neljapäev, 3. september 2015

Sallimatu

Kui südamest aus olla, siis ma ei saa aru, miks ei või inimene olla rassist või fašist või misiganes - ist, eeldusel, et ta on seda omaette või siis delfi kommentaariumis või oma blogis. Teiste inimeste elu kallale kippumine või elu häirimine on ju taunitud ka mitteveendumuslike vaadete puhul. Ei tohi tappa ja ahistada ja kiusata...  Ega nn vihakõne ei jää inimese sisemuses olemata seetõttu, et me selle hukka mõistame.
Miks on liberaalsus õigem kui konservatiivsus, sotsialism valem kui kapitalism, kristlus siiram kui islam jne. Sallivus peak sallima ka sallimatuid ning neid kes on eriarvamusel. Valel arvamusel,
Kelle meelest?
Meil on õigus armastada ja rõõmustada ja samavõrra ka vihata ja ärrituda.  Miks mitte?
Kirjutades Ritsikule kommentaari hakkasin ma aga mõtlema sellest, et viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik. Või on?

Ma olen endiselt seisukohal, et tuldagu, kas või 10 tuhat, kui need inimesed on valmis panustama riigi arengusse ja ennast teostama. Küsimus on ju endiselt hoopis muus. Ja see, mis toimub, on lihtsalt õudne.
Ma tõepoolest usun, et nüüd on küll käes aeg sekkuda sõjaliselt, kõigile parimas eas põgenikele anda kätte relv ja ISIS maatasa teha, Jah, ma tean, et pole meie asi öelda jne.
Aga see lihtsalt ei ole enam normaalne.
Me elame globaalses maailmas, see, et EL andis sõnumi, tuldagu, on valla pääsnud kaose. Ning Rootsi ja Saksamaa peaksid kiiremas korras üle vaatama oma sotsiaalpoliitika ning toetused ja õppima USAlt ja Austraalialt ja Kanadalt,. Ei toetustele, jah isiklikule initsiatiivile...

Aga sallivuse juurde tagasi, Mul on venelastest sõpru ja kolleege ja naabritega liftis räägime maad ja ilmad läbi. Aga ma tõsiselt vihkan seda, et ma pean Eestis teenindajatega, teenusepakkujatega, müüjatega, reklaamimüüjatega rääkima vene keeles. Et vaikimisi nad kõik eeldavad, et ma seda oskan. Et mu kodupood on orienteeritud vene kliendile ja ei tea ega pea eesti pühadest ja tradistsioonidest,. Vihkan venelasi ja austan venelasi.

Ma vihkan seda kuidas koerad haisevad ja lipitsevad. Aga ma jumaldan neid nunnusid kutsusid, kes siiralt minu üle rõõmustavad ja vihkan neid sadiste, kes loomi piinavad. Ma vihkan koeri ja ma armastan koeri.

Mulle ausalt ka ei meeldi olla keskkonnas, kus naised kannavad pearätikut. Oleksin siiralt kurb, kui mu tütar armuks moslemisse. Aga siiamaani ma meenutan üritust, kus vennastusime Pakistani ja Iraagi jne naistega, Sellised mutid, et lase aga olla. Ma vihkan islamit ja mul on islamist ükskõik, kui inimene on ise tore.

