esmaspäev, 16. november 2015

Kurjus on ilmas

Ma olen oma blogi lühikese ajaloo jooksul kirjutanud sõjast niimitu korda, et lausa hirm tuleb peale. Viimase kümne aasta jooksul on olnud London, Gruusia, Türgi, Krimm..
Riigid, mis on meiega seotud ja agressioonid viisil, mille toimumine ka meil on reaalne.
Ma ei tea millal algab sõda tegelikult ja kas see on juba alanud. Kui sa pole veel lugenud, siis loe kindlasti Lotmani arvamust.

Raadiost kuulsin intervjuud, et oleks vaja.. aga mu otsing ei näita " ellujäämisõpik suurlinnas" ilmumist. Ma ei tea, kas koolides on lõpuks hakatud korraldama tsiviilkaitsekursuseid.
Mina ei oska sõjaks valmistuda.

Ma ei tea, kas võetakse kuulda vanema põlvkonna elutarkust: jõu  ja jõhkruse vastu ei saa leebete sõnadega. Kui meie rahvas ei mäleta oktoobrirevolutsiooni, kus samuti grupp oma ideedesse fanaatiliselt uskuvaid seltsimehi võttis võimu jõuga, kõiki häid tavasid ning reegleid eirates. Kõiki, kes pole meiega, tappes.
Kes siis veel seda mäletama peaks.


Ma väga tahaksin lugeda meie peavoolumeediast analüüsi, et mõista. Miks. Miks nad seda kõike teevad. Ma suudan mõista isise ultrakonservatiivset soovi pöörduda tagasi keskaega. Kuigi, ma ei saa aru, miks nad ei tee seda omaette a la vissarionlased. Miks peavad teised nende utoopiat tolereerima. Aga ma ei saa aru Al-Asadi tüüpi liidritest. Tappa maha oma rahvas, mürgitada. Pooled lasevad jalga. Keda sa valitsema hakkad? Puhas sadistlik rõõm tapmisest?

Ma ei tea, kas sellel olukorral on üleüldse head lahendust. Mulle meeldib Tomi ettepanek: isoleerida Süüria, saata täiskasvanud sinna oma vaadete eest võtlema. Ja las nad siis ise otsustavad, millist tulevikku nad tahavad. Aga see pole reaalne.

Mu FB seinal oli juba 4 aastat tagasi ühe sõbra poolt saadetud anekdoot-
 Ühes Pariisi koolis kontrollib õpetaja õpilaste kohalolekut:
„Mustafa ibn Kemal?“
„Siin.“
„Ahmed al-Akhdar?“
„Siin.“
„Alla-in bar-Biir?“
„Õpetaja, minu nime hääldatakse „Alain Barbier“.“
Maailm on muutunud.
Lõpuks on ilmunud inglise keeles Houellebecqi Alistumine (Submission/Soumission). Mingu või aasta, ma loen selle läbi,

34 kommentaari :

  1. Jah, minagi ei suuda mõista seda soovi, et sa pead teistele ka seda peale suruma (kuigi...nende versiooni järgi on see ju lausa pühakirjas kirja pandud, et tuleb uskmatutega võidelda ja nad maha tappa, sellest ka teistele pealesurumine). Tahad, ela ise oma keskajas, omas riigis, omades piirides, miks sa pead tulema teistele nii tegema? Aga ma ei suudagi mõista ja aru saada, mulle on ka poliitikud ja nende omakasuahnus (nii poliitilises kui reaalses mõttes) arusaamatu...

    Sedan'd küll, et noor põlvkond on kantud ilusatest ja utoopiliste ideedest (olles ise nende esindaja), aga on asju ja olukordi, kus sa ilma toore jõuta ei saa - tahad sa või mitte, aga kui sinu lähedal on sõda, siis ei saa sa seda ignoreerida, lootes, et see kaob või sinuni ei jõua, sõda saab su ise siis kätte, parem on olla ette valmistatud.
    Meie siin Eestis võime ju ennast kohati alaväärselt tunda, oma väikeste palkade, külma kliima ja realistliku talupojamõistusega, aga ma ütlen - kriisiolukorras saaks keskmine eestlane (või ka ida-eurooplane) kordades paremini hakkama, kui keskmine lääne-eurooplane. Kellegi juurde maale on ikka võimalik minna, toidutagavara on ka paljudel eestlastel olemas ning ratsionaalne mõtlemine pole (veel) kuhugi kadunud.

