Kollektiivne sünnipäev

Üks, mida ma ei salli on sünnipäeva pidamine kollektiivis- ei tööl, ei koolis, ei lasteaias. Ja nagu mulle kõrvalt vaadates tundub, siis ei meeldi see ka väga mitmele teisele inimesele. Mul on tegelikult vedanud, mu sünnipäev on suvel. Nüüd, täiskasvanuna olen ma üritanud võtta selleks ajaks puhkuse, aga alati pole see võimalik. Ning siis on üks suur peavalu. Mida ja kuidas pakkuda kollektiivile.

Koolis tõi sünnipäevalaps tavaliselt kommi. Millalgi keskkoolis tekkis aga segadus. Need, kes kommi ei toonud oli nõmedad ( sest kes ei tahaks kommi) ja kes kommi tõid olid ka nõmedad (sest kes see siis kooli kommi toob). Meil oli kombeks kinkida sünnipäevalapsele isetehtud kaart ja siis tekkis või ei tekkinud pisike piinlik hetk, kus sünnipäevalaps sai öelda kas lihtsalt aitäh ja tund jätkus, või siis ütles aitäh ja pidulik moment venis kommide jagamise ja nahkapistmise tõttu pikemaks. Ning klassikollektiiv oli sünnipäevalapsele tänulik, sest koduste ülesannete kontrollimiseks jäi vähem aega.

Minu esimeses töökohas oli kombeks pakkuda kiluvõileiba ja sovetskoje šampanskojet. Ma jälestan kilu ja ei joo mulllidega jooke. Aga nii oli olnud 100 aastat enne mind, sest ettevõtte vanemaealine kollektiiv oli niimoodi harjunud. Ma ei mäleta, millega täpselt ma kolleege võõrustasin, aga valest võileivast nõmedam oli kogu see olukord. Inimesi võis tulla sulle õnne soovima 10- 50. Arvesta siis, kui palju kulub. Kui ametlik osa läbi, siis tekib ebamugav vaikus, kõik matsutavad süüa, rääkida millestki väga pole. Suures firmas kõigiga iga päev kokku ei puutu ja töö asjadest pole süldilaua taga väga kohane rääkida. Ise kibeled tööle tagasi ja on näha, et ka teised piiluvad vargsi kella. Kindlasti jääb toitu kõvasti üle. Kui järgmine on tööpäev, siis pole hullu- küll süüakse ära. Aga kui pidu toimub reedel, on igavene peavalu jääkidega.


Ja ka seda ei saaks öelda, et  a la ise tahad küll torti ja kommi, aga teistele ei taha pakkuda. Ei ole nii. Mulle ei meeldi ka teiste sünnipäevad sellises poolametlikus- poolvabas seltskonnas-õhkkonnas. Stressis sünnipäevalaps ja tööle kibelevad kolleegid.

Hea, kui on olemas kindlad mängureeglid ja veel parem, kui su kollektiiv koosneb u 10-st inimesest, kes kõik on kompaktselt koos. Kord oli meid kolm, kellel sünnipäevad päevaste vahedega. Ning tookord oli meil kombeks, et kontoris oli lill ning mingil kokkulepitud õhtul läksime hoopis purjetama või grillima või kala püüdma või keeglit mängima. Ja sünnipäevalaps tegi välja väikese snäki. Kolmekesi koos oli see jõukohane ning mõnus ja töö juures toiduga mängimist polnud.

Väga hea on Läti ja kuuldavasti ka Soome variant. Üks mu tuttav läks tööle Riiga, kuna ta töötas personalitöötajana, siis nagu Eestis, pidas ta ka Lätis enda kohuseks sünnipäevi meeles pidada. Lilleraha kogumisest tuli aga suur skandaal: selgus, et sealkandis on sünnipäev kodaniku privaatne püha ja seda ei tähistata töö juures. Tööl on pidu hoopis nimepäevadel, millal Janis või Ieva võtab kaasa tordi ja pakub ka kaaslastele.

Suuremas kollektiivis olen ma tavaliselt sünnipäeva lahendanud kommide-küpsiste ja puuviljadega. Neid saab osta nii, et jagub 5-100le inimesele ning kui järgi jääb, ei lähe ka pahaks. Väiksemas kollektiivis olen üritanud oma sünnipäeva siduda lõunapausiga a la pakun magustoitu. Sest paljud siiski väga ei viitsi nö peale tööd jääda. Elu on näidanud, et paremini läheb peale ikkagi soolane, ka siis, kui peaks olema nö magustoiduaeg.
Sel aastal oli aga tõeline logistikaülesanne. Pean välja sõitma hommikul pool 8, seega midagi tellida ei saa- ma ei saa seda nii vara kätte. Siis peab saadus kannatama 3 tundi autosõitu ning kohapeal enne söömist u 2-4 tundi sooja ruumi. Külmikut pole, vett pole.
Ma otsustasin rabarberikoogi ja murelite kasuks. ja kõik laabus. Aga, kui saaks, ma hääletaksin ikkagi selle variandi poolt, et mu sünnipäeva tööl tähele ei pandaks...:)