Ja see, et meis on nii vihkamine kui ka tolerants, see muudabki meid vist manipuleeritavaks?
Ma vihkan seda, kuidas meiega manipuleeritakse. Pildid nunnudest kannatavatest lapsukestest, hukkunutest ja ohvritest. Ja pealkirjad manipulaatoritest, kes tulevad otsima paremat elu.
Vooglaid ütleb saates ja mingi Islandi kirjanik ka, et antagu neile orvukesed, küll me kasvatame ja aitame. Ja ametnik vastab mokaotsast, et sorry, orvukesi polegi...
Nii me kõigume selle kahe vahel. Mina kõigun.
Te võite mind vabalt nimetada rassistiks või kuidas iganes soovite.
Mul on lihtsalt kahju, et me oleme nii manipuleeritavad, nii haavatavad ja kõigest pisikesed mutrikesed selles suures mängus.
Meil on täna võimalik pealt näha maailma täielikku muutumist.
Ja,
Me ei saa mitte midagi teha.
Me oleme etturid suuremas plaanis, Ja see on väga õudne.
Kohe ikka väga õudne ja kohutav.
Mina ei taha et maailm muutub. Aga ma ei saa selles suhtes absoluutselt mitte midagi teha.
Aga minul on ju ka õigus olla ning arvata, kas pole?
Las ma siis vähemalt vihkan ja elan oma emotsioonid välja.

19 kommentaari :

  1. Kes iganes kisavad, et peame olema tolerantsed teiste uskude, kultuuride, seksuaalsete kallakute, jne ... suhtes peaks kõigepealt peeglisse vaatama ja olema tolerantsed ka nende vastu kes ei ole tolerantsed. Muidu on ju tegu valikulise tolerantsusega, mida võiks lausa tolerastiaks nimetada :D Siinkohal pean silmas sõnavabaduse tasemel tolerantsust, et vähemalt võiksin oma arvamust avaldada kartmata sattuda "poliitilise korrektsuse" kaitsjate materdamise alla. Vägivallale või teiste arusaamistega inimeste maha nottimisele kutsuvad üleskutsed loomulikult ei käi sõnavabaduse alla.

    VastaKustuta
  2. Aseta ennast nende olukorda, ja sa tead mida teha.

    VastaKustuta
  3. Ma olen niiiiiii nõus selle jutuga (või siis täpsemalt selle pointiga, sest koerad on igast asendist nunnud).
    Ja ma olen nõus pakkuma abi sõjapõgenikule, kes vajab abi. Aga kuidas saan ma olla kindel, et tegu on põgenikuga, mitte tolle maski all siseneva vaenlasega?
    Kuidas ma saan olla kindel, et meiega ei manipuleerita ja et me ei ole taas kord propagandaohvrid? (Vastus- ei saagi ju...)
    Täna näitas TV3 uudistes immigranti, kes elab Eestis juba 12 aastat, omab isiklikku äri ja suhtleb vabalt riigikeeles. Kui sellised meile saabuvad- no annaks Jumal! (Jumal vrd. looja, kuidas iganes teda ka ei nimetataks).
    Ma ei ole rassist, päris kindlasti mitte.Nagu öeldud- nahavärv ei loe. Loeb meelsus ja mõtlemine. Mind on nii kasvatatud, et kellelegi külla minnes käitud majareeglite kohaselt. Nii lihtne ongi. Aga kui mu külaline teatab, et nüüd on see minu maja ja kehtestab oma reeglid... ma vist veidi ikka vihastan küll.
    Kuna olen (muuhulgas ka) ajalooõpetaja, ei saa ma kuidagi üle ega ümber Suurest Rahvasterändamisest aastatel 400-600 pKr. Tehtagu järeldused ise.

    VastaKustuta
  4. Mina ei ole ennast väga sallimatuks pidanud, aga lugedes Sinu postitust, siis vist olen minagi, sest ma mõtlen üldjoontes samamoodi. Ma vist olen lihtsalt rohkem sinisilmne olnud ja üritanud näha seda, mida tahan. Rohkem jääb siiski silma see avalik mõõdutundetu labasus ja nn vihakõne, millega ma kuidagi leppida ei tahaks. Kas peaks selle keelustama? Ma üldiselt ei ole eriti millegi keelustamise poolt, aga ma ei tahaks sellega leppida, avalikult vastu olla on ka juba ohtlik vist...Mõnede inimeste maailm on must-valge, ilmselt on sellises maailmas elamine kordi lihtsam kui kõikuda seal hallis alas, kus sa natuke vihkad ja natuke tolereerid. Ei meeldi mulle ka see tunne, et tegelikult ma ei saagi ju midagi teha ja mingit "õiget" seisukohta omada, sest ma pole selgeltnägija. Kahjuks ei oska ka teistmoodi olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures. Ma olen omast arust salliv kõigi vastu, aga mu maailm on siiski must-valge. Et on õiged asjad, mida teha ja valed asjad, mida mitte teha. Et mõnede inimeste meelest on valed asjad õiged ja vastupidi, ei muuda mind nende asjade suhtes leebemaks, kuigi ma mõistan hukka ainult teod, mitte inimesed.

