on erinev empaatiavõime ja elukogemus.
Aga. kas maailma on jäänud ükski koht, kus sa võid olla ebaviisakas, ebaloogiline, õel, kade, rumal.... misiganes. Kui inspiratsiooniks olnud kommuuni kirjutajatel on põhiseaduslik õigus olla rumal, miks pole siis blogi autoril õigust olla selline, nagu talle meeldib?
Viidatud blogiloo kommenteerijad lubasid seda kõike suuremeeleselt olla näiteks oma enese kodus. Blogi olevat selleks liiga avalik ja kättesaadav.

Seda, mis meie meelest rumal, ebaeetiline, õel vm võiks ju ignoreerida. See oleks ju mõtlematult patustanule parim karistus?  Aga äkki, hästi sügaval sisemuses tunneme me hoopis heameelt. Et kui keegi täiesti spontaalselt naerab millegi üle, mis pole "ilus", saame me oma kommentaaridega  teha pai iseendale, oma eetiliste väärtushinnangute eest.

Ehk siis, kuigi me igal pool armastame rõhutada  ja vahel lausa nõuame inimese õigust jääda iseendaks, on see tegelikult silmakirjalik. Kui inimese "iseendaks jäämine" läheb vastuollu meie väärtuste ja põhimõtetega, siis me pigem eeldame, et ta " oleks ise" kusagil mujal. Teki all, oma kodus, salaja?



36 kommentaari :

  1. Avaliku blogi autoril on loomulikult õigus olla selline, nagu talle meeldib. Aga ühtlasi ta loob endast sellega avalikku muljet. Ja nüüd peaks autor endalt küsima: kas see mulje kajastab "päris mind"? Kas ma tahangi selline näida?

    Kui inimese eesmärk ongi olla säravalt labane, siis miks mitte. Mina ootaks ajakirjaniku-hakatiselt veidi rohkemat, aga nojah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kaur, kas sa sellisest žanrist nagu satiir oled kunagi kuulnud? Oled ehk juhtunud TV-s või raadios nägema/kuulma ka anekdoote, mis pilavad konkreetseid poliitikuid, avaliku elu tegelasi või lihtsalt kellegi rumalust? "Ärapanijat" ikka oled näinud ehk? Või karikatuure tuntud inimeste kohta, kes neil piltidel üsna veidrad välja näevad, kuna suur nina on tehtud poole suuremaks ja kellegi suured kõrvad samuti? Kas hakkaksid neile kunstnikele moraali lugema, et mis te mõnitate inimese kaasasündinud välimust? Või see polegi ehk sinu arvates mõnitamine? Miks üks satiiriline kirjutis on mõnitamine ja teine ei ole? Ühiskonna valupunktidele on läbi aegade läbi nalja, sarkasmi ja satiiri püütud tähelepanu pöörata, sest see jõuab sageli palju teravamalt kohale kui lihtsalt ühe mureliku arvamusloo kirjutamine. Sellise filmi tegijad peaks sinu arvates vist kohtusse kaebama, nii ülbed ja pahad inimesed, mõnitavad rumalaid: http://www.youtube.com/watch?v=icmRCixQrx8

      Kustuta
    2. Ma arvan, et see, miks üks kirjutis on satiir ja teine mitte, on sama vahe, mis juriidikas: nimelt see, kas avalik huvi kaalub teise inimese kahjustamise üles või mitte. Karikatuurid jne on _tuntud_ inimestest. Ühiskonna valupunktidele saab muidugi tähelepanu juhtida ka suvaliste inimeste käitumist kirjeldades, aga sel juhul tuleks vaadata, et need suvalised inimesed ei oleks liiga kergesti tuvastatavad; ja kuskil privaatsemas keskkonnas üles loobitud lobisemise kõigile naermiseks välja panemine ei käi samuti hea tava alla. no umbes nagu ei oleks viisakas kellegi teise läbupilte, mida too kinnises grupis jagas, kõigile kättesaadavas kohas üles panna. Muidugi oleks läbupildi kinnisesse gruppi ülespanija naiivne, kui arvab, et ta selle lekkimisega ei riski; aga see ei tähenda, et selle levitamine laiemale publikule oleks õige tegu. no umbes nagu paksu rahakotiga kriminogeenses linnaosas lehvitamine on loll, aga see ei tähenda veel, et lehvitajalt rahakoti äravõtmine oleks õige.

      Ja kunstilise, fotograafi lavastatud läbupildi (kus peal on modellid, kes kõik teavad, millega tegemist ja mille jaoks) levitamine selleks, et ühiskonnas levivale läbustamisele tähelepanu juhtida, oleks mõistagi hoopis teine asi.

