kolmapäev, 12. juuni 2013

J.K. Rowling Ootamatu võimalus

Ma ikkagi kirjutan ka sellest raamatust, sest üks teema jäi mind painama.

Kokkuvõtteks. See raamat on just täpselt selline, nagu te ilmselt olete juba kuulnud. Nagu BBC seep(kultussari, esilinastus, kvaliteetseriaal) väiksest Inglise linnakesest. Umbes 100 tegelast, kes meelde ei jää.
Millegipärast oli mulle jäänud teadmine, et tegemist on kriminulliga. Ja nii ma ootasin asjatult lõpuni, millal selgub, et surnud mees oli hoopis mõrvatud. Aga polnud. Kõik kes surid, surid ise.

Kõige veidram oli  minu jaoks väga arusaamatu jutukat kooshoidev ja tegevusliine ohjav kandev teema. Et siis haldusprobleemid. Kohalikule tasandile tuues: a la kas Peetri alevik peaks olema Rae valla, Tallinna või Mõigu haldusalas. Väga intrigeeriv, kas pole.
Kui ma oleksin selle raamatu toimetja, siis ütleksin. kallis J.K. või kuidas iganes nad omavahel teineteist kutsuvad- ära püüa kirjutada sellest, mida sa ei oska. Kirjuta sellest, mida sa suudad maailmatasemel. Nimelt lastest ja noortest.

Seal on tegemist lastega ( teismelised), kellel on oma vanematega kuidagiviisi halb suhe. Kõik noored reageerivad erinevalt. Kes murdub, kes võitleb, kes üritab üle olla, kes ülbitseb teistega...Skeem on sama, aga lahendused ja tulemused on erinevad. Sest inimesed on erinevad.
Eriti läks mulle südamesse üks india tüdruk, kellel olid edukad õde-vend. Ja tema, oli selline tavaline.

Ma loen ajalehest, et sõpruskond teeb oma lastele kooli, sest: vanemad soovivad, et kool arvestaks lapse eripärase loomusega.ja tööandjad arvavad, et noored kandidaadid arvavad lihtsalt, et küll «teie tahate mind ja mina ei pea pingutama", ehk siis noored usuvad, et nad on erilised. Siia ma linki ei panegi, sest selleteemalisi artikleid on kümneid. 
Tuleb välja,et noored on jõudnud selleni, mille nimel tänast haridusreformi ja erakoole luuakse- iga inimene on eriline ja peaks saama võimaluse selle eripära säilitada, täiesti iseenesest. Ses samas praeguses haridussüsteemis, mis ei tunnusta ja ei näe lapses isiksust ning tema erilisust.

Mu tutvusringkonnas, välja arvata üks erand, on kõigil väga tublid lapsed. Ja kui oma tuttavad oleme valinud ehk mingite parameetrite põhjal, siis ka blogiring, mida loen- mitmelapselised emad,-ka neil on eranditult ainult väga tublid lapsed ( Ma rõõmustan koos teiega!) Õpivad neljadele-viitele, on aktiivsed, ettevõtlikud, hea suhtlejad ja tegelevad oma hobidega. Juhul, kui me loeme meediast nö  ühiskondlikult mitteheaks kiidetud "hea lapse" standardile vastavatest noortest, siis on tavaliselt tegemist looduse viperuse või õnnetuse tagajärjel füüsilise või vaimse puudega noorega. Kes ikka saab hakkama.

Aga, nagu ka selles raamatus on olemas ka lapsed kes õpivad vaevu kolmedele on passiivsed ja halvad suhtlejad? Filmides on sellised lapsed- nohikud ja heidikud tavaliselt muus mõttes nutikad. Aga kui pole film vaid päris elu ja päriselt polegi mingit tugevat külge. Ja kas emad peavad ja saavad ning peamine küsimus- suudavad, olla uhked ka nende üle. Selles raamatus ei suuda. See india ema ei suuda, sest ta muretseb ja tunneb end süüdi: ühiskond ja tööandjad neid end erilisena tundvaid lapsi ei vaja ega oota. Või peavad emad teesklema- sest "me peame ju armastama oma lapsi just sellistena, nagu nad on". Ja siis tahaks ma lugeda ka raamatut sellest, kuidas tunnevad end lapsed ise. Kui nende kõrval kasvavad edukad õed-vennad, koolis ei ütle talle küll keegi pahasti (st õpetajad), aga ta tunneb ja tajub ja näeb seda, et ta suudab vähem kui teised.