      Kustuta
  5. Nõus! Kümme korda nõus.
    Ma pole pagulaste vastu, ent see mis toimub, on hullumeelne - Saksamaa teatab, et võtab kõik süürlased vastu ja siis pahandab Ungariga, et see neile ilma dokumentideta pagulasi saadab - aga need pagulased pole enam nõus Ungaris olemagi, dokumentide taotlemisest vms rääkimata, sest Saksamaa lubas ju nad kõik vastu võtta.
    Ma armastan Euroopat, mulle meeldib siin, mulle meeldib ka Eestis, aga päris tõsiselt mõtlen, et omaks ma nõutud oskusi, siis läheks Kanadasse või Austraaliasse. Sinna ei saa naljalt igaüks kohale aerutada ja raha nõudma hakata.

    VastaKustuta
  6. Loomulikult võib inimene olla rassist ja arvata mida iganes, kui ta teeb seda omaette ja ei puutu teiste ellu.
    Täpselt samamoodi on teistel õigus teda oma arvamustega hukka mõista.

    Kust sa võtad, et sotsialism on halvem ja kristlus siiram? Sest enamik inimesi näib nii arvavat? Keegi ei keela vastupidi arvata.

    Sallivus on see, mis lubab sul arvata, mida tahad - niikaua, kuni sa ei keela teistel arvata, mida nemad tahavad. (ja ma ei mõtle siin lihtsat mittenõustumist.)

    Sallivus lõpebki nende indiviidide juures, kes reaalselt võtavad endale õiguse piirata ja korraldada teiste elu. Nagu öeldakse, sinu rusika õigus lõpeb seal, kus algab minu nina.
    Ja vot selliseid "rusikamehi" ei pea ja ei saa tolereerida.

    Just sellepärast ongi konservatiivsus minu silmis halvem kui liberaalsus, et piirab isiku vabadust otsustada oma elu üle (näide: vana aja konservatiivsed perekonnad, kus mees otsustas, mida tema pere liikmed tohivad ja kuidas peavad elama).

    Muide, vihakõne ei ole see, mida inimene sisemuses räägib, vaid konkreetselt viha ja sallimatust õhutav avalik tekst.

    T.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, praegusel juhul seda tüüpi, nagu enne seda põlengut käis, et "tublid mehed Saksamaal pistsid näe tšurkade maja põlema, miks meie nii mömmid oleme, et midagi tehtud ei saa." Ässitamine mõjub osale inimestele, vähemalt kui seda tükk aega hoolega teha.

      Muud tüüpi kuritegudele samal mole minu arust ei ässitata - muud tüüpi kuriteod on ajendatud omakasust või suurtest isiklikest afektidest. Isiklike afektidega polegi nagu midagi ässitada (kui just mitte jutt stiilis "kui naine petab, siis õige mees lööb ta maha", aga ma kahtlustan, et ka see kvalifitseerub vihakõneks) ja mis omakasusse puutub, siis ei ole näha kommentaare stiilis "no kui sul ikka on raha vaja ja ta sulle niisama ei anna, siis anna kaikaga vastu pead" või "mida sellel kinnisvaraarendajal siis muud üle jäi kui maja põlema pista, kui tal seda niisama lammutada ei lubatud".