    VastaKustuta
  2. Mina mõtlesin täna tõsimeeli, et peaks oma lastega tõsist kuulekustreeningut harjutama. Et kui on tarvis teadmata aja liikumatult surnut teeselda, siis ei hakkaks mõni kuueaastane seltsimees vahepeal pead tõstma ja küsimusi esitama. Nii kaugel olemegi oma eluga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma hoian Su blogil silma peal. Anna siis teada, kuidas sujub:)
      Ma usun, et tavaline tsiviilkaitseõppus oleks rohkem vajalik. Kuidas ellu jääda.

      Kustuta
    2. Sohoh. Tere lugemast. Me oleme muide mingeid teoreetilisi olukordi isegi lastega läbi rääkinud, aga esialgu vist loodame, et mõrtsukaga silmitsi seisma ikka veel ei pea.

      Kustuta
  3. Kurjus on ilmas, nagu oli see 2000 aastat tagasi,
    kui sul oleks võimalus ajas tagasi minna, siis
    oleksid sa kohe tagasi, sest see kurjus
    ei ole võrreldav tänapäevasega.
    Me oleme rahunenud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see on tõsi, aga ei lohuta mitte kuidagi... Kahjuks

      Kustuta
  4. Süüria isoleerimisest ja süürlaste tagasisaatmisest, isegi kui seda oleks tehtud varem, ei oleks vähemalt Pariisi sündmuste ärahoidmise mõttes tolku olnud: enamik praeguseks teadaolevatest terroriste või selle terroriakti korraldamisega seotud inimesi olid Prantsuse või Belgia kodanikud ja Prantsusmaal või Belgias ka sündinud, kuigi nende esivanemad olid pärit väljastpoolt Prantsusmaad või Belgiat, aga mitte Süüria, vaid Põhja-Aafrika juurtega (ja Alžeeria juurtega Prantsuse kodanike puhul on küsitav, kas isegi neid esivanemaid saab üldse immigrantideks lugeda, sest kui nad rändasid Prantsusmaale siis, kui Alžeeria oli veel Prantsuse oma, siis oli ju tegemist lihtsalt impeeriumi piires kolimisega). Oma riigis sündinud-kasvanud kurjategijatest niisama lihtsalt lahti ei saa, et "saadame Süüriasse".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teisalt, ma olen kohanud päris veenvat juttu Daiši isoleereimise - või kui täpne olla, siis "oma piires hoidmise" - kasuks, aga sel juhul ei räägita mitte _Süüria_, vaid just kogu selle isehakanud kalifaadi kotishoidmisest. Mis ühest küljest ei haara praegu kogu Süüriat, aga teisest küljest haarab alasid ka väljaspool Süüriat, Iraagis, kust see konkreetne kamm õigupoolest lahti läkski. Riigipiire mööda ei saa siin näpuga järge ajada.

      Kustuta
  5. Mis Al-Assadisse puutub, siis niipalju, kui ma kuulnud olen, ta _oma_ rahvast hoidis/hoiab rohkem kui suvalisi süürlasi. Mis on seadnud selle rühma muidugi löögi ala igal pool, mida ta enam ei kontrolli.

    Süüria pole kunagi olnud rahvusriik, eks ole; "süürlane" tähendab kedagi, kellel on Süüria pass, aga rahvusi on seal palju ja mõne sellise rahvuse asuala ei jää Süüria piiresse (kurdide näiteks).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu info on pärit ETV dokfilmist Obamas war:
      see võis muidugi ka propaganda olla.

      Kustuta
    2. Ma ei ole seda filmi näinud, aga arvan, et mul ei pruugi selle omast tegelikult erinevat ettekujutust olla - see erinevus, mis ma välja tõin, ei seisne mitte Assadi käitumise iseloomustamises (ma ei kahtle, et ta on Süürias koledal viisil kõvasti tapnud), vaid selles, mida silmas pidada "oma rahva" all. Niipalju kui ma kuulnud olen, oli tema grupp, alaviidid, teiste rühmadega võrreldes eelistatud positsioonis (kuigi nagu selliste diktaatorite puhul ikka, mitte päris kaitstud). Lihtsalt tema grupp oli märksa väiksem kui Süüria tervikuna.

      Kustuta
  6. näh, ma ei saa ikka lõpetada, jäi silma su lause Ma suudan mõista isise ultrakonservatiivset soovi pöörduda tagasi keskaega. Kuigi, ma ei saa aru, miks nad ei tee seda omaette a la vissarionlased. Miks peavad teised nende utoopiat tolereerima. - selle põhjal, mis ma lugenud olen, on tolereerimine viimane asi, mida nad tahavad. Nende üks tõmbejõud on tugev eshatoloogiline narratiiv: valmistumine viimseks lahinguks, kusjuures osa sellest tõmbejõust on just võimalus ise surma saada - leida midagi, mille nimel surra.

