esmaspäev, 30. november 2015

M. Houellebecq Alistumine (Submission)

Jee, hea uudis kõigile Eesti mainekujundajatele. Prantsuse staarautor teab, et Eesti on olemas...:) Et on selline riik Euroopa impeeriumi ääremaal kaugel Põhjas.
Seda autorit peetakse islamofoobiks, teda on kohtusse kaevatud vihakõne eest, kuid mõisteti õigeks sõnavabaduse põhjendusega.
Ma ei oska autori suhtes seda öelda, aga raamat pole kindlasti islamofoobne, või kui on, siis sellisel juhul olen ka mina islamofoob.
Mu meelest ei räägi see raamat niivõrd islamist, vaid meist, Euroopa ühiskonnast.
Need näited ja paralleelid, mida autor läbi peategelase tegevuse ja väärtuste toob... see on ... Kui palju erineb meie tänane elu islami taunitavatest külgedest?

Ma olen selle raamatu jaoks liiga ateist ja feminist. Lugedes valdas mind peamiselt kolm tunnet: hirm, jälestus ning ärevus. Pea kogu raamatu jooksul oli vererõhk laes.
Raamat ei räägi tegelikult utoopilisest 2025 aastast, vaid see on loogiline ja loomulik asjade käik aastal 2016. Raamat ilmus Prantsusmaal 7. jaanuaril 2015, Charlie Hedbo tulistamise päeval. Ning inglisekeelne versioon mõned nädalad enne viimatist Pariisi veresauna. Ma ei kujuta ettegi, kui nõme tunne võis autoril olla.
See, kui manipuleeritavad on meie poliitikud, pole ju mingi uudis. Raha ja võim, seks ja naised, Ning sünnivad kõikvõimalikud kokkuleped, koalitsioonid, kompromissid. Rohkem sellest, aga, tekkis mul hirm, et rahvas võib mind reeta.
Väga vähe on mehi, kes ei igatse patriarhaalset ühiskonda, ja õigupoolest, kas me siin Eestis, sellest üldse välja olemegi saanud. Need, kes igatsevad sündide kasvu- lihtne, võtame naistelt hariduse ja rasestumisvastased vahendid ning lapsi sünnib kui seeni peale vihma. Need, kes igatsevad tagasi juurte juurde ja pisikesi perefirmasid; Need noored inimesed, kes ei näe globaalsete korporatsioonide maailmas nišši ja võimalust turule sisenemiseks; Need, kelle jaoks, kes eputavad oma dieetidega a la on väga ei-ei süüa piimatooteid, liha. Kindlasti leiame lahenduse ka gluteeni suhtes; Tüdrukud, kes on üles kasvanud vampiirilugudega ja igatsevad suurt ja tugevat meest. Ja naised ka: alles oli uuring, et üle poolte naistest kahetseb abiellumist. Kui siis neljakümnendates saab kõrini mehe poputamisest, on kõigile hea lahendus, kui perre võetakse mängimiseks uus noor teismeline naine. Ja miks peaks naine end tööga vaevama.

Nietzsche olevat väitnud, et kristlus on naiselik religioon. Me elame täna naiselikus maailmas, me ei vaja füüsilist jõudu vaid lugusid, emotsioone, hoolimist jms tradistsiooniliselt naiselikuks peetavat. Kas me täna teame, kui paljud on sellest tüdinud? Kõigele pakub islam lahenduse.

Väärtused, mis on nii paljudel mõttes, väikse eksootilise lisandiga, Pereväärtused, traditsiooniline moraal ja patriarhaalsus.

Mis on õigupoolest need väärtused, asjad, kombed, toidud.. millest me ei saa mingil juhul loobuda? EL ütleb, et me kaotame oma näo, kui loobume kaastundest, avatusest ja tolerantsusest. Kas sellest tõepoolest piisab, et defineerida meie identiteeti.
Ameeriklased tassivad igasse maailma nurka kaasa nätsu, burksi ja coca, on uhked oma riigi üle ning peavad end maailma päästjateks. Raamatus tuuakse korduvalt näide hiinlastest. Kokkuhoidev ja oma reegleid järgiv kogukond. Hiinalinnas ei ela araablasi, nendel on oma toidud, riided ja kombed.

Loodusseadus ütleb, et ellu jäävad kõige kohanemisvõimelisemad liigid. Ma ei tea, ehk on see tõsi, aga küsimus on, millise hinnaga? (ning jah, küsida võib ka nii, kas me peaksimegi ellu jääma, kui meis puudub uhkus ja usk oma rahvusesse ning kultuuri) Kas see, et me räägime täna eesti keeles, kärsatame jaanipäeval liha ja käime laulupeol on tänu kohanemisele, või täpselt vastupidi?
Euroopa kristlased ja ateistid on oma sekulaarsuse, pragmatismi ja avatusega kohanemisvõimelised. See on fakt. Me vaimustume eksootilistest toitudest ja kommetest. Aga kes me ise oleme? Mis on see meie mina ja olemus, mille tulijad lihtsalt peavad omaks võtma ning aksepteerma.