      Ma ise näen ka sellist vahet, et crime passionnel'e ja omakasu-kuritegusid on retoorika muutmisega raskem mõjutada. Okei, üldised hoiakud mingil määral mõjutavad - kui inimesed üleüldse kontrollivad oma tundeid paremini, pannakse toime vähem kiremõrvu; ja kui üldine hoiak on omakasupüüdlikkust vastustav, on ahnel tegelasel oma omakasukuritegu iseendale raskem õigustada. Aga siiski on vihakuritegudel isiklikku motiivi vähem kui kiremõrval või ahnuseteol ja seega allub see ideoloogilisele mõjutamisele rohkem.

      (Apropoo, ka muud sorti kuriteole õhutamine on seadusega keelatud.)

      Mis puutub su oletusse, et "viha ja sallimatus pole absoluutne ja täielik", siis teatud keskkondade kommentaariumides jääb küll mulje, et on. Kusjuures ühtlasi tundub mulle, et on üksnes juhus, et see viha on langenud parajasti just selle grupi peale - ja see viha loksub aeg-ajalt ühe grupi pealt teise peale üle või haarab järjest üha uusi ja uusi juurde. St mulle tundub, et sedalaadi kommentaatoritel - ja tegude tegijatel - on viha ja frustratsioon ebamäärane ja igatseb objekti. Kui selleks objektiks mingi grupp - tüüpiliselt halvemuses olev grupp - leitakse, siis on grupi esindajate tunnused ebaolulised.

      Selliste kommentaatorite käitumine sarnaneb sellele, kui purjus jõmmid tülitavad möödaminejaid, kes on oma väljanägemiselt piisavalt "teised" ja ühtlasi tunduvad küllalt ohutud - ühesõnaga, naisi, kõhetuid meesterahvaid, meesterahvaid, kes on nende arust homo moodi, hipisid. Asi pole neis möödaminejates või nende omadustes, oluline on see, et nende arvel saab oma grupikuuluvust kinnitada ja agresiivsust välja elada. Muidu peaks omavahel kaklema.

      Kui sa ise räägid sellest, kuidas mingi grupi esindajatest osa meeldib, teine osa ei meeldi või osa tunnuseid meeldib, teine osa mitte, siis see on juba intellektuaalne hoiak, täiesti teist tüüpi nähtus. Sa vaatad inimesi indiviididena või isegi kui alati ei vaata, siis oled selleks võimeline. Ma ei usu, et sa oleks representatiivne.

      Kustuta
    2. õhh. *samal moel* ja *agressiivsust* mõistagi.

      Kustuta
    3. ... ja vastne näide elust enesest (kus minnakse kallale kellelegi, kes näeb välja piisavalt erinev, et silma torgata (rätikuga), ja küllalt ohutu (naisterahvas).

      Mul oli hiljuti endal üks kogemus, kus õnneks piirduti mu välimuse hääleka kommenteerimisega (mul oli mustlastantsu seelik pärast esinemist veel vahetamata). Kusjuures kunagi varem ei ole sedalaadi tähelepanu selle kostüümiga olnud, kuigi see ei ole vahepeal silmatorkavamaks muutunud. Inimeste suhtumine on läinud "teistsuguste" vastu kurjemaks - kuigi Eesti demograafia on enam-vähem selline, nagu paar aastat tagasigi (suurim erinevus on väljarände arvelt, mitte sisserände). Viha grupi vastu, keda siin tegelikult õieti ei ole.

      Ma ei usu, et ilma usina ässitamiseta see seis niimoodi muutunud oleks.

