esmaspäev, 10. juuni 2013

Costa Brava Lloret de Mar

Nagu juba paaril viimasel aastal traditsiooniks kujunenud, oli ka sel aastal.
Mõtled et võtaks puhkuse ja kui on selgunud, et "ükskõik millal" on piiratud ikkagi kuupäevadega X, " siis on eksam" ja Y  "ma pean kindlasti Tallinnas olema"- ehk väljuda saadki ainult ühel konkreetsel päeval, et siis nädal hiljem tagasi olla. On valikuid täpselt 1.
Palun väga- lennuk Türki läheb nagu Mustamäe troll. Iga päev mitu korda päevas. Aga Türgis olen ma paar korda käinud. Seal on väga lahe, aga.  (ja nagu nüüd selgub, poleks seal olnud ka väga rahulik)
Tahaks midagi muud....


Avasin hajameelselt Tallinna lennujaama koduhele ja ohoo... on ilmunud Ryanair, mis sõidutab eestlase Barcelonasse. Ja Hispaania, see on päike, fiesta ja siesta:)

Ryanairi 313 eurosest (2 inimest) piletist sai tellides sujuvalt 425. Et pagas, ja kindlustus, ja ma isegi ei mäleta mida veel. Väga kaval süsteem.
Majutuse võtsin booking.com-ist. Ühes aknas pakkumised, teises google view üritasin leida normaalset hotelli. Ja üritades säästa, valisin selle, mille eest ettemaksu tagasi ei saanud. Viga.
Viga sellepärast, et kuigi ma uskusin, et olin süsteemselt kogu ranniku läbi töötanud ja leidnud parima pakkumise, saatis booking mulle iga jumala päev kuni reisini VEEL soodsamaid ja VEEL ägedamate hotellide pakkumisi....:(

No vahet ju pole, kus magada. Aga põletavaimaks probleemiks osutus hoopis ilm. Wall Street kutid ei jälgi oma kursse ka ilmselt suurema hasardi ja tähelepanuga, kui mina  terve maikuu jooksul Hispaania ilmateadet. Mai keskel oli 14-16 kraadi. Ja vihm. Eelmiste aastate ajaloost oli lugeda, et vanasti oli sel ajal nii 30. Ehk siis kuni ärasõiduni oli paanika- kas prognoosis näidatud 20 kraadi vastab ikka tõele, ja kas võiks loota, et tõde on selles suunas, et tegelikke kraade on rohkem.

Reisi eesmärk oli minna kahekesi tütrega. Ravima tema angiini ja minu nohu. Veeta nädal horisontaalselt. Aga. Kinnitasime  me teineteisele kirglikult, võime ju ka kultuuri tarbida, eks.

Vaadates oma viimaste aastate suvereiside kokkuvõtteid. Võin täie kindlusega öelda- kõige ilusamad (ja sageli suve ainsad) soojad ilmad on Eestis juunis. Sellel nädalal, kui mina sõidan ära.

Kohapeal oli tegelikult nii 22-23. Ja nende 20 on tegelikult teine kui meie oma: tuline päike paistab seniidis lagipähe ja tuul on jääkülm. Aga pruuniks me saime, päevitamiseks oli täiesti paras. Ning vaadake nende ilmateadet nüüd. Homsest on 25-27....

Tšekime end hotelli sisse. Sõidust tülpinud, näljased, tahaks juba pikali visata, kohvri lahti pakkida. Aga vastuvõtu-tädi ikka seletab. Ja hommikusöök on siis ja siis; kas fööni tahate? Bassein on seal. Okei, okei, okei, vastame tüdinult. Ja siis küsib proua- kas te wifi aadressi ka soovite? Jaa, röögatame vaimustunult ja lõpuks energiliselt  nagu ühest suust. (lõpuks midagi olulist, eks). Kõik fuajees istuvad memmed ning proua leti taga on hämmingus. Olukord on nii koomiline, et pahvatame naerma ning koos meiega kogu meid ümbritsev kollektiiv. Mida on eestlasele õnneks veel vaja.

