Postituse kommentaarid panid mind tundma läbikukkujana, luuserina. Kui õiglasemate töötingimuste saamine ja enesekehtestamine on ju ometi imelihtne. Siis mina ei oska. Ei suuda. Ei saa hakkama.
Teoorias olen ma tugev: läbinud hulga läbirääkimiskoolitusi, lugenud sadu abiraamatuid, mulle on pea pool elu makstud palka rääkimisoskuse eest. Aga, näe ei õnnestu. Mulle tuleb meelde, noorena kui igasugu suhtemudru oli oluline, siis üritasin pereliikmetega nn õpiku järgi suhelda. Teate küll: ajastus, minasõnumid, ühisosa, kasu.. blablabla. Hiljemalt teisel minutil ajas see hüsteeriliselt naerma. (Mis samas oli hea, kuna võttis olukorralt pinge ja pidulikkuse). Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine.
No millised võiks olla võimalikud stsenaariumid? Kõige lihtsam: minema minna. Või siis passiivagressiivne- ähvardada minna. Lootuses, et oled nii väärtuslik, et lõpuks võetakse appikarjet kuulda.
Aga oletagem siis, et saad juhi laua taha. Eesmärk on väiksem koormus. Suures firmas on variant, et töö on võimalik ümber korraldada, delegeerida. Raskuspunktiks jääks siis sama palgataseme säilimine. Kolleegid, kes nüüdsest peavad sama palga eest tegema rohkem, on ilmselt vihased.. aga üldiselt lahendatav.
Aga kui pole kellelegi delegeerida? Sa tead ettevõtte olukorda. Tead, et töötajaid juurde võtta ei saa. Ma ise olen teiselpoool lauda murelikult kaasa noogutanud, võimetu pakkuma ühtegi lahendust.
Poole kohaga leping? Kui tegu pole just tükitööga, siis kõige halvem variant. Elu on sada korda näidanud, et töö hulk jääb samaks.. aga palk on nüüd poole väiksem.
Nn. Itaalia streik? Kell viis kukub pastakas käest. Mis viib selleni, et tegeled ainult tulekahjudega.
Kõigil, kes kirjutasid- meilt võetakse palju, sest me ise laseme. On õigus. Jah, me oleme ise süüdi. Miks? Ma usun, et motiivid on erinevad. Näiteks kontrollivajadus (ise tehtud jne), või vajadus kuuluda (olen oluline, oman infot ja mõju), või kohusetunne (kuidas ma ei aita, kui vajatakse abi), või algne uudishimu- nii põnev on, või isikuomadused- oledki kiirem, efektiivsem, või eneseväärikus- kui luban, siis teen või auahnus, või... seda nimekirja võib lõputult jätkata. Süü. Ma ei tee kaste, pole hunnikut ette näidata. Äkki oled ikka ise laisk ja vana ja..
Mida siis ette võtta. Õige vastus on loomulikult- mitte hoolida, See, kuidas tööd saavad tehtud, pole sinu mure. Teha täpselt ametijuhendi järgi. Ok, viisakas on sellest teada anda. Ja kui oled ise lolli peaga kolmele ametijuhendile alla kirjutanud, siis..vt. postituse algus.
Lühidalt. Mina ei oska siit välja pääseda. Ülemus pole mu sõber. Kindlasti ei hakka ma talle südant puistama.
Ma ei jaksa nii palju. Ma mõtlen selle üle, vastab ta. Tean ja seetõttu ennetades lepime kokku järgmise kohtumise, mis ajaks on ta"mõelnud". Ilmselgelt tal lahendust pole. Tööta efektiivsemalt, nagu ütles mu rootslasest ülemus kunagi. Kui ma ära lähen, võtad minu asemele 3- 10 inimest. Nagu senine ajalugu on näidanud.
Erinevalt paarist tuttavast pole mul julgust hüpata tundmatusse. Ju siis pole veel liiga halvasti.
Ehk siis. Kuidas mitte olla mina ise.
Ps. Kuidas selle nn google abi maha saab. Ma hakkasin praegu mõtlema, et äkki poleks üldse tohtinud viidata või kuidas praegu asi käib.. ja siis tekitas ai veel mingi lingi.. oehh. Raske on loll olla
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!