      Kustuta
  7. Ungaril pole ressursse, et kõiki neid masse registreerida, laagritesse paigutada ja siis Saksamaale saata. See mass käib neile üle jõu. Reeglite kohaselt nad peaksid minema laagritesse, saama vajadusel abi, regatud ja alles siis liikuma edasi Saksamaale. Nad aga punnivad kõik otse. Raudteejaam pidi olema hullumaja. Mul on kolleeg väga usklik inimene ja käib nädalavahetusel perega Ema Theresa õdede juures vabatahtlikuks. Ütleb, et sisimas ta saab nendest aru, et see on õudne, mis toimub aga mida päev edasi, seda rohkem on ta veendunud, et noored mehed peaksid relva haarama ja omal maal vastu hakkama. Ilmselt on see meie naiivsus ja me ei k ujuta ette, kas selline vastuhakk on mõttekas ja võimalik aga kuidagi hullumeelseks on see ränne läinud ja lõppu ei paista. Ma hoian end kõigest sellest lihtsalt eemal, ei loe uudiseid ega foorumeid. Ainult kui keegi lingib, siis vaatan.
    Aga selge on see, et teemas on mitu erinevat probleemi koos. Üks on ilus vana Euroopa, mida me kõik tahaks alles hoida ja sälilitada. Teine on olukord põgenike kodumaal, taust, ajalugu. Siis lisaks põgenikega hangeldamine, smuugeldamine. Neljandaks meie oma riigisisene sallimatus kõige uue ja teistmoodi oleva vastu. Vägivalda ei õigusta miski ju. Sismas võid sa sallida või mitte aga normaalne inimene ei lähe põletama või peksma. Ja see viimane on kindlasti see, mida peaks avalikult taunima ja hukka mõistma, karistama ka.

    VastaKustuta
  8. Kas kõik need smungeldajad, hangeldajad, šlikerdajad jne (nimetagem neid kuidas iganes) ei mängigi mtte "normaalsete" ja " normaalsuse" peale.
    kas se pole puhastverd nahhalsus? manipulatsioon?

    VastaKustuta
  9. Kirikuisa ("vihka pattu, aga armasta patust") parafraseerides: võid mitte sallida multikultit ja immigratsiooni, aga salli pagulasi ja muulasi.

    VastaKustuta
  10. Ma ei saa seda Euroopa Liitu enam tõsiselt võtta, kui nad ei suuda välispiire kaitsta ja immigrandid takistamatult sisse tungivad. Tahes-tahtmata tuleb meelde see, mis juhtus Rooma riigiga 4. sajandi viimase veerandil ja 5. sajandil.

    VastaKustuta
  11. Sheerin veel ühte seisukohta, millega ma väga nõus olen.


    Püüaks, poleemikata.
    Kogu aja, mil antud teema nii makstud, kui ka sotsiaalmeedias üleval on olnud, on seda saatnud pidev ja süsteemne asiotaaž. Inforuum on täidetud äärmiselt polariseeritud materjaliga, milles ühes kuvatakse pagulastest demoniseeritud pilti ning paralleelselt jookseb voog, mis demoniseerib kohalikku konservatiivset populatsiooni. Kuid vaid vähesed mõtisklevad selle üle, kuhu see kõik viib? Kuid samal ajal lõhe ühiskonnas kasvab.
    Olgugi, et massmigratsiooni veel ei ole, on ka end tolerantseteks ning sallivaiks nimetavad kaaskodanikud omandanud kõnepruugi, mida samuti vihakõneks võiks pidada. Sildistamine, konteksti moonutamine, faktide selektiivne kasutus või isegi valetamine on muutunud oma hoiaku surumise vahendeiks. Mõlemasse leeri on tekkinud trolle, nii makstuid, kui vabatahtlikke, organiseeritakse miitinguid ning lausa kontserte, mille väärtus segaseks jääb. See kõik on ideoloogilise totaalse sõja ilming.
    Tuleb aru saada, et pagulastemaatika on olnud sõõm väga mürgisest karikast.
    Ma mõistan konservatiivset eestlast, sest ajalugu on sellel maal elavat rahvast paraku läbi võõra käe ja väe väärkohelnud (ei hakka ridu ajaloos toimunu peale raiskama). Seega umbusk, ksenofoobia või lausa rassism on pigem sümptomaatiline ilming (nii nagu ka eestlaste kihk talveks seeni, kurke ning muud suupärast konserveerida) ning et neist üle saada, läheb kindlasti rohkem, kui paarkümmend aastat ning mõned DVD täied Hollywoodi toodangut. Kas mõni PR kontsert, poliitiku manitsus või poleemiline pilt seda muudab, ilmselt mitte. Sest inimestel on kombeks oma seisukohtade juurde kindlaks jääda, eriti siis, kui neid survestada püütakse.
    Samuti mõistan ma inimesi, kes on palju reisinud, erinevaid rahvaid ning kultuure näinud, positiivset sidet kogenud ning tahaks heas usus midagi hädas olijate heaks ära teha. Sest mis saaks olla üllam, kui inimese aitamine, eriti kui too pageb surmahirmus.
    Kuid ideoloogilise totaalse sõja tingimustes ei ole leeride vahel dialoog, vaid teineteist välistav võitlus. Ning seda me enda ümber näieme. Seega ei aidata, vaid hävitatakse. Kui Vao pagulaskodu sein välja arvata, siis hetkel vaid ideoloogilisel pinnal. Kuid iga ratsionaalne inimene peaks mõistma, et on aeg peatuda, paar sammu tagasi astuda ning vaadata pilti laiemalt. Sest antud kursil jätkamine ei ole tulemusi, vaid tagajärgi loov.