Meil on ostetud pool-pansion pakett, et me kaks blondi, ei peaks öösiti tänavatel kooserdama. Läheme õhtust sööma. Meie ees järjekorras olevatele prantsuse pensionäridele antakse pihku pudel vett ja veini. Kui järjekord meieni jõuab, vaatab kelner meie toa kaarti ning ei anna meile midagi. Ee.. et siis, mingi diskrimineerimine. Olgu, läheme söögisaali ning siis selgub, et seal pole tilkagi juua. Ei teed, ei mahla,ei vett. Mitte midagi. Kodus ma ei joo mitte kunagi söögi kõrvale. Kuid kui sind on päev otsa päike küpsetanud ja sa tead, et juua EI OLE, siis tahad seda kohe eriti.
Uurime asja, ja siis selgub, et jook on hinna sees neile, kes tulevad grupiga. Meie saaksime selle eraldi tasu eest. Järgmisel õhtul on meil viiekas kaasas. Palume juua. Kelner keeldub meie käest raha vastu võtmast ja annab veepudeli niisama. Järgmisel õhtul samamoodi. Meil hakkab juba imelik. Tahaks sotid selgeks teha, et kõik oleks nagu peab. Ja kuni puhkuse lõpuni käibki meil selline veider mäng- palun, me sooviksime osta vett. Palun, Ahh. raha pole vaja... Imelik. Palju see vesi seal siis maksab, et ei kannata kõigile jagada?

Puuviljad? Tänan küsimast. Ma olin esimest korda elus hotellis, kus puuviljade ning rohelisega ei koonerdatud, Ja teate: Hispaanias maitsevad Hispaania maasikad nagu Eestis Eesti maasikad. Mmmmmmm

Kui eesootava temperatuuri suhtes olid erinevad ilmaagentuurid kõhkleval seisukohal, siis ühes olid kõik kindlad: selle nädala jooksul vihma ei tule. Ühel hommikul ärgates, oli taevas hall ja tibutas.
Minu päikeseallergiast vaevatud nahk rõõmustas, aga tüdruk, kes "ei olnud veel ÜLDSE pruun" oli väga õnnetu.
Mida teha pisikeses suvituslinnas, kui vihma sajab. Otsustasime, et käime ära Gironas. et muuseum ja kirik ja kaubanduskeskus. Vähemalt katuse all. Buss hakkas sõitma. Tibutamisest sai sadu ja sajust padukas. Kui Gironasse jõudsime, siis lausa kallas. Ma pidasin 25 eurost investeeringut vihmavarju natuke paljuks .Ja väga külm oli ka. Seega ostsime uue pileti ja sõitsime sama bussiga tagasi. Käisime Gironas...
Ja arvake. Just. Meie nö kodulinnas säras päike ja inimesed võtsid päikest.

Käisime ka Barcelonas ja loomulikult kohustuslikul paadireisil mööda rannikut-  Tossa de Mari. Tossa de Mar meeldis mulle nende paari kohaloldud tunni jooksul pisut enam, kui meie "kodu". Tundus vähem kommertslik ja hispaaniapärasem. Aga sinna on kehv transpordiühendus, nii et omal käel on raske minna. Barcelona oli imeline. Ja tagantjärele targutades. järgmisel korral võiks ööbimise sinna võtta. Seal on samuti kaunid rannad ja linnas ehk rohkem teha ka.

Meie linna vaatamisväärsuseks nr 1 peeti Jardins de Santa Clotilde. Kaunis aed, mis saab meilt, kui ühe paremini ärapeidetud vaatamisväärsuse auhinna. Natuke väike, aga tegelikult tõesti ilus ja tasub minna. Minu jaoks oli nr 1 hoopis ranniku kaljusse tehtud rada. Merekohin, mändide mühin. Imelised vaated. Seda tõesti kodus pole.
Kirik ja muuseum olid muidugi ka, aga üldiselt on see linn orienteeritud pidutsemisele. Igal tänavanurgal peatab sind inimene- krasavitsõ, devuški. u nas budet prazdnik....

Kogu see linn ja hotell olid väga lärmakad. Kusagil tehti teetöid, kõik mida kõrvaltoas ja õues räägiti oli selgelt kuulda, kusagil õues undas ventilaator, liiklus ja pidu-pidu-pidu.

