Marsib mu kena blond kolleeg kontorisse ja teatab, et tal on aknapesu vedelik otsas, mingu mehed ja valagu täis.
Sest tema ise ei oska.
Kodus tegevat tal seda kas mees või poeg.
See et ta ise ei oska, on muidugi ilmselge jama. See on üks nendest olukordadest, kus on lihtsalt väga mugav ja sobiv hetk manipuleerida oma sooga- et naised teevad naiste asju ja auto on meeste teema.
Vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin endamisi, kuidas mina solvun, kui keegi küsib kas ma oskan- midaiganes- rehvi vahetada, pilti seinale riputada vms. Loomulikult oskan! Ja kui ei oska, siis teen asja selgeks. Ega ma mingi mees ei ole:)
Aga ma ei taha seda postitust jätta soorollide jutuks. Ma tahan kirjutada töösse suhtumisest.
Ma olen väga suure töövõimega ja olen seda alati pidanud uhkuseasjaks. Midagi, millega kiidelda. Mu kalli konkurendi juures teeb minu tööd 6 inimest, teisel 4. Ma sain malevas tükitöö eest alati kõrgeimat palka, ma lõpetasin oma vaod kõige kiiremini.
Ja seda mitte seepärast, et ma oleks töökas ja virk ja usin. Ma sain lapsena pidevalt sarjata, et tuba on kui seapesa ja olen nurgas seisnud, kuna keeldusin nõude pesemisest. Ei viitsi ma ka täna koristada või riisuda või muud tööd teha. Kui keegi maksaks mulle iga kuu 2000 eurot, siis ma lihtsalt lebaksin.
Põhjus, miks ma teen tööd, on kohusetunne. Ma olen tubli, ma pean, muidugi ma oskan, muidugi ma suudan.
Ja tollel hetkel kui mu meeskolleeg tormas proua aknapesu paaki täitma sain ma aru, kui loll ma kogu elu olen olnud,
Kellele on seda vaja olnud, et ma olen püüdlik ja osav? Inimesed naeravad pihku ja hõõruvad rõõmust käsi- las loll rabab, ongi meil kergem. Ma ei pea silmas ainult meeste ära kasutamist.
Aga üldse- kui me suudame ülesandeid delegeerida ja seeläbi anda meid ümbritsevatele signaali, et nad on vajalikud,. Siis see on ju hea.
Kui me natuke rohkem vinguksime, et ei jõua. siis ehk tuldaks appi või võetaks inimesi juurde- ja endale jääks rohkem vaba aega ja oleks rõõmsam ja puhanum ja elu on ilusam?
Kui ma kõike ei oska, siis annaksin sellega võimaluse kellelegi mind õpetada- ja mida armastavad inimesed maailmas kõige rohkem- just! et nad on tähtsad ja targad ja olulised.
Peab vähem tööd tegema.
Mina oleksin väga rahul, kui naiskolleegid mind kasutaksid! Kasvõi ära-ja kasvõi mitu korda:P
VastaKustutaEma on mind lapsest peale õpetanud, et naine peab olema abitu, saamatu, kahvatu ja nõrk. Aga tema sõnadel ei ole olnud palju mõju, sest eeskujuna oli ta hoopis pigem kõikvõimas ematraktor.
VastaKustutaRäägivad, et meestele pidi meeldima, kui nad saavad naise heaks midagi teha. Minu elus on paraku mehed (kallim, sõbrad, töökaaslased), kes minu karjatuse peale, et mootorsae starteri nöör on katki, ei vaheta seda mitte ära, vaid õpetavad (kasvõi telefoni teel), kuidas - sa saad ju sellega hakkama! Võibolla olen ma ise süüdi. Tuleb rohkem tibi olla. Aga kuidas? Raske...
Viimaseks tilgaks karikas oli, kui eks soovitas autoga mitte remondimehe juurde minna, vaid rattalaagrid ise ära vahetada - mis seal siis on - lihtne ju! Hoiad raha kokku ja... Mis tuletab meelde, miks me üldse lahku läksime. Ei ole hea liiga palju vastutust ja kohustusi enda peale võtta - suhe läheb tasakaalust välja. Sama käib mitte ainult perekondlike suhete kohta, vaid ka töö- ja muude suhete kohta.
Ma ei tea, ma olen siiski märganud, et kui küsida siis nö antakse.
Kustutaaga mul on endal kuidagi piinlik. Ja kuna ( kui rääkida soorollide seisukohast) mulle üldse ei meeldi, et ma pean salatit hakkima või kohvi tooma sp, et olen naine, siis tahan ilmselt hoida alateadlikult back-upi.
aga eks ta õige ole, et tasakaalu on vaja hoida ( nagu kõiges siin elus)