    VastaKustuta
  12. osa 2

    Kuid nüüd veidi igavamat juttu, nimelt arvudest. Kuid neis peitub sagel tõde.
    Maailmas on ÜRO hinnangul hetkel 43 miljonit pagulast. Kellest 15 miljonit on oma kodumaalt põgenenud ning 27 miljonit on seal konfliktikoldes lõksus või redutab. Lihtsalt püüdke see arv endale lahti mõtestada. See on kogu Ukraina elanikond ning pea 10% kogu Euroala rahvastikust.
    Ning selle arvu sisse ei ole arvatud n.n. mugavuspagulasi, kes on tegelikult ökosüsteemi hävingu, majandus, usulis, rassilis või rahvuslikud pagulased.
    Neid on 69 korda, just - 69 korda rohkem. Pea 3 miljardit.
    Niisiis, summaarselt on meil Aafrikast, Aasiast, Lõuna-Ameerikast ning ka Euroopa osadest regioonidest pea 3 miljardit inimest, kes pakiks võimalusel oma kompsud ning pageks Euroopasse või Põhja-Ameerikasse. Just nii, nagu eelnenud ning sel sajandil ka meie rahvuskaaslased.
    On ennustatav, et sellise stsenaariumi realiseerudes toimuks sotsiaalne kataklüsm, mis ilmselt ei parendaks pagulaste elulemusvõimalusi, aitaks neid välja majanduslikust surutisest, laseks neil elada oma usku, rassi või kultuuri tolereerivas ühiskonnas. Meil (eurooplastel) lihtsalt ei ole sellise võimekusega sotsiaalseid institutsioone, mis suudaks massimmigratsiooniga adekvaatselt tegeleda. Isegi rannavalve ning päästevõimekus on piiratud, mis viib juba praegu traagiliste hukkudeni Vahemerel, millest poleemikud teevad küünilisi noppeid, et ühiskonda edasi lõhestada. Viimane neist, oleks traagiline juhtum Aylan Kurd´ga, kes vahemerel hukka sai. Aga selektiivselt ei räägita isegi tema viiaastasest vennast ning emast, kes samuti elu kaotasid. Või teistest, pidevalt hukkuvaist, paadipõgenikest, ega Sudaanis kõrbeis uitajatest, Lõuna-Ameerika "mässajatest", Hiina uiguuridest ning teistest vähemustest ega muust "statistikast". Miks?
    Sest me ei suudaks kõiki neid lugusid kunagi isegi läbi lugeda. Rääkimata süvenemisest või lahendamisest. Kõik need ülejäänud lood muutuvad müraks, statistikaks, sumbunud karjeiks.