Misläbi ma jõuan küsimuseni, et kas ja kui palju üldse mõjutavad noort inimest nende vanemad ja kool. Ning, kui see on kaasasündinud, siis ei peaks ju vanemad end süüdi tundma?
Nad ei peaks kurvastama, et neil on nt ekstravertne, aeglane, kohmakas vm laps- vaid rõõmustama, et tulevane haridusüsteem võimaldab tal selline olla ja selliseks jääda. Ei peaks muretsema, et kuhu see laps tulevikus sobitub ja kuidas saab hakkama kiirete ja nutikate konkurentsitihedas keskkonnas

Aga pole ju nii..? Või on?

Natuke segane sai see monoloog. Ma mõtlen veel selle üle ja ehk kirjutan kunagi veel.

11 kommentaari :

  1. üldiselt näitavad vaatlusandmed (maailma haridussüsteemide ja nende tulemuste pealt korjatud), et vahet pole, milline haridussüsteem on, õpilased jäävad seal ikka enam-vähem sama ekstravertseks, andekaks-andetuks, kohmakaks-osavaks kui nad on. Selles mõttes ei saa öelda, et "tulevane haridussüsteem võimaldab neil selline olla", sest vana haridussüsteem "võimaldab" ka - sest sinna pole lihtsalt suurt midagi parata. Vahe on peamiselt selles, kas nad õpivad ennast selle käigus vihkama või aktsepteerima. Ja mõnel eriti drastilisel juhul, kui anded jäävad muu imelikkuse tõttu märkamata, võib muidugi minna nii, et kõrgel tasemel intellektiga laps saab intellektipuude sildi otsaette ega saa iial korralikku haridust, nagu Eestis on juhtunud (vist epilepsiajuhtumitega, kui ma õigesti mäletan; autistidega juhtub seda veel enam).

    Aga mis tavakoolide õpitulemustesse puutubu, siis sellel alal näikse ainus vahe tulevat õpetajate tasemest - seegi ei ole väga suur vahe, aga no mõnes olukorras võib olla määrav ka 5- või 10-punktine IQ erinevus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. PS:
      IQ, mis ametlikult võttes ei ole õpitulemustega seotud, võtsin ma siin mängu sellepärast, et PISA testide tulemustega korreleerub ta ikkagi väga kõvasti.

      Vaatasin, et jutt sai natuke segane, aga mõte on see, et uurimistulemuste järgi paistab, et kasvatuse ega haridusega ei ole võimalik isiksuseomadusi ega intellekti oluliselt muuta - küll on võimalik anda head või halvad tingimused kaasasündinud võimete avaldumiseks, drastiliseks näiteks võib tuua selle, et Mowglitel ei avaldu kaasasündinud keelevõime. Ja selle asjaga paistab olevat nii, et märgatav mõju on paraku just keskmisest selgelt halvematel tingimustel.

      Aga keskkond saab tekitada neuroose või need tekitamata jätta, luua baasturvatunde, nii et inimene ei pea elu otsa hiljem tõmblema, või selle andmata jätta...

      ja siis on veel hulk pärilikke või muidu kaasasündinud haigusi, mida saab õigeaegse raviga blokeerida või vahel isegi taanduma sundida. ADHD pidi olema seda paremini ravitav, mida varem talle jälile saadakse: kui laps jõuab ravimata ADHD-ga juba kooli, siis on hulga raskem aju paika loksutada.

      Kustuta
  2. mu enda jutt oli ka väga segane:)

    aga mu point st retooriline küsimus ongi see, millest Sa kirjutad.
    Ok, laps on näiteks aeglane, rumal ja passiivne (see pole hetkel oluline). Ideaalses koolis ja peres tal neuroosi ei tekitata, talle öeldakse, et see on täiesti ok, selliseid inimesi on ka vaja jne jne jne

    ja siis läheb see laps nö maailma- tööturule näiteks. Ja saab šoki. Ta ei saa tööd, sest ei suuda ennast müüa, ta ei tee karjääri (kui see peaks oluline kriteerium olema), sest ei suuda ennast väljendada ja tal on asjadest arusaamisega raskusi
    Hüva, ärgu siis tükkigu kuhugi. Tehku mingit lihtsamat tööd. Ja siis jõuame ambitsioonide ja eneseteadvuseni. See noor võib ju aru saada, et ta aeglasem, kui ta kaaslased. Aga ambitsioonid ja võimed ei ole korrelatsioonis. Ta tahab ikkagi head palka, au ning kuulsust. Seda, et ta vanemad ei halesteks- a la sina meie õnnetuke (aga sinu õde/vend...vaata kuidas tema).
    Sest ma tõepoolest ei usu, et vanemad annavad nö alla. Iga vanem ju tahab, et ta laps oleks õnnelik. Ja kas sa ikkagi oled 100% õnnelik, kui su laps teeb küll võimetekohast tööd, aga ei saa muu eluga ja äramajandamisega hakkama?

