reede, 18. oktoober 2013

Maailm on valmis

mind võetakse tööle mu kogemuste ja ratsionaalsuse pärast ja seesama on ka põhjus, miks ma varsti sealt ära tahan.
Ma tõsiselt kannatan selle pärast. Et olen ülekoolitatud? Ja kindlasti ülbe.

Ma ütlen ära telefonimüüjale, kes pakub mu eriala käsiraamatut. Viisakalt. Tegelikult tahaks öelda. Ma tunnen ju isiklikult kõiki neid autoreid, nad ei tea rohkem kui mina. Sa oled selle käsiraamatu kokku pannud kas case study´dest- mis on ju  huvitavad, aga suuremalt jaolt praktilise kasuta. Või on sul seal suure maailma, suurte riikide näited.
Ma olen konverentsil. Kuulan sadu aastaid räägitud ideid. Kirun end, et raiskan ettevõtte raha ja oma aega. Miks ma tulin? Üritan leida positiivse momendi ja leian: karismaatiline esineja ja 2 youtube klippi, mida ma polegi varem näinud.

Kas maailmas on enam üldse mõnd uut huvitavat ideed?
Ma peaksin olema avatud ja positiivne ja detailide asemel püüdma kinni selle suure pildi, selle pointi, selle vau, mille pealt saab edasi ehitada.
Aga ma ei näe seda. Kõik on juba olnud. Me oleme seda teinud, me oleme ka seda proovinud. Jaa, see on äge trend, aga sellest hakati rääkima juba 10 aastat tagasi ning see pole siiani Eestisse jõudnud ja ka see trend oli 10 aastat tagasi aktuaalne ja pidi kohe-kohe tulema, aga ei tule, sest Eesti on liiga väike.
Ma peaksin nautima ideid ja loovust, aga mu kuklas tiksub kassaaparaat ja kogemused.

.... Seda on vaadanud youtubes juba miljon inimest. Ee..., kui neil seal elab 316 miljonit, siis see on 0,3% elanikkonnast. Kui me nüüd laiendame need tulemused Eestile, siis rahulolu peaks saabuma ca 3000 inimese pealt. Mida on nutuselt vähe. Ja selle imeasja tegemiseks kulutame me üsna sama palju raha, kui nemad seal. Ehk siis me panustame ühe inimeseni jõudmiseks 300 korda rohkem raha....

Ja kas need edulood on tegelikult edulood? Meile ei räägita mitte kunagi sellest, mida nende lahedate asjadega saavutati. oli fun ja oli äge.  Aga eesmärk? Kas see sai täidetud? On üks tuhandest, mis õnnestub ja seda siis eksplauteeritakse erinevatel konverentsidel üle maailma.

See on väga vana teema, et paljud meist tunnevad end ka kõrgemas vanuses sisemiselt endiselt lapsena. Aeg ajalt lihtsalt tuleb endale õlale koputada- halloo, sa oled täiskasvanud naine. Päriselt ka oskad ja oled.  Minul lisandub sellele veel üks dimensioon. Ausus?

Ma käisin hiljuti kolleegidele rääkimas oma tööst ja mul on piinlik. Piinlik, sest ma teesklen. Ma pean kaaluma iga väljaöeldud sõna.  Hoian end tagasi, et mitte naerma hakata. Sunnin end ütlema asjalikke, tõsiseid sõnu, klišeid. Sest ma olen tähtis professionaal, ju. Ma veenan end vana esinemistarkusega- ma tean midagi, mida nemad ei tea, seepärast nad mind ju kutsusidki rääkima. Aga see ei aita.
Ma mängin etteantud reeglite järgi, sest ma ei saa öelda, et kuulge - me ju kõik teeme seda samal ajal Excelit vaadates. Me teeme seda ratsionaalselt, et teenida omanikule tulu.
Nemad seal on hinge ja südamega asja juures. Nad usuvad sellesse mida nad teevad.  Nad on veendunud, et see on eetiline ja vajalik ja tähtis.

Mu hirmuunenäod on koolitustel  kus palutakse küsida küsimusi või siis rääkida mida antud koolitusel uut kuulsid.
Kas olla viisakas ja küsida iseenesestmõistetavaid banaalsusi või jääda ausaks ning olla lihtsalt vait. Sest midagi uut ju polnud. Samal põhjusel ei saaks ma kunagi olla ajakirjanik.
No milline vastus võiks tulla, kui küsid erakonnalt, kelle reitingutulemused on oodatust paremad või halvemad. Bla-bla bla.... nad ei saagi ju muud vastata.

