neljapäev, 24. oktoober 2013

Kiusatu

Nagu ma korduvalt olen siin blogis teada andnud, olen ma õnnelik inimene. Aga ka minu patuselt lillelises elus on olnud mõned murepilvekesed...:)
Ma lugesin eilsest EPLst  lugu kiusamisest töökohal ja hakkasin meenutama, kuidas mind elus kiusatud on. Kolme korda mäletan.

Minu esimene kiusamine toimus siis, kui oli ca 10 aastane. Olin elus esimest korda spordilaagris. Ühes toas oli hunnik erinevas vanuses tüdrukuid, meie kõige nooremad. Tollal jooksis teles sari krahvinna de Monsoreau, mis täitis kõik meie mängud ja jututeemad. Mina, otse loomulikult, mängisin kuninganna rolli.

Kuna rahvast oli toas palju, siis oma väga oluliste plikaasjade ajamiseks saatsime sõbrantsiga teineteisele kirju. Sest noh, rääkida oli ju meeletult ja distants ülemise ja alumise nari vahel oli samuti ületamatu...
Ja siis selgus ühel hetkel, et kuri Rutt oli meie kirjad kätte saanud. Ma ausalt ei mäleta, mida konkreetselt, aga ju siis oli piisavalt põhjust, et "meie vanem õde" Rutt oli tagajalgadel ja röökis meie peale, Milline olevat see õigus, et me julgeme temast nii halvasti kirjutada.
Aga mina olin selleks ajaks, loomulikult, läbi lugenud Kadri. Ja Ruti õiguse, mitte olla anonüümkirjades klatšitud, kõrvale tuli minu õigus kirjade privaatsusele. Nii me seal teineteise peale röökisime.
Kuna minu allkiri oli Kuninganna, siis selleks ma ka edaspidi Ruti jaoks jäin. Suvalisel hetkel linnas või poes kolades võis ilmuda mu teele Rutt, kes sai kõva  häälega ja irooniliselt aru pärida kuninganna käekäigu järele. Õnneks kestis see mõned kuud, siis vaibus asi ära.

Kaks ülejäänud kiusamist on toimunud, nii veider kui see ka pole tööl, nii nagu ka ülalviidatud artiklis.
Anneli oli naine, kellel oli kõvasti puudu armastusest ja tähelepanust. Ja sellepärast oli ta kõigiga, muuhulgas ka minu, uue töötajaga, lihtsalt vastik. 
Stiilinäide: asutan mingile kohtumisele minema. Hõikan mahajääjatele- lähen välja, olen tagasi siis ja siis.
Ega ma su sekretär pole, nähvab Anneli.
Alguses muigad ja naerad. Võtad asja huumoriga. Ja ühel hetkel keed üle ning me karjume endid üksteise peale tühjaks. Järgnevast hetkest said meist parimad sõbrad.

Kogemused ongi seepärast kogemused, et neist mitte õppida:)

Mu järgmises töökohas oli Tiit, kes armastas inimestega rääkida karjuvas kõneviisis. Täna võin ta kohta öelda, et on mees, kellega läheksin luurele. Üliarenenud sotsiaalse närviga, täpne, puhas. Tema auto läikis kui prillikivi ning kui mingil põhjusel oli vaja koos sõita, tekkis enne sisenemist alati tahtmine kingad tänavale jätta. Et mitte autot ära määrida.
Ühel päeval tuli ta meile rääkima, et pakkus end korteriühistu koosolekul koristaja kontrollijaks... No kes ei igatseks oma majja sellist tegelast:)
Aga meie algus oli raske. Miski ei sobinud, ei meeldinud. Kui siis mul õnnestus korraldada üliedukas kampaania, mistõttu Tiidu alluvad pidid väga palju müüma... ja ta tuli karjuma, et olgu see viimane kord...lõi mul pauguga kaane pealt. 
Ja taas me karjusime. Ja taas said meist parimad sõbrad.

Ma olen inimene, kes tahab rahu ja rõõmu. Ja kui keegi on mu vastu vastik, siis ma lihtsalt ei usu seda.
Mulle ei meeldi, et mu kogemused vastikute tegelastega on seotud röökimisega. Aga teisiti ma ilmselt ei oska. 
Kui huumor ja ignoreerimine ei aita. Milline on siis variant b peale samaga vastamise?

2 kommentaari :

  1. Ega kõik inimesed sobigi kokku.
    Mul oli nii, et sattusin kontoris kõrvuti istuma inimesega, keda lausa kartsin ja tema käitumist absoluutselt ei mõistnud. Ei läinud kaua aega mööda, kui ta ütles mulle väga halvasti, ise ilmselt sellest aru saamata, kui palju mulle haiget tegi.
    Kolm päeva põdesin, lõpuks rääkisin talle, kuidas ma end tunnen ja ütlesin midagi sellist, et kui ta tahab mind ka edaspidi mingil põhjusel alandada või minu kallal keelt teritada, tehku seda nelja silma all, mitte kogu kollektiivi ees.
    Sellest päevast peale me parimad sõbrad pole, aga väga hästi saame läbi küll...
    Mina olen kehv röökija ja vilets enesekehtestaja. Sestap kriisisituatsioonis pigem jooksen nuttes uksest välja ja püüan hiljem asju klaarida. Sest lahendamata vimm on ka väga ebameeldiv.

    VastaKustuta
  2. Mul oli röökiv ülemus. Seda veel kuidagi talusin, kui ta minuga röökis, aga kohutav oli kuulata, kui ta teistega röökis, kusjuures niimoodi, et praktiliselt oli teise kaitseks võimatu välja astuda. Äärmuseni vastikud olukorrad, mistõttu kohe, kui võimalus avanes, tulin töölt ära, kuigi ei teadnud täpselt, mis minust edaspidi saab.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!