      Kustuta
  2. "Postimehes" oli hiljuti lugu ellu astuvatest lastekodukasvandikest. Üheks tegelaseks oli noor tüdruk, kes lähedusevajadusest (küllap ka rumalusest) kiiresti noormehe leidis ja lapse sai. Ning oli pärast sünnitust täiesti abitu -- alates sellest, et piim kadus rindadest, kuni selleni, et ta oli "hirmul, mis saab, kui õues jalutades vihma sadama hakkab". Küllap selliseid emmesid on veel ja kus mujal nad ikka oma muresid ja küsimusi jagavad kui mõnes kinnises suhtlusgrupis. Aga siis soovib liikmeks tulla üks naljahammas ...

    Koolikiusajad teevad ka enda meelest nalja. Tegelikult võib-olla tõesti kaitseb ka nende sõnavabadust põhiseadus. (Küllap me vastava kohtuprotsessi kord veel ära näeme.) Ühel on vabadus olla rumal, teisel on vabadus rumala üle irvitada, kolmandal on vabadus irvitajat manitseda, neljandal on vabadus manitsejat silmakirjalikkuses süüdistada jne jne.

    See võimalus on tõesti alati olemas, et naljaga liiale läinute kriitikuid motiveerib vähem või rohkem teadvustatuna soov demonstreerida enda kujuteldavat moraalset üleolekut. Kas nad aga sealjuures just rõõmustavad.

    VastaKustuta
  3. Õiguslikust vaatenurgast: inimese kodanikunime all räägitud jutu transportimine kinnisest facebooki-grupist kõigile nähtavasse võrguruumi (kusjuures ka kodanikunimi jääb nähtavaks) rikub selle inimese õigust privaatsusele (eraisikute isikuandmete avalikus veebiruumis avaldamine on erinevalt lollolemisest keelatud). See, et too inimene käib oma privaatsusega ise väga lohakalt ringi ja lehvitab oma andmetega sealsamas facebookis suvaliselt, seda ei muuda.

    Muidu - ma ise arvestan oma blogi puhul küll sellega, et mulle kehtivad samad reeglid, mis ajakirjanikule, tähendab, avalik blogi ongi osa tunnete väljaelamiseks liiga avalik ja kättesaadav. Ma pean oma jutu eest vastutama, isegi kui ma ei blogi oma õige nime all. Ja see tähendab, et kui ma võtan endale õiguse olla õel jne, siis ei ole mul mõtet ka kaevata, kui mulle sealsamas kommentaariumis öeldakse, et ma olin õel.

    Ja kui ma otsustan olla õel endast rumalamate vastu, siis tuleb arvestada ka võimalusega, et tagasiside on lahmivam ja ebaloogilisem kui mu enda postitus - mis ei tähenda, et ma ise võiks endale sama lahmivust lubada. Selles mõttes, et kui ma juba võtan targema positsiooni, millelt rumalamaid kritiseerida, siis oleks nagu aus ka sellele kindlaks jääda ja taset hoida. Noblesse oblige ja värk.

    VastaKustuta
  4. Ma küll ei tea, milline "õiguslik alus" keelab teksti privaatsest netist avalikku kopeerida.
    Kui sina saadad mulle kirja, siis kas ma ei tohi seda avalikult tsiteerida?
    Milline seadus seda keelab?

    VastaKustuta
  5. Milline seadus keelab "eraisikute isikuandmete avalikus veebiruumis avaldamise"?

    Isiklike sõnumite avaldamine võib minna autorikaitse alla (e-mail kui teos). Aga kui ma tean, et su telefon on xxxxx ja kodune aadress on zzzzz, siis kas miski keelab mul seda avaldada?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest et kõik, mis pole seadusega keelatud, ei ole veel lubatud.
      Üldjuhul eraisiku andmete lekitamist avalikus veebiruumis reguleerib andmekaitseseadus, kuid see kehtib pigem andmete kogumise ja säilitamise puhul (üldjuhul on sellest painatud ametiasutused).
      Sinu toodud näite puhul võiks keelajaks olla taktitunne näiteks ja teiste inimestega arvestamine.
      Muide, avaldamine on lubatud, kui küsid selleks isiku nõusolekut. Kehtib igasuguse avaliku veebiruumi, sh blogi puhul.

      Kustuta
  6. Isikuandmete kaitse seadus keelab isikuandmete avaldamise isiku nõusolekuta, kui selleks ei ole mõjuvaid põhjuseid (vt tsitaati).

    "§ 10. Isikuandmete töötlemise lubatavus
    Isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti.

    [...]

    § 11. Isikuandmete avalikustamine
    [...]

    Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi."
    [...]

    § 14. Isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta
    [...]

    Isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kolmandale isikule on lubatud andmesubjekti nõusolekuta:
    kui isik, kellele andmed edastatakse, töötleb isikuandmeid seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks;
    andmesubjekti või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks;
    kui kolmas isik taotleb teavet, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites ja sellele teabele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut."


    ("isikuandmete töötlemine on § 5 järgi "iga isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas isikuandmete kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine ja avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele, päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine, või mitu eelnimetatud toimingut, sõltumata toimingute teostamise viisist ja kasutatavatest vahenditest.")

    Ja ma kahtlen, kas mingi suvalise veebiemme üle naermiseks on "ülekaalukas avalik huvi".

    (Ülekaaluka avaliku huvi määratluse kohta vt siit. "Avalik huvi" ei ole sama asi kui see, mis avalikkust huvitab, eks ole.)

    Just sellele seadusele tuginedes keelati inkassofirmadel eraisikutest võlgnike nimede avaldamine (NB, firmajuhtidele see kaitse ei laienenud, sest juhatuse liikmed on äriregistris ja seega on nende nimed avalik teave juriidilise isiku kohta). Vt see artikkel:
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/andmekaitseseadus-volgades-firma-juhatust-habipostist-ei-paasta.d?id=51154582

    Ja samal alusel on koolidel keelatud lõpetajate nimekirju ja klassipilte veebilehele välja panna, kui ei ole kõigi lapsevanemate nõusolekut.

    VastaKustuta
  7. (täiega offtopic juba, aga)
    Ei usu, et see seadus kehtib nii, nagu sina seda kirjeldad.
    Alustuseks algab see nii:
    "§ 2. Seaduse kohaldamine
    Käesolevat seadust ei kohaldata, kui:
    1) isikuandmeid töötleb füüsiline isik isiklikul otstarbel;"

    Kui "isiklike andmete töötlemine" oleks nii lai mõiste, siis ei tohiks ma sõbralt tema nime ega telefoninumbit küsida. Ammugi ei tohiks ma neid sulle edasi öelda. Facebook oleks täiega kriminaalne, kogu blogisfäär kah, jne jne. Kui inimesed ei tohiks üksteise andmeid jagada, siis ühiskond pmst lakkaks töötamast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga mina nt eeldangi, et inimesed, kes mu numbrit teavad, seda ise edasi ei anna. Kui kontaktide vastu tunneb huvi keegi kolmas, siis tuleb minult eelnevalt küsida. Elementaarne ju!

      Kustuta
  8. Avalikus, pmst tervele internetile nähtavas blogis avaldamine ei ole "isiklikul otstarbel"; kuigi blogimist ei ole seaduses eksplitsiitselt mainitud, arvan ma, et kohtusse minekul liigituks avalik blogimine ajakirjanduse alla. Mis siis, et sageli on see amatöörajakirjandus.
    Ning ma olen näinud Facebookis sellist andmete jagamist, mis, jah, ilmselt ongi seadusega vastuolus (nt need "x.y on varas, levitage tema pilti" üleskutsed).

    Sõbralt nime ja telefoninumbri küsimisel on tema nõusolek juba andmise näool olemas; aga sõbra telefoninumbri ilma tema loata jagamine on juba kahtlasem asi: ma ei ole jurist, aga arvan, et kui sõber võtaks selle vastu kohtus protesteerida, jääks õigus talle. Iseasi, et tal oleks kohtuvõiduga oma andmete kaitsmise mõttes vähe pihta hakata (eks sa kustuta inimeste mälust tema numbrit). Eks see ole üks neid asju, kus inimeste õigusi reguleerib hea tava paremini kui juriidika: teise inimese numbri ilma loata jagamine läheb rubriiki "nii ei tehta" ja "inetu", sest ega tema käest küsida raske ei ole.

    Kui inimene on oma nime all teksti ise avalikku kohta - mida facebooki kinnine grupp rangelt võttes ei ole - üles pannud, siis kehtivad selle kohta arvatavasti samad klauslid, mis avalikus ruumis pildistamise jms kohta (et üldiselt peab pildistaja selleks luba küsima, aga avalikul üritusel, kus on mõistlik pildistamist eeldada, ei pea). Aga praegu oli tegemist kinnises grupis oleva infoga. Teine keiss oleks juhul, kui inimene paneb midagi üles oma kontole, millele kõik ligi pääsevad, ja tema fb-sõbrad seda omaenda samasuguste kontode kaudu jagavad.