Me mängime neid mänge. Ja kadedaks teeb, et mõned ei mängi.. Mõned inimesed päriselt ka usuvad, et nii on õige.
Mul on tunne nagu ma oleksin teatris: vaatan kõrvalt, kuidas inimesed mängivad. Mul palutakse aeg-ajalt lavale tulla ja mängust osa võtta. Nõme oleks hakata karjuma, et - ähä, tegelikult ta ju ei ole surnud....  Nii lihtsalt ei tehta.

See eelnev ei ole mu tarkus ja üleolek, vaid mu rumalus ja pimedus. Ja kurbus.

Ma tunnen end tühjaks pigistatud sidrunina. Ideed on otsas. Restarti tahaks. Uuesti algusest, ilma kogemusteta ilma piiranguteta uuesti unistada ja riskida.

PS. ma teen järgmise aasta eelarvet.


Üks klipp, mida ma tõesti polnudki varem näinud, Selle pealkiri ja taust- Vaat, seda me nimetaksime tõeliseks kohanemisvõimeks...



5 kommentaari :

  1. Just! Üks originaalne postitus mitte-originaalsuse kohta:))

    Endistel aegadel töötas enamus inimesi füüsiliselt ja vähene protsent neist sai tegeleda ideedega. Mida vähem oli autoreid, seda vähem oli häid autoreid ja seda mastaapsemalt levisid nende ideed.

    Nüüd on aga enamus inimesi autorid-kirjanikud-projektijuhid ning nad kõik on ühendatud suurde ülemaailmsesse võrku. Kõik nad üritavad kirjutada-leiutada midagi originaalset ning eelkõige - vaimset. Et saaksid ise elada klaviatuuri klõbistades ja musta füüsilist tööd teistele jättes.

    15 aastat tagasi tõdesid Rootsi majandusteadlased, et kui nende riigi sportlased oleks olümpiamängudel kõigest 5% paremini esinenud, siis oleksid nad võitnud enam-vähem kõik saadaolevad medalid. Konkurents on niivõrd tihe. Tippsportlasi niivõrd palju.

    Sama käib nüüd ideede kohta.

    Kuna kõik on autorid, siis on tohutu ideede ülepakkumine. Kõige ilmekamalt on tulemust näha filme vaadates ja raamatuid lugedes. Enamus neist kordab üksteist. Maailma päästmine. Suur-suur armastus. Tulnukad ja mafioosod. Maailma lõpp. Oi kui karm. Deja vu. Olen seda juba lugenud. Olen seda juba näinud. Sadu kordi. Rohkem.

    Kuhu edasi? Kas originaalsus hakkab tulevikus väljenduma füüsilises töös? Selle tegijaid on viimaste kümnendite jooksul järjest vähemaks jäänud:))

    VastaKustuta
  2. Väga hea postitus. Mõtlesin kõiki neid mõtteid siis kui viimast korda, eneselegi ootamatult, kabineti ukse enda järgi kinni panin. Lisaks oli veel see mõte vasardamas, et enamik meist ülitähtsustab seda, mida teeme. Ja maailm ei varisenudki kokku kui ma sinna kontorisse enam kunagi oma jalga ei tõstnud.

    VastaKustuta
  3. Tõeliselt huvitav lugemine, selliseid postitusi võiks rohkem olla!

    VastaKustuta
  4. Oi, kuidas mulle meeldib see postitus! Ja esimese kommentaari lõpus olev oletus füüsilise töö kohta on täpselt see, milleni minagi viimasel ajal olen oma mõtisklustega jõudnud. Ka minul on üsna hiljuti tekkinud samad mõtted ja tunded selle suhtes, mida igapäevaselt teen. Ja iga kord oma tegemiste mõttetust tajudes ma tundsin kahetsust, et mul pole mitte ühtegi unistust, et pole enam mitte midagi, mille poole tööalaselt püüelda. Mõtlesin ja kahetsesin, et ma midagi oma kätega teha ei oska, et lihtsalt lüüa uks ühel päeval selja tagant kinni ja alustada uut elu, tehes midagi, mis tõeliselt köidaks. Ja siis ühel päeval äkki plahvatas! Lihtsalt lambist meenus üks oskus, mille olin unustanud, aga mida väga tahaksin teha. Ja kuigi ma täna teen ikka oma vana tööd edasi, on mu elu saanud uue suuna. Sest mul on unistus ja ma töötan selle nimel. Ja kui mul see idee teostub, siis teenin elatist justnimelt midagi reaalselt luues. Oma kätega. Sest mul tõepoolest on udu ajamisest liiga kõrini :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!