kolmapäev, 20. november 2013

Valdur Mikita Lingvistiline mets

Dokumendid tõestavad, et mul on vähemalt 400 aastat ajalugu lõunaeestlasena. Oma esimesed 10 aastat olen ma kasvanud metsas ja metsaga, tänased kontaktid on jäänud järjest põgusamaks, Kuid klassikalises valikus - mets või meri, valin ma alati esimese. Ma mäletan veel seene- ja marjaloitse, millega neid samblast  välja meelitada. Ma armastan metsa ja ma usun, et saan temast siiani aru.

Seega, ma tahan uskuda kõike, mis selles raamatus kirjas. Ja ma usun, et ma ka mõistan seda. Või vähemalt teoreetiliselt peaksin mõistma.

See raamat oli tegelikult minu jaoks üks eklektiline puder.
Kohati pööraselt naljakas, siis väga igav ( peatükk mitmiktajust) ja minu jaoks täielik woo-doo. Absurd, mis jooksutab juhtme kinni.
Kui prognoos võimalusest, et meie lapselapsed suudavad kõrvitsatega suhelda, ajab mind naerma, on see siis fakt sellest, et mul on hea huumorimeel või on see märk- et ma ei saa millestki aru? Et ma ei oska näha ja kuulata, Need osad raamatust peegeldavad väga irooniliselt tänast tegelikkust.
Nagu autor ise ütleb- meie teadvus on märgistatud. Me oleme õpetatud õigesti või "õigesti" mõtlema. Meie ümber on kuhjades infot ja me ei tea mida uskuda. Kas absurd on absurd või näitab see meie reeglitega rikutud mõttemaailma.
Või peaks võtma seda kui väljakutset- nii ongi õige mõelda alati, mitte ainult peale kanepi suitsetamist?


Siis on selles veel asjalik (populaar)teaduslik osa  ja suuremalt jaolt väga nauditavad (ilukirjanduslikud) hüpoteesid ja mõttemängud.
Seda tüüpi raamatud peaksid ilmuma esimeses järjekorras digitaal-kujul. Vähemalt mina tundsin karjuvat puudust võimalusest ühenduda internetiga, et kontrollida fakte. Ma olen niivõrd rikutud inimene, et ma ei usu, Ma loen minu jaoks uusi ja huvitavaid fakte ja mu reaktsioon ei ole mitte- ahhaa. Vaid - ausalt ka, või? Ma kahtlen ja ma tahan saada kinnitust, et antud fakt on tõene.

See raamat on kui lihvimata teemant. Ma väga loodan, et see on jõudnud nii Eesti Turismiarenduse kui ka haridusministeeriumi lauale. Esimesele inspiratsiooniks, milliseid turismilõkse ja sihtmärke meie maa peidab- kui palju kasutamata ressurssi!
Ning haridusministeerium peaks seda käsitlema kui ideaalset näidisõpikut- distsipliinideülene ja integreeritud ajalugu, bioloogia, geograafia, eesti keel ja kirjandus...
See konkreetne raamat on lastele ilmselt pisut keeruline, aga kui mina oleks haridusminister siis teeksin sellest lihtsama variandi ja muudaks (ka näiteks Lennart Mere Hõbevalge) koolis kohustuslikuks kirjanduseks.
Esiteks juba eelpool mainitud fantaasia ja faktide piiri näitamiseks. Oskus, mis tänases maailmas on mu meelest ellujäämiseks hädavajalik.
Ning teine, väga oluline põhjus. Need raamatud kasvatavad uhkust Eesti üle. Annavad sulle teadmise, et Eesti maa ja rahvas ja keel ja kultuur ja ajalugu.. see on midagi ääretult ägedat, salapärast... Kui meie lastel oleks tugevam identiteet  ja uhkus oma rahvuse ja rahva üle, ehk jääks nad siia?

Ja ( pagan, ma olen ikka nii müügist läbi imbunud) kui võtta sealt välja kordused, asendada mõnede lõikude ettevaatlik kõneviis kindlaga ning tõlkida see inglise keelde, oleks meil maailmale pakkuda super-bestseller. (Ning see viimane lõik on tegelikult täpselt risti vastu raamatu ideoloogiale?)

Mulle väga imponeeris autori terane tähelepanek perifeeriast "spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba "ruumi" meil peaaegu enam polegi". Ehk siis põhjendus meie ülekontrollitud "nanny" kultuurile, poliitkorrektsusele.
ning samuti mõttekäik, mille tõesust on bioloogia juba korduvalt tõestanud: kui üks liik saavutab ülekaalu, kaob puhvertsoon ning ka dominantne liik ise on ohus.

Selliseid raamatuid lugedes tekib mul alati kaks mõtet.
Esimene, äkki me st Eesti ei peakski igatsema suureks. Ehk peaks Eestimaa eesmärk olema jääda väikseks? Tõmmata piltlikult öeldes müür ümber ja säilitada endid kui reservuaari.
See on vana hea küsimus nostalgiast ja kadunud maailmast.
Animistlik maailmakäsitlus on aidanud meid, autori hinnangul,  ellu jääda, aga kas see aitab meid ka elus püsida. Hoopis teistes oludes, olukorras, kus väliseid mõjusid pole võimalik vältida.
Mu esivanemad lahkusid kihelkonnast, kus nende vanemad olid elanud 400 aastat, alles 20 sajandil, peale sõda. Sest linnas oli kergem. Minna tagasi oleks täna ju veel reaalne, kuid see tähendaks tohutuid loobumisi. Ja me ei viitsi. Vähemalt mina ei viitsi.

See on klišee, aga maailm on päriselt ka hukas ja vanad reeglid- näiteks ilmaennustuse osas, enam ei kehti. Metsad on just tänu sellesamale liikide ühtlustumisele rikutud. Ja ehk on ka inimene tänu liikide ühtlustumisele liiga rikutud?
Ma isiklikult kaldun arvama, et progressi siiski peatada ei saa ning kadunud maailma saab meile tagasi anda vaid katastroof.

Ning teine mõte: kui ma oleksin sündinud ja läinud kooli mõned aastad hiljem, ehk poleks ma pidanud valima keele ja keemia vahel, vaid oleksin saanud õppida mõlemat. Või, kes muidugi teab. Ehk oleks siis maailmas juures üks keskpärane kibestunud teadlane, praeguse õnneliku unistaja asemel?
Igal juhul, see on midagi, mis mulle meeldib-kompott geneetikast, ajaloost, keelest ja lugudest.

5 kommentaari :

  1. Ma olen selle lugemisega jupp aega kahevahel olnud, ei ole julgenud rmtk-s ette broneerida, vaid tahaks ikka nagu sirvida enne. Aga nüüd sa tekitasid küll huvi minus:) Kas seda eelmist "Metsikut lingvistikat" oled ka lugenud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pole Mikita teisi raamatuid lugenud. Aga nüüd ilmselt tahaks:)
      Ma usun, et kui Sulle meeldis L. Meri "Hõbevalge", siis meeldib ka LM- neis on stilistiliselt midagi väga sarnast.

      Kustuta
    2. Mae, loe julgesti:) Täiesti lummav lugemine.

      Kustuta
    3. Mikita on ütlemata ergutav ja samas muhe lugemine, jah.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!