    Aga ega ma muidugi täpselt ei tea. Kui mul oleks nt 6 last, siis vist poleks oluline, et kõigil läheks super hästi. Nö loomulik kadu- kui ühest saaks kurjategija, teisest töötu joodik ja samas ülejäänud 4 saaksid oma eluga hakkama, siis oleks see ok?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei usu ausalt öeldes, et kesiste võimetega JA neurootiline ja madala enesehinnanguga ("enesehinnang" mitte selles mõttes, et "ma olen parim", vaid vastusena küsimusele "kas ma tohin elada või peaks ma ennast parem ära tapma, et kõigil oleks parem") tööturul paremini hakkama saab. Vastupidi, andmed näitavad, et madal enesehinnang segab isegi neid võimeid rakendamast, mis olemas on.

      Kui vanemad on toetavad ja sõbralikud adekvaatselt ega pane pähe ideid à la "sinust peab saama tippteadlane", siis ei tohiks ka ambitsioonid reaalsusega vastuollu minna.

      Tõtt-öelda on laste ambitsioonide pushimine sageli hoopis toetavuse ja turvatunde loomise vastandiks. Stiilis "kui sinust ei tule tipp-seda-ja-seda, siis me sind ei armasta." Meenub jälle see tuttav, kelle isa vahepeal keeldus temaga suhtlemast, sest tütar sai ülikooli ajal lapse (st ülikooli lõpetamine lükkus paar aastat edasi), ja nõustus uuesti suhtlema alles siis, kui tütar oli saanud prestiižse ametikoha.

      Arvatavasti ongi parim, mida kehvade võimete puhul teha saab, õpetada neid nõkse, mille abil aeglust jne korvata. On palju valdkondi, kus teeb palju ära ka tublidusega. Need ei ole küll erikuradi glamuursed, aga jällegi, sel juhul on kodus ilmselt vaja õpetada muid väärtusi kui "peab saama rikkaks ja kuulsaks".

      Võimetest veel - on üks asi, mis õnnekombel ei paista IQga korreleeruvat ja see on see, kui kena inimesega on tegemist. kui sõbralik ja hooliv ta on. Tähendab, keskpäraste või alla seda intellektuaalsete võimetega inimesest võib saada tegija mingil hoolivust nõudval tööl - rikkaks sellega ei saa, aga igatahes ei ole juhul, kui sellisele inimesele öeldakse, et teda on vaja, tegemist valetamisega.

      Kujutava kunsti anne paistab samuti olevat üks neid, mis mõistusest ei küsi. Või noh, oleneb kujutava kunsti liigist, aga igatahes võib olla andekas maalija, kelle IQ on alla 100.

      *

      Aga üks kurb asi paistab olevat see, et nagu öeldud, mõjutab keskkond vaimseid võimeid peamiselt selle kaudu, kui võimekate inimestega laps kokku puutub (mitte selle kaudu, mis metoodikat nad tema peal katsetavad). Ja arvestades, kui suurel määral on sellised võimed pärilikud, on päris nukker, et need, kellel on pärida olnud suht vähe, on ka kehvemad võimalused sellegi väljaarendamiseks, mis neil on. Lisame siia selle teguri, et vähevõimekatel inimestel paistab sageli olevat usk, et rangusega saab võimete puudumist korvata, ja saamegi lapse, kelle olemasolevadki anded ei saa areneda, sest pole, mille eeskujul - aga see-eest saab ta kõvasti peksa.

      Kustuta
    2. TLDR: hoolimne ja toetamine /= ebaadekvaatsete ootuste tekitamine. Ma lausa arvaks, et täpselt vastupidi.