Raamatus oli toodud väga huvitav näide. Tõestamaks ateistidele jumala olemasolu näitas üks tegelastest neile kosmoses tehtud fotosid. Et selline ime, lõpmatus, ilu ei saa ometi sündida juhuslikult. See peab olema kellegi loodud. Siin ilmselt tekibki vahe mõtteviisis. Ma olen tegelikult pigem agnostik, kui ateist, aga mind hirmutaks ja tõsiselt kurvastaks teadmine, et "see kõik on kellegi looming, kavatsus ja tahe", ma lepin ja mulle väga meeldib, et mingitel küsimustel ei olegi vastuseid.
Ma tahan lõpuni küsida miks ja kuidas ning minu meelest ei ole teadluslikud selgitused liiga lihtsad.

Thorsten Botz püstitas viimases Ekspressis väga intrigeeriva hüpoteesi. Väitis, et "...puritaanid elavad abstraktsiooni virtuaalmaailmas, mida nad kaitsevad väitega, et " nad teavad",.. ja selle asemel, et uskuda reaalsesse maailma, mille Jumal on loonud ja mida ta tahab, et inimesed naudiksid, usuvad puritaanid "põhimõtetesse"." Ehk siis, Botz keerab sellele kõigele veel vindi peale.
Ja kui tal on õigus, siis oleme veelgi rohkem ohus. Arvutipõlvkond, kes on hoitud lapsest saati eemal konfliktidest, konkurentsist, kiusamisest. Saanud kinnituse oma erilisusest ja unikaalsusest, tahabki vähem sukelduda hullumeelsesse maailma. Reeglitega maailm pakub turvatunnet. Ning ellu ei jää kohanemisvõimelisem, vaid tugevam, jäigem, korrastatum.

 Raamatu üks tegelastest on peategelase uurimisobjekt Huysman. Ma lugesin nii palju kui võimalik, netist lisaks ja saan aru, et see valik pole kindlasti juhuslik. Aga tunnistan, et päris lõpuni ma seda allteksti ei mõistnud,

Ma väga ootasin selle raamatu lugemist ning kindlasti suhtusin teatud ootuste ja eelarvamusega, Kui kritiseerida, siis  ma oleksin tahtnud rohkem sügavust ning vähem actionit, Aga, nagu juba mainitud, siis osa autori mõttest läks mul tänu tausta mittetundmisele kaduma.

Nagu öeldud ilmus originaal jaanuaris. Kui mõelda, kuidas selle aasta jooksul on suhtumine moslemitesse käinud nagu ameerika raudteel üles- alla. Asjad, mis jaanuaris olid täitsa okei mõelda ja öelda. Ma kahtlustan, et suvel peeti mõneski ringkonnas diskussioone, kas selle raamatu avaldamine oleks üldse mõistlik tegu. Täna mõjub utoopiaks mõeldu argipäevana. Ja mis saab homme?


Kivirähk
See, kui kaks näljast inimest lähevad leivatüki pärast kaklema, on paratamatu. Ent see, kui kaks inimest on sõjas seetõttu, et usuvad erinevaid üleloomulikke olendeid, oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.

5 kommentaari :

  1. ma arvan ma tahan seda lugeda

    VastaKustuta
  2. Minu meelest üks taas ülehaibitud raamat. Eriti nõmedad olid steseenid peategelase sekselust temast poole nooremate üliõpilastega, oleksid võinud olemata olla.

    VastaKustuta
  3. No mis hala see siin nüüd on,
    "...võtame naistelt hariduse ja rasestumisvastased vahendid...",
    "...rahvas reedab mind..."
    "...neljakümnendates saab kõrini mehe poputamises...".

    Kui ~50% elanikkonnast on naised siis kui nad enda huvide eest ei seisa ja selle jamaga lepivad, SIIS NAD EI VÄÄRIGI MIDAGI PAREMAT, täpselt nagu eesti alal elavad inimesed, mina ise kaasa arvatud, EI VÄÄRIGI MIDAGI PAREMAT KUI ME ISE ENDA HUVIDE EEST EI SEISA.

    Tapamajad töötavad ilma, et lehmadele mõrvauurimist tehtaks!

    VastaKustuta
  4. Anon, misasja!!! Porno paberile panemine on MH kaubamärk. "Alistumine" on ses suhtes ikka väga leebe; kui oled el.osakesed läbi lugenud, siis ei saa üldse aru, miks seda Kendrit kotitakse samal ajal, kui euroopa esikirjanik avaldab.. noh.. seda mida tahab.

    http://kurinurm.blogspot.com.ee/2016/12/raamat-houellebecq-alistumine.html

    VastaKustuta
  5. klm märgib teadusmaailma insaiderina, et ega Houellebecq isegi eriti tausta ei paista tundvat (ehk seda, kuidas päris ülikoolielu käib).

    http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com.ee/2017/04/19-aprill-2017-michel-houellebecq.html

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!