esmaspäev, 17. juuni 2013

Kollektiivne sünnipäev

Üks, mida ma ei salli on sünnipäeva pidamine kollektiivis- ei tööl, ei koolis, ei lasteaias. Ja nagu mulle kõrvalt vaadates tundub, siis ei meeldi see ka väga mitmele teisele inimesele. Mul on tegelikult vedanud, mu sünnipäev on suvel. Nüüd, täiskasvanuna olen ma üritanud võtta selleks ajaks puhkuse, aga alati pole see võimalik. Ning siis on üks suur peavalu. Mida ja kuidas pakkuda kollektiivile.

Koolis tõi sünnipäevalaps tavaliselt kommi. Millalgi keskkoolis tekkis aga segadus. Need, kes kommi ei toonud oli nõmedad ( sest kes ei tahaks kommi) ja kes kommi tõid olid ka nõmedad (sest kes see siis kooli kommi toob). Meil oli kombeks kinkida sünnipäevalapsele isetehtud kaart ja siis tekkis või ei tekkinud pisike piinlik hetk, kus sünnipäevalaps sai öelda kas lihtsalt aitäh ja tund jätkus, või siis ütles aitäh ja pidulik moment venis kommide jagamise ja nahkapistmise tõttu pikemaks. Ning klassikollektiiv oli sünnipäevalapsele tänulik, sest koduste ülesannete kontrollimiseks jäi vähem aega.

Minu esimeses töökohas oli kombeks pakkuda kiluvõileiba ja sovetskoje šampanskojet. Ma jälestan kilu ja ei joo mulllidega jooke. Aga nii oli olnud 100 aastat enne mind, sest ettevõtte vanemaealine kollektiiv oli niimoodi harjunud. Ma ei mäleta, millega täpselt ma kolleege võõrustasin, aga valest võileivast nõmedam oli kogu see olukord. Inimesi võis tulla sulle õnne soovima 10- 50. Arvesta siis, kui palju kulub. Kui ametlik osa läbi, siis tekib ebamugav vaikus, kõik matsutavad süüa, rääkida millestki väga pole. Suures firmas kõigiga iga päev kokku ei puutu ja töö asjadest pole süldilaua taga väga kohane rääkida. Ise kibeled tööle tagasi ja on näha, et ka teised piiluvad vargsi kella. Kindlasti jääb toitu kõvasti üle. Kui järgmine on tööpäev, siis pole hullu- küll süüakse ära. Aga kui pidu toimub reedel, on igavene peavalu jääkidega.


Ja ka seda ei saaks öelda, et  a la ise tahad küll torti ja kommi, aga teistele ei taha pakkuda. Ei ole nii. Mulle ei meeldi ka teiste sünnipäevad sellises poolametlikus- poolvabas seltskonnas-õhkkonnas. Stressis sünnipäevalaps ja tööle kibelevad kolleegid.

Hea, kui on olemas kindlad mängureeglid ja veel parem, kui su kollektiiv koosneb u 10-st inimesest, kes kõik on kompaktselt koos. Kord oli meid kolm, kellel sünnipäevad päevaste vahedega. Ning tookord oli meil kombeks, et kontoris oli lill ning mingil kokkulepitud õhtul läksime hoopis purjetama või grillima või kala püüdma või keeglit mängima. Ja sünnipäevalaps tegi välja väikese snäki. Kolmekesi koos oli see jõukohane ning mõnus ja töö juures toiduga mängimist polnud.

Väga hea on Läti ja kuuldavasti ka Soome variant. Üks mu tuttav läks tööle Riiga, kuna ta töötas personalitöötajana, siis nagu Eestis, pidas ta ka Lätis enda kohuseks sünnipäevi meeles pidada. Lilleraha kogumisest tuli aga suur skandaal: selgus, et sealkandis on sünnipäev kodaniku privaatne püha ja seda ei tähistata töö juures. Tööl on pidu hoopis nimepäevadel, millal Janis või Ieva võtab kaasa tordi ja pakub ka kaaslastele.

Suuremas kollektiivis olen ma tavaliselt sünnipäeva lahendanud kommide-küpsiste ja puuviljadega. Neid saab osta nii, et jagub 5-100le inimesele ning kui järgi jääb, ei lähe ka pahaks. Väiksemas kollektiivis olen üritanud oma sünnipäeva siduda lõunapausiga a la pakun magustoitu. Sest paljud siiski väga ei viitsi nö peale tööd jääda. Elu on näidanud, et paremini läheb peale ikkagi soolane, ka siis, kui peaks olema nö magustoiduaeg.
Sel aastal oli aga tõeline logistikaülesanne. Pean välja sõitma hommikul pool 8, seega midagi tellida ei saa- ma ei saa seda nii vara kätte. Siis peab saadus kannatama 3 tundi autosõitu ning kohapeal enne söömist u 2-4 tundi sooja ruumi. Külmikut pole, vett pole.
Ma otsustasin rabarberikoogi ja murelite kasuks. ja kõik laabus. Aga, kui saaks, ma hääletaksin ikkagi selle variandi poolt, et mu sünnipäeva tööl tähele ei pandaks...:)

2 kommentaari :

  1. Kooliajal oli mul küll kahju, et sünnipäev suvel, sest meil oli alati selline traditsioon, et sünnipäevalaps tõsteti tooliga üles - vot seda tahtsin mina ka! Korra tehti nii ka, et koguti kõik suvised sünnipäevalapsed kokku ja tehti see tõstmine mai lõpus ära aga see oli selline kampaaniakorras, ei jätnud erilist muljet :) Suuremas töökollektiivis on jah sünnipäevad pigem üks suur ebamugavuse allikas. Kunagi, üle saja inimesega organisatsioonis töötades, läks ikka arvestatav summa lilledeks tundmatuile inimestele - käisimegi niimoodi mööda kabinette, et tere, mina olen see-ja-see sealt osakonnast, palju õnne! Milleks?

    VastaKustuta
  2. Olen täpselt sama meelt, et sünnipäevad tööjuures on väga häirivad. Kunagi kui sattusin suurde firmasse tööle, siis oli seal sisse juurutatud, et oma sünnipäeval väljategemine oli kohustus. Kusjuures välismaalasest firmaomanik ei sallinud seda kommet, aga paarist naisest koosnev initsiatiivgrupp sellest ei hoolinud. Ükskord juhtus nii, et ma teatasin, et mu sünnipäev jääb ära, kuna ma ei soovi seda tähistada. Mul oli elus raske aeg ja polnud tuju. Palusin, et seda päeva tähele ei pandaks. Ja mis siis juhtus - loomulikult nad korraldasid mulle ise peo keset tööpäeva. Toidu ja kingikesed ja kõik. Kohutavalt ebamugav ja piinlik oli, sest nii tekkis mul ju tunne, et olen mingi kooner, kes välja ei taha teha. Sisuliselt mõjus see pigem kui koha kättenäitamine. Väga ebamugav olukord. Oleksin ma teadnud, et nii läheb, oleksin ise välja teinud. Kummaline, et inimese soovidega ei arvestata, töökoht on ju ikka töö tegemiseks, mitte pidude pidamiseks keset päeva. Samas kui mõned kolleegid on mul kodus külas käinud, siis on väga vahva, sest see on hoopis teine keskkond palju väiksema ja mõnusama seltskonnaga. Muide, Rootsis ei peeta ka tööl sünnipäevi ja neist välja tegemine on pigem ebaviisakas. Kahjuks eestlased seda ei mõista ja suruvad ikka omi kombeid peale. Kummaline rahvas oleme.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!