Ühel õhtul, mul oli juba öösärk seljas kuulen, et keegi karjub. Sosedi!! Pomogite! Niimoodi naeruga pooleks, nagu purjuspäi ikka nalja tehakse. Aga järele ei jäta ja läksin siis rõdule vaatama. Niipea kui pea välja pistsin sain sahmaka suitsu näkku. Selgus, et minu kõrvalrõdu tsikid olid tulnud rõdule suitsu tegema ja ukse enda järelt kinni tõmmanud. Ja nüüd vangis. Peale minu olid nii mõned teisedki rõdudele tulnud ja venelased püüdlikult ja hästi aeglaselt üritasid rahvale selgitada, milles probleem. Kas te tunnete kedagi, kes ei oskaks vene keelt. Eriti, kui rahulikult rääkida?... Õnneks meenusid ühele neist inglise keeles numbrid. Ehk siis suutis välja öelda oma toa numbri. Printsessid said päästetud.

Jah, ma olen natsionalist. Aga nii kurb on sõita kuhugi kaugele, kus sind tervitavad venekeelsed mööbli-mobiili- kinnisvarakuulutused. Ladus venekeelne teenindus ja see, mis mind närvi ajab: tänaval pöördutakse minu, kui venelase poole. Ma saan aru, et nemad seal ei mõtle sellega midagi halba, Aga ainult ühest piisaks- pöörduda küsimusega- vabandage, kas te räägite vene/inglise misiganes keelt. Ja asi oleks korras. Kuid see, et mind mingite müüjatele teadaolevate väliste tunnuste põhjal klassifitseeritakse venelaseks. see on solvav.
Venelastel polegi põhjust õppida (eesti) keelt. Suvalises maailma otsas on neil võimalik saada omas keeles tööd ja leiba. Rahvaste vahelise suhtlemise keel, nagu koolis kunagi õpetati. See ongi tõsi.

 Ja tegelikult ei puuduta see ainult venelasi. Ma mäletan, päriselt ka, veel aegu, kui reisile minnes pidi kaasas olema sõnastik, et aru saada millises poes on õlu ja millises jäätis. Ma mäletan, kui enne reisi sai uuritud- et, eksju, vähemalt turismipiirkonnas nad ju ikka inglise keelt oskavad. Globaliseerunud maailm.
Ma tean, te ütlete nüüd, et mine sinna, kus teised ei käi. Eemale turistiradadest. Jah. Aga see võtab liiga palju energiat. Ma tahaks Türgis Türgit ja Hispnaanias Hispaaniat ja Kataloonias Katalooniatnii, et ei peaks seda eraldi otsima.

Kuna lennuk väljus väga-väga vara, siis olin arvestanud,et peame taksoga lennujaama saama (55 euri!). Õhtul läksin vastuvõttu taksot tellima. Letis oli pikk ja tugev must mees, kes ütles- no problemo. Ta viskab meid hommikul oma autoga 40 eurtsi eest ära. Ütlesin jah. Ja pärast hakkasime mõtlema.Miks peaks üks inimene meid lambist keset ööd lennujaama viima? Kindlasti on mingi jama ja tegelikult tahab ta meid hoopis bordelli müüa....
Hommikul oli mees kohal. Ja sõitsime pimedas udus lennujaama poole. Pisut enne lennujaama jäi mees täiesti suvas kohas  tee ääres seisma. (No nüüd see tuleb...) Pöördus meie poole ja ütles, et lennujaam on põhimõtteliselt siinsamas, aga ta tahaks nüüd oma raha kätte saada.
?!?
Me oleme kahekesi. Mõtlesin. Ja maksin ära. Võttis raha vastu ja sõidutas meid lennujaama ukseni.  Jätsime südamlikult hüvasti.
Miks ja mis see oli? Ei tea.

6 kommentaari :

  1. Huvitav, mis selle päikesega küll on. Mul pole varem kunagi päikeseallergiat olnud ja nüüd paneb ka läbi autoakna paistev kodumaa päike mu käed sügelema...

    VastaKustuta
  2. On Lloret der mar-is mõni supermarketi moodi asutus ka olemas, või kõik on n.ö. turismiputkad ja õige pood on ainult Barcelonas?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah.oli spar ja isegi nn normaalsed roiva ja jalatsipoed olemas

      Kustuta
  3. kas tohib küsida, millises hotellis te peatusite ja kas rand oli nn puhas?

    VastaKustuta
  4. Rand oli puhas ja liivane.
    Hotell oli Astoria Park. Asukoht oli iseenesest super-küll mitte just vee ääres, randa oli ca 5 min jalutada, poed ja söögikohad olid lähedal.
    negatiivsetest asjadest kirjutasin.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!