    VastaKustuta
  13. osa 3
    Samas kui meie omavahel karjume.
    Me võiks üle Vahemere ehitada silla, viia sisse tšarterlennud Aasiasse ning Lõuna-Ameerikasse, kuid ka see ei tähendaks pagulastele muud, kui vaid teed järjekordsesse getosse, mille nimeks oleks Euroopa.
    Lahendus nende õnnetute inimeste probleemidele ei peitu Euroopas, vaid nende kodumaal. Ning kui me tõesti tahame neid aidata, siis tuleb anda materjaalset tuge asukohariikidesse, viia sinna spetsialiste, kes parandaks taristu ning aitaks luua ühiskondlikud institutsioonid. Taastada haridustee alged või parendada olemasolevat. Kustutada võlgu. Aidata reguleerida veriseid konflikte. Jah, see tähendaks ka sõdurite saabaste määrimist, sest arvestades hetkel geopoliitilist olukorda, osade regioonide puhul muudmoodi lihtsalt ei saaks.
    Ning loomulikult tegeleda poliitiliste jõududega nii kodus kui võõrsil, kes üleüldisest turmist kahjuks kasu lõikavad.
    Ning nagu sageli, peab probleemi lahendamiseks küsima lihtsaid ent õigeid küsimusi.
    Mis tekitab pagulasi? Kus need sündmused toimuvad? Kuidas on võimalik neid protsesse pöörata?
    Ning nii irooniline kui see ka ei ole, on kõikidele neile küsimustele vastused olemas, ainult et reaalne tegevus on kummastav.
    Lihtsalt üks näide.
    Sellal kui ISIS korraldab masshukkamisi, milles tuhanded inimesed oma elud kaotavad, või inimesed Nigeerias mürgistuse ohus oma kodudest põgenevad, tegeletakse EU ladvas inimkaubanduse probleemidega, mis on vaid vahekiht probleemi olemuses. Leitakse lausa mingid liibüa nimed, kes väidetavalt pagulasi paatidesse aitavad, need merekõlbmatuks muudavad (et päästjad oleks sunnitud abistama) ning siis Euroopa poole saadavad. Ning meil korraldatakse pagulaskodu põleng ning reaktsionistlik kontsert "Sõbralik Eesti".
    Kas te saate aru, kui totter see kõik on? Mitut kontserti või põlengut on tarvis, et kasvõi üks põgenikke tootev probleem lahendada?