    Huvitav küsimus on see, kuidas võtta seda, kui facebooki seinal avaldatud info, mida võivad näha kõik FB-kasutajad, avaldataks väljaspool FB-d. Sest isegi "kõik FB kasutajad" on piiratum grupp kui "internetikasutajad" ja ma oletan, et teoreetiliselt saaks andmete omanik väita, et ta oli midagi FB-s avaldades nõus selle levitamisega FB-s, aga mitte mujal. Arvatavasti selguvad sellised asjad ajapikku kohtuprotsesside käigus, sest ega andmekaitseõigus internetielu muutumisele oluliselt paremini järele ei jõua kui intellektuaalomandi valdkonna õigus.

    Ma ise leian, et isikuandmete kaitse regulatsioon on praegu pigem liiga range kui liiga leebe (nt probleemid, kus poliitikutel, st avaliku elu tegelastel! tekib teoreetiliselt justkui õigus nõuda oma wikiartiklite tsenseerimist), aga see, et eraisikute andmeid mööda veebi laiali loopida ei või, tundub tegelikult mõistlik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks näide: andmekaitseinspektsiooni arvamus nende "x.y on varas/petis" nuppude levitamise kohta. St ka facebooki seina või foorumit käsitatakse kui ajakirjandust ja konkreetse juhtumi puhul kaalutakse, kas avalik huvi kaalub eraelu puutumatuse riivamise üles.

      Kustuta
    2. Nonii, nüüd märkasin, et andmekaitseinspektsioon on teinud ettekirjutuse ka ühele blogijale... ja mõnda aega varem teistele...

      Kustuta
    3. See siin on niiiiiii vale koht selle teema jaoks. Aga. Ma olen HV ja sarnaste juhtumitega üle keskmise kursis. Speek (ja sõbrad) pöörduvad läbi kohtu / AKI alati jur isiku vastu, mis pigem kinnitab mu seisukohta, et füüsilise isiku vastu ei ole argumendiga "ta avaldas mu andmeid" mõtet minna. Samuel jaurab samal teemal oma spämmeritega - ja AFAIK edukalt - või õigemini on spämmerid tema vastu seni olnud edutud.

      Hea tava, viisakus, kohtus hagemine... Need on kõik olemas. Hageda saab, kui on alus, ja hea advokaat mõtleb selle alati välja. Aga otseselt SEADUST, mis otsesõnu keelaks teiste inimeste isiklikke andmeid kusagil jagada - minu teada pole. Ja tore on, et pole.

      Kustuta
    4. ömm, Inno ja Irja blogi ei olnud ju juriidiline isik?

      Apropoo, Samuel saab arvatavasti üsna edukalt tugineda avalikule huvile.

      Kustuta
    5. Kui oleks nii, nagu sa ütled, jääks ajakirjanikele (mida Mallu muide ametilt on) huvitav seaduseauk: kui nad tahavad avaldada midagi, mida seadus ajalehes keelab, avaldavad selle oma blogis ja apelleerivad sellele, et "see on isiklikuks kasutamiseks, sest see ei ole tasuline töö".

      Ja see jätaks jälle eraisikud liiga kaitsetuks. Niikuinii on seaduse tekstis mainitud "avalik huvi" ja "ajakirjanduseetika põhimõtted" täpselt defineerimata ja jätavad tõlgendusruumi. Aga sellisel juhul saaks suvaline ajakirjanik ka neid uduseid norme eirata.

      Kustuta
    6. ja "hageda saab, kui on alus" - mh peab olema õiguslik alus, mis antud juhul on seadus. Eestis ei ole kohtutel nii suurt voli nagu USAs, kus neil on õigusloomes suur roll ja kohtupretsendendile saab pmst tugineda nagu seadusele.

      Aga nt usk-lootus-armastus blogi puhul ei olnud asi kohtusse veel jõudnudki, AKI tegi ettekirjutuse just nimelt seadusele tuginedes, mitte ei saanud selle tegemiseks õigust kohtulahendiga.

      Kustuta
    7. Juriidika on lühidalt kokku võtnud 451.ee. VÕS keelab isegi teise inimese nime "õigustamatu kasutamise".
      http://451.ee/juriidiline-analuus/#p44

      AKI tegevus on aga kena illustratsioon tegelikule olukorrale. Kui AKI päriselt ka arvaks, et inimeste andmeid või pilte ei tohiks avaldada, siis alustaks nad totaalsõda kogu interneti vastu. Aga nad ei arva ja püsivad positsioonil "kui keegi ilgelt vingub, siis me kirjutame mingi paberi".

      Värske näide. Mingi ajaleht avaldas autoroolis inimeste pildid (stockmanni risti galerii). Tuttav küsis AKI-lt ametlikus vormis, et kas see on nende arust ok, et ajakirjandus trükib inimeste äratuntavaid pilte. AKI vastas, ametlikus vormis, "kui mõnda pildistatut häirib, siis las pöördub meie poole. Teie kui eikeegi aga ärge meid rohkem segaga". Ehk, avaldamise fakt ise neid ei morjenda, ja kui keegi konkreetselt kisab, siis ehk võtavad vaadata.