      Kustuta
    3. Ma arvan, et see asi on natuke keerulisem. Sest tegelikult sa ju ei tea, kas su laps on rumal või mitte. (või siis sa vähemalt loodad, et ta on ainult laisk). Ja ennustustel on kalduvus nö täituda.
      Kui sa oma lapse nt 10 aastaselt maha kannad- kullake, sinul on arvudega küll pahasti ja sellest ei tule midagi( ma ei pea silmas, et just täpselt nii öeldakse, aga põhimõtteliselt)- siis tegelikult võtad sa talt ambitsiooni sel alal pingutada.
      Laps kannab ennast matemaatika alal maha ( ja ema mõtelb kogu elu. Krt, minul oli ju ka koolis matemaatika 3, aga vaat kui hea raamatupidaja minust sai. oleks pidanud ikka rohkem torkima ja sundima)

      Õige käitumine on ikkagi see, et - jah, sa said praegu 3, aga kui rohkem töötad, siis võid saada ka 5-e.
      Mis samal ajal annab lapsele sõnumi" tee tööd ja näe vaeva ja sa jõuad kuhu iganes".
      Pingutab, teeb viiele ja läheb lolli peaga nt mõnd reaalala õppima ja on terve elu õnnetu.
      (see viimane on minu näide, mitte et ma väga õnnetu oleks, aga elu oleks olnud poole lihtsam küll).

      Mina olin tubli ja töökas ja konkurents ja kadedus on mind alati pannud ( positiivselt) pingutama. Samas tean inimesi (ja raamatu juurde tagasi tulles, siis seal olidki erinevad väljundid), kellel raskused tekitavad meeleheite ja võtavad täiesti motivatsiooni ära.

      Ehk siis,s ee on väga keeruline teema. Ja see vastus, mida ma kuulda tahaks on tegelikult see, et emad ei ole süüdi:)Laps on nii mitme muutujaga algmaterjal, et õigeid vastuseid pole.

      Kustuta
    4. jah, seda kindlasti (et ei ole süüdi)... vähemalt kui midagi väga hirmsat ei tehta või midagi väga elementaarset tegemata ei jäeta.

      apropoo, kas sa ise arvad, et sa oled reaalainete peale andetu ja sind nügiti sel alal pingutama asja eest teist taga?

      Ma mõtlesin praegu sellele, kuidas lapsed asju õpivad ja mulje jääb, et paljalt pingutamisega ei õpi enivei midagi ära (kui me just juhmi tuupimist õppimiseks ei nimeta - aga miks me peaksime?), peab olema ka anne ja/või huvi, nii et seda hirmu ei tohiks tegelikult olla, et näh, pingutab ilmaasjata ja õpib ära asja, mille peale tal mingeid eeldusi ei ole.

      Teisest küljest: seda arvan ma küll, et põhikoolimaterjal peaks annete poolest olema jõukohane kõigile, kes on üldse koolikõlbulikuks tunnistatud, nii et kui on lademes lapsi, kes tulevad sellega toime ainult juhmi tuupimisega või ei tulegi, siis tuleks küll vaadata, et huvitav, kas õpetajaskond ei ole ülesannete kõrgusel (õpetajad, kes oma ainet sisuliselt ei valda, ei ole kahjuks haruldused) või on klassikomplektid liiga suured, nii suured, et osa lapsi lipsab pragude vahelt läbi.

      *

      aga asi, mille pärast ma peamiselt vaidlesin, oli see, et postituses võrdsustus stimuleerimine-motiveerimine kuidagi halvastiütlemisega. justkui siis, kui halvasti ei öelda, olekski täitsa stimuleerimata kohe. ja ma olen näinud pigem vastupidist, täpselt nagu sa oma viimases kommentaaris ütlesid: et ennustused kipuvad täituma, nimelt kui lapsele öeldakse halvasti "lollakas, sinust ei tule nagunii midagi", siis ta ei proovigi aru saada - kuigi oleks võimeline.

      Iseasi, et kas "sa saad küll, kui rohkem pingutad" saaks sel puhul aidata - see ei pruugi töötada, kui lapsel ei ole käepärast ühtegi eeskuju, kes asjast ise sisuliselt ja põhjalikult aru saab; kui õpetaja ise arvab, et "rohkem pingutamine" seisneb lihtsalt tuupimises, siis ma ei näe küll, mida kasulikku sellisest pingutamisest saab tulla.

      Kustuta
    5. jäin mõtlema küll selle peale, et kas "kui rohkem pingutad, saad viie", on parim võimalik motiveerimisviis. kuidagi formaalne tundub, à la, et "spikerdad paremini / tuubid kõiemini, saad viie, vat kui tubli, et niiviisi pingutasid", samas kui rõhk võiks ikkagi olla sellel, et õpitud asjast aru saadaks.

      Vbla langeks see probleem ära, kui häid hindeid saadakski ainult sisulise taipamise eest - kui nad olekski lihtsalt selle indikaator, et "nüüd on mu taipamine suurem", aga nii see praegu ju enamasti ei ole. vt väga väga naise mitut postitust ja kommentaari teemal, et "koolis ju õpitaksegi šlikerdamist ja ülejalalaskmist."