    Ma lähtun sellest poleemikat tekitanud Woodi artiklist - poleemiline ja kriitikat esile kutsunud väide oli seal see, et ei saa öelda, et IS pole mingi õige islam; selle kohta oskan ma vähe öelda, sest ei ole islami teoloogias nii asjatundlik, vbla on tema kriitikutel õigus (et Wood võtab mingite sektantide enesekirjeldust liiga kergesti puhta kullana), aga teine point, mida ei ole kritiseeritud ja kus nähtavasti ollakse temaga ühel nõul, on see viimsepäevaootuse teema. Ettekuulutuste täideminekuks on vaja, et "Rooma" (mida iganes keegi selle all mõtleb, osa Daiši liikmeid arvab, et Türgit, osa Läänt üleüldse) nende riiki ründaks, mille järel saabub kalifaadi õitseng, kuni selle peaaegu hävitab vale-messias Iraanist, jättes ellu ainult 5000 võitlejat - ja seejärel tuleb prohvet Jeesus teist korda ja viib nad võidule.

    Selle valguses Pariisi sündmustest lugedes tundus mulle, et ükskõik, kas Daiš seda terroriakti ise korraldas või tegi seda üks agressiivne grupp omal algatusel, on nende huvi seda enda arvele kirjutada motiveeritud tahtmisega Lääne riikide rünnak enda peale tõmmata. Suur narratiiv läheb käima.

    No ja pmst on nende teistele riikidele suunatud PR ju algusest peale olnud orienteeritud tülinorimisele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaatasin, et ma ei ole ainus, kes arvab, et rünnaku taga on sõjalootus, siin NYBooksi artiklis kirjutatakse peaaegu sama.

      Mh kirjutatakse ka sellest, et sellise suure narratiivi, oma elu kaalule panemise võimaluse, eepilise seiklusfilmi süžee tõmbejõud on kõige suurem noortele. Ja et Prantsusmaalt-Belgiast IS-i kutsetele reageerijateks on tüüpiliselt just noored, kes on Euroopas sündinud ja kelle perekond on pigem ilmalike vaadetega. Osalt seega teismelisemäss igavate lubjakatest vanemate vastu. Mõnikord täitsa põlisprantslastest vanemate vastu (Prantsusmaal on IS-iga liitujate hulgas suhteliselt suur konvertiitide osakaal, iga neljas-viies liitunu tuleb n.ö pärisprantslaste perest; ja iga neljas Prantsusmaa noor, olenemata perekondlikust taustast, suhtus 2014. aastal ISISesse positiivselt):

      France’s Center for the Prevention of Sectarian Drift Related to Islam (CPDSI) estimates that 90 percent of French citizens who have radical Islamist beliefs have French grandparents and 80 percent come from non-religious families. /.../ Many of these young people identify with neither the country their parents come from nor the country in which they live. Other identities are weak and non-motivating. One woman in the Paris suburb of Clichy-sous-Bois described her conversion as being like that of a transgender person who opts out of the gender assigned at birth: “I was like a Muslim trapped in a Christian body,” she said. She believed she was only able to live fully as a Muslim with dignity in the Islamic State.

      For others who have struggled to find meaning in their lives, ISIS is a thrilling cause and call to action that promises glory and esteem in the eyes of friends, and through friends, eternal respect and remembrance in the wider world that many of them will never live to enjoy. A July 2014 poll by ICM Research suggested that more than one in four French youth of all creeds between the ages of eighteen and twenty-four have a favorable or very favorable opinion of ISIS. Even if these estimates are high, in our own interviews with young people in the vast and soulless housing projects of the Paris banlieues we found surprisingly wide tolerance or support for ISIS among young people who want to be rebels with a cause—who want, as they see it, to defend the oppressed.


      Selle põhjal tundub, et Prantsusmaal kui riigil oleks hädasti vaja noortele mingit alternatiivset vinget narratiivi pakkuda.

      Praegu tuli ette, et kuue-seitsmekümnendate Lääne-Euroopas kanaliseerus sama energiaülejääk üliõpilasrahutustesse (ja oma vägivaldsemas servas samuti terrorismi, aint tookord oli selle taustanarratiiv teine).