      Sisuliselt on siis olukord, kus kõik on enam-vähem lubatud, ja konflikti korral võidab kõvema kisa või kangema juristiga osapool.

      Ja minu arust on see üsna okei. Kui me keelaks igasuguse isikuandmete loata töötlemise / avaldamise rangelt ja üleüldiselt ära, poleks ühiskond enam see. Ajakirjandus üsnagi lakkaks olemast, vähemalt uuriv ja arvav ajakirjandus. Tegin korraks epl.ee lahti - põhilugu on endisest KGB töötajast - ilmselgelt on seal eraelulisi fakte, mida peategelane laia ilmaga jagada ei tahaks...

      Kustuta
    8. "Tegeliku olukorra" teine külg on see, et kui sul ON jurist, võid sa maha võtta ükskõik mille. Virutad DMCA-ga ja leht / sait kaob kui mutiauku.

      Kustuta
    9. See AKI seisukoht näitab, et nad eeldavad, et kui keegi ei protesteeri, on nõusolek olemas. Ilmselt puhtpragmaatiline - nad ei jõua mööda kõike saite rallida ja vaadata, kus kuidas kelle nime kasutatud on. Asja miinus on see, et asjade uurimisel on palju meelevaldsust ja tekkida võib poliitiliselt angažeeritud "andmekaitset".

      AGA kui nad sekkuvad ja ettekirjutuse teevad, on neil selleks seaduslik alus olemas sellesama isikuandmete kaitse seaduse näol. Sisuliselt võib kõik olla enam-vähem lubatud, nagu sa ütled, aga seaduse järgi mitte.

      KGB töötaja puhul saab ajakirjanik loomulikult tugineda "ülekaalukale avalikule huvile". Täpselt nagu Samuelgi - ma olen kindel, et tema puhul on tugevam argument avalik huvi, kui see, et ta ei blogi kellegi palgalisena.

      Miudu - see "kui ei protesteeri, on nõusolek olemas" seisukoht paistab paraku toimivat isegi kuritegude (mitte ainult väärtegude) puhul. vt need naisepeksmise juhtumid, millele ei tule mingeid õiguslikke konsekventse, kui pekstu avaldust ei esita. Isegi kui asi on juba nt naabrite sekkumise tõttu politseisse jõudnud.

      Kustuta
    10. puust ja punaseks: kui seadus isikuandmete ilma loata avaldamist (kui ei ole tegemist x, y ja z juhuga, mis seaduses kirjas on, mille hulka kuulub "ülekaalukas avalik huvi) ei keelaks, ei oleks AKI-l mingit alust ettekirjutusi teha, hoolimata sellest, et keegi "ilgelt vingub". Ilge vingumine ei ole õiguslik alus. Isegi kui ilgel vingujal on jurist, ei ole tollel midagi teha, kui tal ei ole ühelegi seadusele tugineda.

      Nad lihtsalt ei liiguta end iga seaduses keelatud avaldamise peale, aga see on midagi muud kui see, et "seadus ei keela".

      Kustuta
    11. no nii, siin sai nüüd eetikast juriidika. Väga valus ja aktuaalne teema hetkel ka minu jaoks. Aga teise postituse jagu...:)

      Kustuta
    12. Ma endiselt loen isikuandmete kaitse seadusest välja, et see ei puutu eraisik - eraisik suhte korral teemasse. Ja et ettekirjutuste aluseks saab olla vaid kellelegi kahju põhjustamine, mitte avalikustamise fakt kui selline. Kusagilt jookseb sisse ka sõnavabaduse teema - kui ma mingit (kellegi suhtes isiklikku, aga neutraalset) fakti tean, aga ei tohi seda avalikult välja öelda, on see ju jama.

      Aga jätan selle arutelu enda poolt nüüd katki ja tunnistan, et on võimalik, et ma eksin täiega. Aitäh, sain mõtlemisainet ja ehk ka targemaks.

      Kustuta
    13. Ma saan sellest "isiklikul otstarbel" ja "eraisiku" kitsendusest aru nii, et see kehtib andmete kogumise-töötlemise kohta (sellistel puhkudel, nagu su näide oli - et küsid sõbralt telefoninumbrit); aga avalikustamine-avaldamine ja ajakirjanduslik kasutamine on juba teine asi ja rangemalt reguleeritud. Avaldamise paragrahvis ei ole mingit eraisikust andmetöötlejate erandit sätestatud, see-eest on seal jäetud tagauks "ülekaaluka avaliku huvi" näol.

