reede, 27. november 2015

Paremale ära

Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
On asju, millega riik st meie poolt valitud esindajad peaksid kindlasti tegelema. Näiteks, me oleme pisikene riik Euroopa servas, ilmselt tuleb transpordiühenduste eest peale maksta.
Ma usun ka, et koos infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, julgeoleku  eest solidaarselt makstes ja koos tehes, saame parema tulemuse. Mulle meeldib, kui riik vaataks suuremat pilti, üldist esteetilist väljanägemist, muretseb kultuuriväärtuste ja loodusvarade eest jne .

Kui, aga, see riik tükib minu, kui üksikisiku tasandile, siis see ei meeldi mulle mitte üks gramm.
Ma ei taha, et mulle öeldakse mida ja kuidas süüa, juua, selga panna, telekast vaadata, poes käia, kellega ja kuidas elada ning mida oma rahaga teha; Millal vahetada rehve ja milliseid raamatuid lugeda.

Ma olen ühe arendustrateegia väljatöötamise juures.
Laused, nagu,
riik annab ettevõttele soovitused väljapanekute osas
riigi poolt meetme välja tööötamine, et suunata ettevõtjat tegema seda ja toda...

veel rohkem reegleid ja määrusi ja meetmeid, kuidas meie st mina pean elama ja arvama ja olema.
ma tahaks kõva häälega karjuda ning pead vastu seina peksta.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kõike nii isiklikult võtan. Miks see mind nii kohutavalt häirib.

Ma tean ju põhjust. Meie hulgas on hunnik lambaid, kel puudub allikakriitiline mõtlemisoskus, lugemis- ja arvutamisoskus. Ja enesekontroll. Mistõttu nad teevad endale ja ümbritsevatele liiga ning tekitavad ühiskonnale kulu.

ja teine põhjus, näib mulle, miks see mind isiklikult häirib. Et erinevalt näiteks mu kaasmaalastest naabritest, kes kiruvad abstraktset riiki, kes neist ei hooli. On minu jaoks riigil nägu. Konkreetsed inimesed. Paljud minust nooremad, vähemate kogemustega ja vabandust, mitte palju targemad. Ametnikud. Ja ma e talu seda, et need inimesed tulevad mind elama õpetama.

Ma näen ja tajun ka ise seda, kuidas kogemused, suhted, varasemad otsused tekitavad teatud koorma, millega pead iga aasta lisandudes arvestama. Väga tahaks ja vaja oleks restarti. Puhast lehte, täiesti uut algust. Aga see pole võimalik.

Haridus, haridus, haridus...
Ja kui ma siis kuulen, et hariduse jaoks pole raha, aga ühe napaka idee promomiseks on planeeritud 10 miljonit ja teise kaheldava väärtusega mõtte väljatöötamiseks 200 tuhat. Tahaks veel kõvemini karjuda.
Ja ära minna Eestist. Aga erinevalt mugavus- ja majanduspõgenikest pole mul kuhugi minna. Kõik meie ümber on veelgi vasakpoolsemad....

4 kommentaari :

  1. See on teema, mis ka mind miskipärast puudutab. Kuigi ma ise juba mõnda aega ühiskonnale midagi ei anna ja samas loodan, et ma ikkagi midagi sellelt ühiskonnalt tagasi saan, mida aastakümnete jooksul maksin ja andsin. Aga ometi puudutab, mis toimub. Olen ammu tahtnud sellest kirjutada, kuid siiani olen peljanud, et võetakse kui torisevat penskarit, kellel oleks juba ammu aeg "haiseda ära".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga huvitav. Mul oli plaanis, aga jätsin lõppu kirjutamata, et kui suureks saan, siis kolin metsa elama. Sina elad, nagu olen aru saanud " metsas kännu otsas", aga riigist ei pääse? Jään huviga ootama Su postitust:)

      Kustuta
  2. Kuule, meil väga sarnane maailmavaade :)

    VastaKustuta
  3. Jah, ma pooldan riiki, mis paneb paika teatud asjad nagu transport, üldharidus jne aga on palju asju, mille suhtes ma ei poolda riigi suhtumist endasse kui lapsehoidjasse. Riik ei ole lapsehoidja. Riigil peaks olema alkoholipoliitika - aga nad ei tohiks ette kirjutada, et täiskasvanud inimene tohib osta alkoholi näiteks kella 12st kella 16ni tööpäeviti, selle asemel tuleks inimesi õpetada kuidas alkoholi tarbida, aga kui keegi tahab ennast surnuks juua, siis see on nende soov.
    Riik peaks loomulikult jälgima seda, mida telekas näidatakse ning panema paika, et näiteks enne kella 21 õhtul väga pornograafiat ei näidataks, aga jälle, keegi ei tohiks tulla ette kirjutama, et näiteks Wolf of Wall Street-i ei tohiks näidata, sest see propageerib nende arvates alkoholi, narkot, uimasteid, tööluusi jms.
    Ma leian, et Euroopas on riike, kus iga pisiasi on ette reguleeritud ja kirja pandud ning ma pole kindel, kas ma suudaks nii elada. Jah, see on turvaline ja sa tead täpselt, mida ja kuidas teha ning iga eksimuse puhul on olemas abi või karistus, aga ikkagi...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!