      Kustuta
    2. nojah, noored on hukas ja vitsa liiga vähe saanud...:( Mingit korda pole
      ses mõttes on siis ju nende suund õige- Liiga hea elu teeb lolliks.
      Aga see pole ju vabandust. Mingu vabatahlikuks vms

      Kustuta
    3. Mismõttes hukas? Noored tunnevad ühiskondlikku survet ennast tõestada. Igal loodusrahval on ju oma initsiatsiooniriitus, olgu lõvi tapmine või kooliekskursioonil mälukasse joomine. ISISe noored on pigem tublid ühiskonnaliikmed, nende initsiatsioon on uskmatutele mingil moel vastu hakata. See on "hukas" vastand!

      Kustuta
    4. No just, lõvi tapmine. Mälukasse joomine. see oleks ju super.
      Me räägime ikka praegu etgelastest kes süüdimatult tuhandeid tapavad ja uut riigikorda kehtestavad.
      Nagu ma ka oma postituses kirjutasin. Mu meelest sarnanevad nad punastega.
      ma saangi nendest aru, olgu siis motiivid, mistahes. Aga aru ei saa sellest, miks seda kõike mitte omade ringis teha.
      Miks mina pean kannatama

      Kustuta
    5. Kumb on väärikam - mälukas või reaalne tegu oma riigi ideoloogia tulemuslikul levitamisel?
      Ka läänemaailma mehed käivad sõjaväes ja on pärast uhked oma patriootliku teo üle. Ka siis, kui nad kedagi ei tapa. ISISe tüüpidel on aga ka päriselt mingi tulemus ette näidata - enne polnud kalifaati, nüüd on. See ilmselt mõjub nagu narkootikum.

      Ja mismõttes omade ringis...? Nad PEAVAD oma ideoloogia nimel ülejäänud maailmaga sõdima, see on ABSOLUUTNE KOHUSTUS, mitte valik ega võimalus. Nagu theatlantic kirjutab (lugesid ikka?):
      "... Islamic law permits only temporary peace treaties, lasting no longer than a decade. Similarly, accepting any border is anathema, as stated by the Prophet and echoed in the Islamic State’s propaganda videos. If the caliph consents to a longer-term peace or permanent border, he will be in error. Temporary peace treaties are renewable, but may not be applied to all enemies at once: the caliph must wage jihad at least once a year. He may not rest, or he will fall into a state of sin."

      Võrdlus punastega on kohane, järgmine lause ongi "One comparison to the Islamic State is the Khmer Rouge". Aga nõukogude võimul polnud Jumalast antud KOHUSTUST maailmarevolutsioon korraldada. ISISel on.

      Kustuta
    6. Kusjuures seal Woodi Atlanticu-artiklis arutati ka selle üle, mis võiks olla alternatiivid, mis võiks sihtgrupile küllalt atraktiivsed olla. Seisukoht, millega ma nõus olin, oli see, et mõõdukas islam ei suuda seda pakkuda - inimesele, kes tahab fundamentalist olla, on igasugused mõõdukad ja liberaalid liiga lahjad.

      Ja siis kirjeldas ta seal üht rahumeelset fundamentalistlikku rühma, kvietiste - kes teoreetiliselt peaks samuti kalifaadi eest võitlema, kui see kunagi tekib, aga kuna see kalifaat, mida nemad tõeliseks peavad, peaks olema "kõrgemalt poolt" otse kehtestatud, mitte nii, et mingid jorsid ütlevad, et vat nüüd meie olemegi, siis praktikas ei ole neil meie maailmas seda riiki, mille eest võidelda, ja oma džihaadi on nad seega leidnud oma argirituaalides ja -vagaduses (umbes et kuidas ennast täpselt õigesti pesta ja kuidas õigesti süüa jne). Nende silmis oli see praegune moodustis valekalifaat esiteks sel põhjusel, et see on inimeste endi moodustatud, teiseks sellepärast, et moodustis tõukab suurema osa moslemeid kogudusest välja.

      Kui ma üritasin judaismiga paralleele tõmmata, siis mulle meenutasid need kvietistlikud salafistid osalt hassiide (kes ei tunnusta praegust Israeli riiki õige Israelina, sest lihtsalt poliitiline moodustis on nende silmis pseudovärk), osalt ajaloolisi (mitte käibetähenduses) varisere, kes samuti ei tegelenud mitte Rooma riigi vastu võitlemise, vaid isikliku vagaduse range järgimisega.