    VastaKustuta
  14. Osa 4
    Me võime ühe suure ja sõbraliku kontserdi saatel kõik Eesti linnad maha põletada, aga see ei lahendaks mitte ühtegi geopoliitilist probleemi.
    Inimkaubitsejad on vaid vahend, et Euroopasse pääseda. Ning see, et nood omakasupüüdlikud on, ei tohiks olla kellelegi üllatus. Kuid rääkida tuleks hoopis muust.
    Miks mitte ISIS´st, mis Süüria ning Iraagi aladel koletusi korda saadab, hävitades oma teel tuhandeid inimesi?
    Tõmmata vahelduseks vaibale rahvusvahelised korporatsioonid, mis ressursi hankel ning kaubavahetusel elajalikku ekspluatatsiooni läbi viivad, mille kõrval ka inimkaubitsejad suhteliselt inimlikud tunduvad.
    Survestada Iisrael´i lõpetama genotsiid palestiinlaste kallal jne. jne. ad nauseam.
    Selle asemel tehakse Exceli tabeleid kvootidega ning vaieldakse neis sisalduvate arvude üle. Manitsetakse konservatiivset kodanikku ühelpt poolt sallivusele. Kuid samas sildistatakse teda ksenofoobiks, sallimatuks või lausa vihkajaks ning rassistiks, niipea kui too "ametliku" kursi küsimärgi alla seab. Hirmutatakse nii ühtest kursist kõrvalekaldumise ohtlikkuse suunal. Keelitatakse järgima euroopalikke tavasid. Teiselt poolt kostitatakse videote või tekstidega, mis immigrantidest, pehmelt öeldes, koletiste mulje jätavad.
    Kas see palagan peatab saudid, kes läbi kapitali ning vahhabiitliku ideoloogia kütavad ISIS´ele hoogu juurde?
    Või näiteks Royal Dutch Shell´i allhankijad, kes nafta ammutamisega Nigeerias ennenägematu mastaabiga ökokatastroofe on põhjustanud ning oponente füüsiliselt elimineerinud on?
    Peatab Aasias laste ning naiste tööalase ekspluateerimise?
    Lõpetab genotsiidi Darfuuris?
    Maksab ellujäämiseks vajaliku palga Paraguai´s või Boliivias?
    Aitab taastada taristu Haitil?
    Lõpetab genotsiidi palestiinlaste vastu?
    Peatab sõja Ukrainas?
    Või kasvõi leevendab Hiina kommunistliku partei survet Hiina aladel elavate vähemuste vastu?
    Jne. jne.
    Ilmselgelt peab nii Eesti, kuid eriti EU oma võimu mujal, kui oma kodanike peal, näitama. Võtma ausad end teravad teemad üles nii oma suurettevõtete juhatustes, oma liitlaste ning "liitlaste" laua taga ning hankima ka endale peegliga rahakott. Kuid ilmselgelt on vaja leida lahendused massidele, mitte päästa käputäis ning lasta ülejäänuil statistikaks muutuda. Säilitades seejuures meie enda ühiskondlik tasakaal, mitte tuues kõike ehitatut ohvriks.
    Jürgo Bolitšenko

    VastaKustuta
  15. Ma ise olen - mõeldes Süüria probleemide lahendamise võimalusele koha peal - mõelnud Türgi üle. Kes ühest küljest torpedeerib Süüria kurdide vabadusvõitlust ja ei ole ka päris kindel, et ta vargsi ISISt ei toeta. Ja teisest küljest oleks Euroopal või üldse Lääne riikidel talle praegu õudselt keeruline selle kohta midagi öelda, sest esiteks pakub ta Lääne vägedele võimalust enda lennuväljasid kasutada. Teiseks on ta vastu võtnud 2 miljonit Süüria pagulast ja keegi ei taha, et ta selle koha pealt ümber mõtleks ja need kõik Euroopa poole teele saadaks.

    Mis abistamisse puutub, siis Jordaaniat ja Liibanoni oleks mõistlik abistada, vaadates kui suure löögi nemad selles pagulaskriisis enda peale on võtnud. Jordaanias peaks olema praegu rohkem kui üks süürlane kümne kohaliku peale - kusjuures "kohalike" hulka kuulub ka varasemaid pagulasi, kes on juba naturaliseerunud, palestiinlasi näiteks. Neil on seal reaalselt elu kitsamaks läinud, nt veepuuduse koha pealt. Kuigi samas on raske ette kujutada, kuidas sinna pikema aja jooksul suuremas koguses joogivett toimetada.

    Ma kardan, et kõige tõenäolisem stsenaarium on see, et IS muutubki riigiks, õigupoolest on tal sellest õige vähe puudu. Siis on parim lootus see, et ta millalgi stagneerub ja taltub, nagu jõhkrad režiimid üldiselt on teinud, kasvõi juba puhtalt selle huvides, et teiste riikidega normaalsemaid suhteid pidada, äri huvides: Brežnevi NL ei olnud enam nii vägivaldne nagu Stalini oma, Iraan ei ole praegu enam kaugeltki sama kuri kui kohe pärast islamirevolutsiooni, vaid on ringiga uuesti umbes 1920. aastate liberaalsustasemele jõudnud. Aga see võtab muidugi aega.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!