      Avaldamise puhul oleks "isikliku otstarbe" klausel mõttetu - kas isiklikuks otstarbeks avaldamine on üldse mõeldav? Avaldamise eesmärk on ju see, et andmetele pääseks ligi ka teised, järelikult ei ole asi enam isiklik. Samuel ei avalda spämmerite andmeid isiklikul otstarbel, ta teeb seda avalikes huvides.

      Kustuta
    14. PS: delikaatsete isikuandmete - nt meditsiinilise info - regulatsioon on veel rangem - ja praegu on Malluka artikli tõttu avalikus ruumis üleval info ühe lapse haiguse kohta, kes on ema nime kaudu kergesti tuvastatav (ja mida ei olnud varem väljas mitte igaühele lugemiseks, vaid ainult grupis, millega see ema oli vabatahtlikult liitunud). Kusjuures eriti nukker, et Mallukas oma arust justkui kaitseb seda ema kurjade adminnide eest või vähemalt väljendas oma poolehoidu.

      Kustuta
  9. Isegi õiguslikku aspekti kõrvale jättes, on Mallu lugu kahtlase moraalse ja pedagoogilise väärtusega.
    Ühest küljest kirjutab ta oma sellessamas blogipostituses ise üsna kirjavigaselt ning teiste inimeste kirjavigu ei peaks siiski kritiseerima tekstis, mis toimetaja käe järele suisa karjub. Ent kirjaoskuse või -oskamatuse kritiseerimine on ainuke asi, mis minu silmis selle postituse mõttekaks muudab.
    Teisest küljest rõhutab autor ise, et ta ei kritiseerigi kirjaoskuse puudumist vaid midagi muud - mida siis? Seda, et noored emad internetist abi ja nõu otsivad? Mis selles naljakat peaks olema? Iga väikese asjaga arstile ju ei joosta, aga päris iga abitu ja eluvõõras, ilma tugivõrgustikuta noor ema ei oskagi alati vahet teha, kas tema lapse probleem väärib arstile pöördumist või mitte. Kui neil vähemalt üksteiselt küsida on, siis pole see ju otseselt halb, tekitab lihtsalt soovi, et selles kogukonnas leiduks ka paar kogenumat ja targemat inimest.
    Mallu stiil oli tarbetult õel. Ilkumine käis nõrgemate kallal. Seadusega võis see kooskõlas ollagi, hea maitsega ja otstarbekohasusega aga mitte. Seal mul kahjuks oma kommentaari avaldada ei õnnestunud, mõned wordpressi blogid ei lase mul kommenteerida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ilmselt küll (lastest ja nunnust). Ma kaldun arvama, et ma pole ainus, kes naerab näiteks laste naljakate ütlemiste üle. Mida üle võlli keerates võib ju samuti võtta pahatahtlikusena.
      (näiteks- mu laps ütles väiksena leeduka asemel leetlane (mu enda blogist). Kas see oli naljakas, või oli inetu naerda väikese inimese üle, kes veel täpselt ei oska ja ei suuda?!?)

      Mis aga Mallu case puutub, siis mulle tundub, et kas see pole osati hoopis "Nohikute kättemaks"?
      Nood tegelased olid suue tõenöosusega (julgen üldistada, kuna teaduslikud uuringud tõestavad, et väikem sõnavara ja keeleline võimekus tingib eelistama probleemide lahendamiseks füüsilist jõudu), kes koolis "tulevasi intelligente" kiusasid. Nüüd on võimalik nö kätte maksta?

      Ja nagu tolles kommentaariumis ka väljendasin, siis see KUI kehvalt osatakse eesti keelt on ikka uskumatu, traagiline ja šokeeriv. Sellega ei peaks tegelema (ükskõik millisel moel) üks blogija-ajakirjanik, vaid haridusministeerium.

      Kustuta
    2. Muide, ma ei ole Mallut kunagi nohikuks pidanud - mäletan, et kunagi lugesin ta blogi just huviga, mida ma defineerisin huvina "intelligentse tibi" vastu. Et näed kui põnev, seltskondliku käitumise ja suhtlemishuvide põhjal täitsa tibi, aga sealjuures ajudega.

      Ja seda tüüpi postitus on ausalt öeldes samuti pigem tibide suhtlemismaneeri stiilis. Vähemalt nii, nagu ma tibindust ette kujutan - et selles ringkonnas on hierahiamängudel ja ärapanemisel oluliselt suurem roll kui pärisnohikute hulgas.

      Mis keelde puutub... nojah, selle skandaaliga seotud postitustes endis jäid mulle valusalt silma sellised sõnad nagu "koheselt" ja "enamikel". Ja blogija-ajakirjanikult on rohkem alust head keelt oodata kui mingi kinnise keskkonna netiemmedelt, kellel erinevalt blogija-ajakirjanikust puudub autoriteet - ja kes järelikult mõjutavad üldist keelepruuki vähem.