      Aga kui need kvietistid, kes samuti suure hoolega pühakirja järgivad, suudavad pakkuda alternatiivi neile, kes tahavad peamiselt fundamentalistid olla, siis ei usu ma ometi, et nad suudaks pakkuda midagi neile, kes tahavad peamiselt midagi, mille eest surra ja võidelda. Selline isikliku vagaduse kallal nokitsemine on reflektiivne, tüütu täiskasvanute värk (ja Daiši tegelased ilguvad nende kallal ka).

      Kustuta
    7. mis kannatustesse (ja nende põhjustamisse) puutub, siis sellise passionaarse suhtumise puhul ei tajuta vist kannatamist üldse probleemina. nad on heameelega ise valmis kannatama, peaasi, et sellel oleks mingi mõte ja eesmärk. ja miks nad peaks teiste kannatustele suuremat tähelepanu pöörama kui enda omadele?

      Mõtlesin vahepeal selle peale, et noortele on selline passionaarsus üldse omane; võimalik, et Euroopa suhteliselt rahulik elu viimase kolmveerandsaja aasta jooksul võlgneb tänu sellele, et Euroopa on suhteliselt vana elanikkonnaga. Ja et passionaarsed noorteliikumised, mis võivad vägivaldseks muutuda, on hakanud tekkima alates sellest, kui noored on muutunud eraldi grupiks. Veel varauusajal ei olnud mingeid "noori" olemas: kes füüsiliselt täiskasvanu mõõdu välja andis, hakkas ka täiskasvanu elu elama, integreeriti ühiskonda ja nad ei saanud mingit oma agressiivset noortekultuuri luua (iseasi, et see ühiskond oli siis muidugi tervikuna selle võrra agressiivsem). Ma hakkasin selle peale mõtlema, et kui me puudulikust integratsioonist räägime, siis antud juhul peaks rääkima vist puudulikust põlvkondadevahelisest integratsioonist - sest nende noorte vanemad on üldiselt korralikud kodanikud.

      ja teine asi, mis ma hakkasin mõtlema, oli siis, kui mulle jäi silma see, et ega need neofüüdid ei ole vaesest ja harimatust keskkonnast ja et paljudel on just "kõvade teaduste" vallast haridus, st harjumus distsiplineeritult millelegi keskenduda - jäin mõtlema, et kas siin võiks olla kasu sellest, kui nende haridus oleks olnud (ka) humanitaarsem. põhimõttel, et raamatute lugemine õpetab salamisi ka oma tundeid kõrvalt vaatama. ja refleksiivsed inimesed on vähem tegudeinimesed, mis oleks antud juhul nagu hea asi.

      Kustuta
    8. ma panen siia notsu viidetele lisaks veel ka loo džihaadi-johnist:
      https://pando.com/2015/02/27/the-war-nerd-why-did-mohammed-emwazi-become-jihadi-john/

      Kustuta
  7. Ma kardan, et ükski etableerunud vana tsivilisatsioon ei suuda pakkuda vemmeldava verega noortele võrdväärselt ägedat ja lahedat narratiivi ning eneseteostust koos põnevuse, ohu, kamraadluse, idealismi, vere ja püssirohuga. Siin on ju igal pool tervisekaitse- ja ohutusnõuded...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ee... vana? Mis on vana? Prantsusmaa on kalifaadiga võrreldes poisike...

      Kustuta
    2. ISIS on neid nõudeid palju tihedamalt täis kui Euroopa v muu läänemaailm.

      Meie võime homme hääletada ja alates 1. jaanuarist tervisekaitseameti laiali saata või liiklusseaduse kehtivuse peatada - sest meil on demokraatia. Inertne, aga siiski mitte kivvi raitud.

      ISISs juhib Jumalast antud seadus, mis on ühelt poolt kõikehõlmav, teiselt poolt eelkeskaegne ja kolmandalt poolt muutmatu. Jumala sõna EI SAA muuta ja selle vastu EI SAA minna. Tasuta meditsiin on neil (kui ma õigesti aru saan) ühiskonda sisse sisse kirjutatud kuni maailma lõpuni, kümnis ka, paast jne jne samuti.

      Kustuta
    3. a vere ja püssirohu point on olemas.

      ühest küljest selged reeglid (mitte lõputu demokraatlik arutamine) ja kuuluvustunne (mille puudumine ajab inimesi ka ohutumaid veidrusi tegema, nt võrkturundus), teisest küljest see adrenaliin, mida saab eluga riskimisest.

