teisipäev, 11. juuni 2013

Ma ei viitsi tööle minna !!!!!

Puhkus on üks  naljakas asi.

Ma olen kord oma elus puhanud järjest 3 nädalat ja see oli ikka tõesti Puhkus. Nädala elasid puhkusesse sisse, teise lebotasid ja kolmandal hakkasid moraalselt valmistuma tööle minekuks.
Nüüd on olnud nädala- kahe pikkused sutsakad ja seda on vähe. Aga kauem ei saa, sest taevas kukub alla ja maailm läheb sinuta hukka.

Vanasti, läksid välismaale ja oli vähemalt ettekääne- oi, ma olen välismaal, kõne nii kallis, räägime lühidalt. Nüüd. On igas jumala kolkas internet. Ja ma ei saa, ma pean kontrollima meile ja rikkuma oma tuju.
Terve aasta olen ma üritanud muuta end asendamatuks ja vajalikuks. Et siis see nädal imestada, miks mu kolleegid küll ilma minuta sammugi astutud ei saa....

Ma olen tegelikult oma firmas üks ülbemaid. Korra olen saanud sarjata selle eest, et puhkuse ajal kõnesid vastu ei võta ning tagasi ei helista. Aga mul on päriselt ka ükskõik.

Kolleegilt on tulnud 7 vastamata kõnet. Lõpuks saadab mulle sms-i. "Tulemas on küpsisetortide võistlus, kas osaleme?". Ehk siis üks neist miljardist sponsorprojektist, mis mu postkasti igapäevaselt ummistavad on millegipärast osutunud nii oluliseks, et ei kannata oodata.
Omanik on helistanud, Oi, midagi olulist? Helistan tagasi. "Kus sul see kaust on..?".Urr... Kas sekretär on surnud?

Ma ei tea, kas see, mis depressiooni tekitab on pigem see, et selguvad su iseloomu kõige tumedamad omadused: solvumine, et sind jäetakse kõrvale otsustamisest, et nad saidki sinuta hakkama või on see hoopis see meeletu kontrast puhkusemeeleolu ja nende pisikeste vastikute igapäevamurede vahel? Su ümber on naer, valgus ja päike ja siis loed mingit koosoleku protokolli ja ei saa aru. Inimesed, kallid kolleegid. Miks te olete nii kurjad, nii murelikud. Elu on ju täna lill.

Ma tean, ma tean, ma tean. See läheb mööda. Mõni päev aklimatiseerumiseks ja argipäeva raskus vajub su õlgadele ja sa oled jälle selles rutiinis. Ja töö on päris okei. Ja millalgi oktoobris tabab taas depressioon.  Ja ma vajan puhkust.

Aga praegu ei viitsi kohe üldse tööle minna.
Ja ma tean ka lahendust. Meil oleks vaja oma perre võtta veel üks mees. Selline hull töönarkomaan, kes raha koju tassiks. Ja seda, et ta oma perest st meist ei hooliks, ei paneks me üldse pahaks. Ja meie mehega hoiaksime kodukolde sooja ning ootaksime teda, väsinud rahateenijat, koju.
Kui me parasjagu Ibizal pole...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!