      Ma valutan ise keele käekäigu pärast palju südant, aga ometi on mul raske kaasa elada isehakanud õigekeelsuslastele, kes ise kasutavad jubedalt kantseliitlikke väljendeid, inglispärast lauseehitust jpm jama - mis siis, et teevad vähem kokkukirjutamis- või algustähevigu. See, kui keegi kirjutab "1 kuusele" ja mõtleb "ühekuusele", rikub kõigest ortograafilist konventsiooni (mida saaks ka teistmoodi kokku leppida ja keele ajaloo vältel ongi mitu korda lepitud), mitte ei lähe keele struktuuri enda kallale - mida sitt lauseehitus paraku teeb. Võib-olla on tegemist illusiooniga, aga minu arust selliste sidekriipsuvigade (või vahel murdepärasuste) kallal norivadki kõige enam need, kelle keeleteadmised endal kõige põhjalikumad ei ole - õigekirjavigu on kerge märgata, suuremaid vigu raskem.

      Kustuta
    3. Aa, mis kiusamisse puutub - minu teada ei ole statistiliselt välja selgitatud, et alati kiusaks rumalad lapsed tarku lapsi. Ohvriks võib langeda see, kes liiga palju erineb, ükskõik, mis suunas ta klassikomplektist erineb (märgatavalt targem/rumalam, pikem/lühem, rikkam/vaesem) - ja loomulikult kuuluvad riskigruppi need, kes oskavad halvemini suhelda, IQst olenemata. Mulje, et targad lapsed ja kiusatud lapsed on enam-vähem sama grupp, tuleb ehk sellest, et targad kiusatud suudavad sellest pärast kooli lõppu artikuleeritumalt rääkida.

      Kindlasti tuleb tõenäolisem kiusaja vähese empaatiaga lapsest - ja ka empaatia või laiemalt see, kui kena inimene keegi on, ei ole IQga korrelatsioonis. Muide ühe vähese positiivse asjana, mis seda ei ole (sest korrelatsioon pidi olemas olema hea välimuse, hea tervise ja suure kasvuga).

      Kustuta
    4. Ma ei tunne isiklikult samuti ei Mallut ega nn ohvreid, see kiusamine ja kättemaks Oli pyydlus motiividest aru saada.
      Kuid kui kõrvale jätta juriidika, siis kust läheb piir? Et kui inimest on informeeritud is leping olemas - kas siis tohib mõnitada tohib naerda tohib konteksti muuta.... Vt realitid, dok. Filmid, mõned hiljutised bestsellerid.
      Ehk siis, meedia teeb seda iga päev pidevalt.

      Kustuta
    5. Suurem osa riälitit on mu jaoks samuti liiga õudne, et vaadata - selle põhjal otsustades, mille peale ma telepulti klõpsides juhtumisi olen sattunud. Või need nn. naljakaimad koduvideod. Kas see ei olegi mitte üldine seisukoht? et õudne ja alatu asi, mida raha pärast tehakse, sest rahaahnus on juba selline asi, mis paneb inimesi üksteisega õudusi tegema.

      Pmst ei ole ju vahet, kas alandav riäliti või see, kuidas pärismaalasi vanasti puuri sees loomaaias näidati.

      *

      Motiivid - puhtalt teksti enda põhjal tundub, et ega muud motiivi polegi kui et saab nalja, hahaa, vaadake, kus on lollakad.

      Mullle meenutas see üht äärmuslikumat kogemust, kui üks autojuht, kelle peale ma hääletasin, veetis piiripunktis aega telekavaatamisega ja sattus "Teise Arnoldi" peale. Vaatab õnnetu Arnoldi esinemist ja reageerib: "Hähää, see on ju mingi täielik lollakas, hähää."

      Praegune keiss, nagu öeldud, on vähem äärmuslik - vähemalt ma loodan, et nende netiemmedega on natuke parem lugu kui Arnoldiga - kuigi päris kindel selles olla ei saa. Teisest küljest on Mallu sõnal kindlasti rohkem jõudu kui suvalisel autojuhil, nii et peaks olema ka suurem vastutus.

      Ma annan muide endale ise aru, et võib-olla käib üks oluline vahe tema ja minu hoiaku vahel just sellest kohast, et mina tajungi neid netiemmesid minust määratult palju nõrgemana. Ma ise pole pidanud õigekirja peale kunagi isegi mõtlema, see tuli kuidagi osmoosi teel - v.a need muudatused, mida iga natukese aja tagant tehakse ja millega peab end teadlikult kursis hoidma (aga ma ei eelda, et seda peaks igaüks, ma olen lõppeks ju keeleprofessionaal, mul ongi suuremad kohustused).