      See, et praegu on sellele vajadusele vastanud laienemisideoloogiaga usurühm, on juba juhuse asi. Jonestowni rühma liikmete ajendid olid tõenäoliselt sarnased, aga viisid hoopis massienesetapuni.

      https://en.wikipedia.org/wiki/Jonestown

      Kustuta
    4. Õige küll. Aga ma miskipärast pole väga veendunud, kuivõrd ISISe värvatud oma iidse tsivilisatsiooni karme nõudeid ja keelde tegelikult järgivad.

      Kustuta
    5. Sa vist ikka ei lugenud Notsu pandud linki?

      Kustuta
    6. Keeldude järgimisest - mine võta kinni... ühest küljest tundub usutav see, mida A. räägib: et kõik puritaanid on oma elus paratamatult silmakirjalikud, sest ei ole inimlikult võimalik nii korralik olla. Teisalt lugesin just artiklit emadest, kelle lapsed on ISIS-laseks läinud (emad olid moodustanud mingi vastastikuse teraapiarühma, et jagada kogemusi, kuidas edasi elada, kui laps on mõrvarliku sektiga ühinenud) ja üks neist rääkis,et tema laps oli enne tegelenud pisikuritegevusega ja narkotsi pannud - ja kui ta ISiga ühines ja ema ei olnud veel väga süvenenud, mis kogudus see nüüd täpselt on, tundus talle, et pahast poisist on nüüd saanud korralik poiss: ei joonud, ei pannud dõupi, ei varastanud. Alles hiljem, kui poeg oli juba sõdima sõitnud, sai aru, et kahtlane sekt.

      Ja ühe ema poeg oli aspergeri sündroomiga - ma olen aru saanud, et aspied vajavad väga täpseid juhiseid ja kui on need saanud, täidavad väga korralikult.

      Nii et fraas "kõik puritaanid" tuleks vist asendada "enamiku puritaanidega".

      Ja kõige selle peale meenus mulle paavst Paulus IV, kes oli pärast liiderlikke renessansspaavste, kes isegi ei üritanud vagad välja paista, üle tüki aja esimene korralik paavst. Oli range, piiras kiriku laristamist ja luksust. Ja ühtlasi kiusas juute taga ja pani Rooma juudid getosse kinni ning hävitas antiikseid kunstiaardeid. Mis pani mind mõtlema, et aus puritaan võib täiesti siiralt palju rohkem kurja teha kui omakasupüüdlik patune valitseja.

      ISISe-sõdalastest - eks osa ole vast sellised ülikorralikud ja teistel tuleb mingi hetk ebameeldiv ärkamine, kui selgub, et kogu aeg peabki nii korralik olema ja harjumuspärast funi ei saa enam. Osa välisanalüütikuid selle peale loodabki, et pärast esimese õhina lõppu tekib ISi sees siserahulolematus. Eriti kui varustuskanalid läbi lõigata ja ülikorralik elu on ühtlasti vaene (st korralikkuse preemiaks ei saa seda sotsialistlikku utoopiat, mida on lubatud ja mis on tglt samuti üks selle moodustise legitiimsuse aluseid - üks argument, mille toel nad väidavad, et Saudi-Araabia ei ole ikka õige islamiriik, on just selle islamisotsialismi puudumine).

      Kustuta
    7. PS: ma mõistan soovi, et selguks, et ISISlased on kõik silmakirjalikud hedonistid, kes ainult teesklevad range korra armastamist ja tahavad seda kehtestada ainult teistele, mitte endale. Juba PR koha pealt oleks see meile õudselt kasulik. Aga mulle tundub, et see on tegelikult libe tee: kui peaks selguma, et nad ongi enamjaolt ausad puritaanid, kas see teeks siis nende teod kuidagi paremaks? Kas mõrv on vähem mõrv, kui selle paneb toime karsklasest idealistlik askeet? kui seda uskuda, oleme tegelikult juba potentsiaalselt nende apologeedid.

      Kustuta
  8. Huvitav artikkel Postimehes: Ronald Riistan on samuti arvamusel, et terroriakti eesmärk oli saavutada, et Lääne riigid tuleks Lähis-Itta otse ja avalikult sõdima. Aga et kui "reasõdurid" on idealistlikud sõdalased, siis kõrgem juhtkond olevat tegelikult ilmalik, pragmaatiline võimuahne kamp, Iraagi lagunedes töötuks jäänud Ba'athi funktsionärid ehk endine Saddam Husseini klikk.

    VastaKustuta
  9. Ma jätkan samal teemal tänases postituses. Tänan linkide eest.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!