      Ja nii läheb see kahtlaselt samasse ooperisse, et "kui rohkem pingutad, saad kuulsaks ja rikkaks, a kui ei saa, siis oled luuser" - samas kui rõhk võiks olla pigem sellel, et leida endale elus mõtestatud tegevus ja eesmärk.

      Kustuta
    6. ma rohkem pikalt ei vasta:) Me mõlemad saame teha hoopis ägedaid postitusi sellest materjalist...:)

      Aga üks link teema jätkuks "põhikoolimaterjal peaks annete poolest olema jõukohane kõigile"
      http://uudised.err.ee/?06263370

      ja teine väga kurb number oli siin. Valim on küll kolmandik nendest, kes tööd pole leidnud, seega kogu noorus hukas pole.
      Aga fakt, et väga paljud lapsed ei suuda suhelda ja ei saa koolis õpitavast aru
      http://new.employers.ee/et/kompetents/vaatenurk/15374-kogemus-toeoetud-noored-on-suures-osas-kehva-suhtlusoskuse-ja-madala-eneseteadvusega

      Kustuta
    7. Su esimese lingi all oli üks väga märgiline lause:

      "Tema hinnangul on oluline ka kodu roll ning see, kuidas vanemad lapsele lugemises eeskuju annavad."

      Kui ma kunagi lugesin poes diagonaalis üht populaarteaduslikku statistikaraamatut (sellest, kuidas statistikat sotsioloogia peal teha), siis jäi meelde just see detail, et laste akadeemiline võimekus oli korrelatsioonis sellega, kui palju neil kodus raamatuid oli. Sellega, kuidas neid kasvatati või kas neid üritatakse lugema õpetada ja kuidas, korrelatsioon puudus.

      Teise lingi alt - kas sa pidasid kurva numbri all silmas neid, kes ei suuda hästi esineda ja oma tugevaid külgi välja tuua, või neid, kellel töötus on kõige väiksem probleem - jäi silma, et paljusid pärsib just madal enesehinnang: "...ebakindlus, kartlikkus ja liigne tagasihoidlikkus. See ei tähenda kaugeltki, et noores pole vajalikke omadusi ühe või teise tööga edukalt hakkamasaamiseks." Teisisõnu, omadused, mis aitavad tööd leida, pole tingimata samad, mis aitavad tööd teha - mu intuitiivne pakkumine on, et leidmiseks on vaja pigem enesekindlust ja tervet psüühikat, töö tegemisel tulevad mängu juba võimed ja anded.

      Ja kui tegemist on noortega, "kelle puhul tööpuudus on probleemidest veel kõige leebem ja kes maadlevad lõpetamata põhihariduse, keeruliste ja teinekord ka vägivaldsete peresuhetega, on pahuksis seadusega või kelle rahaasjad on juba põhjalikult sassis." ja kellest paljud "on laagrites jäänud silma oma töökuse, abivalmiduse ja hoolivusega ning sooviga oma elu muuta." - see grupp on just see, kellel oleks kõige rohkem kasu kõrgel tasemel kooliharidusest. Et kool suudaks pakkuda seda arengukeskkonda, mida kodu neile ei paku.

      Kustuta
  3. "Kui mul oleks nt 6 last, siis vist poleks oluline, et kõigil läheks super hästi. Nö loomulik kadu- kui ühest saaks kurjategija, teisest töötu joodik ja samas ülejäänud 4 saaksid oma eluga hakkama, siis oleks see ok?"
    No kus ta siis ok oleks, ei oleks ju :) Töötu joodiku peaksid viinaravile saatma ja edaspidigi tuge pakkuma,et tagasi langusi ei tekiks, kurjategijat peaksid kah püüdma oma või tema surmani ümber kasvatada. Ja seda mitte majandada oskavat last peaksid elu lõpuni aitama või siis nii kaua, kui jõudu jätkub, mis muud sul üle jääks ja kas sa seejuures oleksid pidevalt 100% õnnelik, noh vaevalt muidugi, aga eks helgemaid hetki võiks ju ikka ka ette tulla :)Aga kõik oleneks ka sellest, milline ema sa oleks ja teistestki asjadest. Küllap võiks neil teemadel palju uusi romaane kirjutada ja eks kirjutatakse ka. Blogisabas on säärast puhtteoreetilist olukorda raske hinnata, IMHO :)

    miskae

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!