      Võib-olla tema ei taju; tajub, et nad on nagu tema, ainult ei ole teinud seda jõupingutust, mida tema, tähendab: laisad, mitte lollid - ja kui lollid, siis sellepärast, et laisad, mitte sellepärast, et vähem võimekad. Tema blogist jäänud mulje põhjal ütleks ma sel juhul, et ta alahindab ennast, IQ on tal kindlasti tublisti üle saja.

      Sellest vaatenurgast olen mina kindlasti kõrgim. Umbes nagu selles mõttes on tänapäeva inimeste suhtumine puudega inimestesse kõrgim kui nt varauusajal, kus nende üle naermine oli tavaline meelelahutus. Tsiviliseerituse kaks poolt - muutudes endast nõrgemate vastu vähem vägivaldseks, tunneme nende üle suuremat piinlikkust.

      *

      Või siis on tõesti mingi viha ja valu, mis tahab väljaelamist - ma olen näinud inimesi, kes tõepoolest "nohikute kättemaksu" harrastavad (ja ma ei pea ka seda kõige tervemaks mooduseks, kuidas oma traumasid ravida), aga ülejäänud blogi põhjal (ja varasemate blogide põhjal, mida ma samuti lugesin) tundub see kahtlane, tegemist tundub olevat pigem ikka sangviinilise ja temperamentse ekstraverdiga, kes kaldub esimest pähetulevat asja liiga kiiresti välja partsatama, nii et aeg-ajalt saab keegi haiget. Ma mäletan, et ühes varasemas blogis oli midagi sarnast - postitus, kus ta kedagi möödaminnes avalikult alandas, ja osa lugejaid kiitis takka, osa leidis, et pole ilus - aga arvatavasti on see blogi praeguseks juba kustutatud.

      Nii et mulle tundub loetu põhjal kõige tõenäolisem see, et nägi midagi, mis tundus naljakas ("näe, keegi teeb keelevigu, millest minagi saan aru, et need on vead"), tegi priuh-prauh artikli ja lükkas selle pikemalt mõtlemata üles.

      Kustuta
    6. Sellest, kust läheb piir ja kust alates tohib - kui juriidika kõrvale jätta, siis tulebki igaühel endal see piir oma südametunnistuse järgi kindlaks määrata. Ja kui selle tulemused on avalikus kohas (avalikus blogis ja Delfis) näha, siis võivad ka teised piiriotsijad seda oma südametunnistuse järgi arvustada.

      Mis aga keelde puutub, siis minu arust on halvas keeles ametlikud tekstid, ajakirjandus ja halva keelega arvamusliidrid sellele palju ohtlikumad kui ühiskonna alamkihti kuuluvad veebiemmed, eriti kui nood pruugivad seda kehva keelt omavahel, "pimedas ja teki all". Teine oht tuleb muidugi sellest, et lapsed loevad liiga vähe, et funktsionaalset lugemisoskust omandada - ja kuna see on meil siin nooremate põlvkondade probleem, siis nähtavasti ei ole osa vanemaid-õpetajaid suutnud muutuva maailmaga sammu pidada - pluss see vana mure, et lapsed jäetakse liiga palju omapead (teleka või arvuti kasvatada).

      Kustuta
  10. Aa, teemaalgataja, see, et noored ja rumalad sind naerma ajavad, võib olla seletatav nunnufaktoriga. Eijahh?
    Noh, laste rumalused on nunnud, sest lapsed on ise nunnud ja eeldatavasti on see rumalus ajutine, sellest kasvatakse välja ja sellest jääb armas mälestus.
    Teisalt võib laste nn rumalus olla mitte niivõrd rumalus kuivõrd proffaanlus, seega on nende arvamus ekspertide arvamusest (mõnikord ootamatul moel) erinev. Ent liigset asjatundlikkust on tihti peetud üheks loovuse pärssijaks, asjaTUNDMATU võib mõnikord leida tavapärasest erineva aga kasutamiskõlbliku või isegi senisest parema lahenduse; ja sellest tuleneb omakorda vanasõna: "Laste suust pead sa tõtt kuulma".
    Õelutsemine kui selline aga toetub tavaliselt just eksperdi positsioonile võhikute vastu ja see ei ole nunnu, minu meelest ka mitte lahe.

    VastaKustuta
  11. Ma meenutaks veel asja, mis tuli välja kommentaariumist: et tegemist ei olnud ainult blogipostitusega, sama artikkel ilmus Delfis. Nii et isegi kui avalike blogide puhul on põhjust kaaluda, kas neilt saab nõuda sama, mis ajakirjanduselt, siis praegusel juhul peaks see põhjus ära langema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, see on Sul õige tähelepanek.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!