kolmapäev, 23. september 2015

Et Eesti elu edeneks

Mul oli väga kummaline nädal.
Käisin kahel üritusel, mille eesmärk oli "Eesti riigil on raha, aita see ära kulutada".
Sama eesmärk, aga täiesti erinev sisu ja tegijad.

Esimese ürituse osalejad ja korraldajad olid pigem vasakpoolsed lillelapsed. Linnainimesed. Kasutasid sõnu visioon, strateegia, kompetentsikeskus, sihtgrupp, imago...Me tegime moodsate e- vahenditega grupitööd, olime kaasatud. Aga kuluaarides liikus kuulujutt, et tegelikult on asi otsustatud. Tegijate lemmikprojekt on ambitsioonikas, huvitav, aga .. naiivne.
Kuidas, küsin ma tegijalt, kujutad sa ette selle elluviimist?
Lihtne, ütleb tema. Riik keelustab muud asjad. Käseb kõigil hakata tootma just selliseid tooteid, kompenseerib väiksema tootlikuse, ärakukkunud tulud ja turud, kehtestab sanktsiooni tõbrastele kes käsku ei kuula, paneb piirid kinni, et odavamad alternatiivid ei saaks segada ning aitab hinda kujundada, et eestlane ka osta jaksaks.
Täiesti siiralt ja tõsiselt räägib.
Need lapsed on kasvanud vabas Eestis, aga mõtlevad nagu oleks pärit Põhja- Koreast...?


Teisel üritusel osalejad olid lihtsad inimesed peamiselt maalt. Need, kes oleksid pidanud esimese ürituse visiooni ellu viima. Paraku polnud neil sellest aimugi. Ja kui ka oleks, oleks nad ilmselt muianud ning käega rehmanud, tegeleme ikka tõeliste probleemidega.
Lüümikuid päris ei näidatud. Kuid olemise vorm oli eelmine sajand, Ettekandja näitas slaide ja kui kellelgi oli midagi öelda, siis karjus vahele.
Öelda oli palju.
Riik ei saa teadlastele otse maksta, vaid ettevõtja peab seda omavahenditest intressita krediteerima. pärast  maksab riik raha tagasi.
Mõte poleks halb, kui poleks kaht läbivat probleemi. Eesti on vaene ja väike. Ettevõtja on vaene ning tal on majanduslikult raske mõelda paarikümneaastases perspektiivis, isegi kui tahaks. Selleks, et anda teadlastele sisend, peaks oskama seda sõnastada. Abikõlbulikud on, aga, vaid teatud teemad ja väga pehmed tegevused. Sinna, kuhu raha tegelikult vaja oleks, ei anta.
Eesti on väike, kõik tegijad tunnevad üksteist ja seetõttu on probleeme usaldamisega.

Miks, küsib ettevõtja, pean ma teile selle eest maksma. Täna ju välimaised firmad seda asja  juba pakuvad, kas nad pakuvad siis halba asja, on see vale, kas meie teeksime mingi revolutsiooni?
Ei, vastab teadlane. neil on ka õige ja hea, aga meie saaksime teha eestispetsiifilise.
neil on suured majad ja osakonnad R&D jaoks. Meil on projektid.

Ühiseid probleeme, mida lahendada, isegi leiaks, aga kas on mõtet... summad on pisikesed, valimid uuringuteks väikesed, projektipõhine tegemine ja uurimine on nagunii kahtlase väärtusega...

Kõigi nende ürituste puhul häirib mind kõige rohkem dubleerimine. Meil on ministeeriumid, sihtasutused, kompetentsikeskused, arenduskeskused, instituudid jne jne kõik teevad midagi ja nullist.  Isegi, kui nad teavad, et kõrvalmajas on midagi sel teemal tehtud, seda ignoreeritakse.  Kõik tahavad olla algatajad, projektijuhid... kulutades meie raha.
Meil on loodud hiiglaslikud struktuurid. Miks nad ei tee oma tööd? Ma tegelikult ei tahaks, et kõik asjad tulevad ülevalt alla. Kaasamine on tore ja edev. Aga kui oled terve päeva istunud ja tsiteerides teise ürituse sõnavara " ajanud mullikesi ja sooja õhku välja", siis paratamatult tekib küsimus. Mida teevad need, kes saavad nende asjade tegemise eest palka.

Neil üritustel saad aru, et meie riigil on raha liiga palju.

Teine suurem teema on Eesti tulevik. Tsiteerides klassikuid, meil endiselt puudub suur narratiiv.
Need mõlemad töögrupid lähtuvad eeldusest, et me oleme tugevad, ise. Teisiti ei saakski.

Ühe käega tahame me suurt: eksporti, mis tooks riigile raha, palju nutikaid töökohti, tuntust mis jõuaks laiade massideni, teadussaavutusi, mida oleks valmis ostma maailma suurkorporatsioonid.
Ja siis oleme neil üritustel ja räägime mikromastaabist. Niššitoodetest, startuppidest, pisikese segmendi maitseeelistusest.
Me ütleme, et tahame olla multikultuurne mitteääremaa, aga meie strateegia näeb ette, et   ignoreerime maailma kasvavat toiduvajadust ning meie piirid püsivad nende miljonite toiduotsingute ees kinni ja meie inimesed töötavad missiooni, mitte raha pärast.
Minu jaoks on need kaks eesmärki vastuolus ja ma ei näe, kuidas need haakuvad.
Aga, ju ma olen rumal. Ja vana.

Ma tean. Ma olen sessamas blogis manitsenud rohkem unistama, rohkem vaatama suurelt.
Aga see on pagana raske. Kui sa oled reaalselt selles süsteemis sees ning sa iga päev näed, kuuled, tajud kui vaesed ja väikesed me oleme, on seda raske ignoreerida.
Me tegelikult ju kõik teame, et Eesti riigil ei ole ega saa mitte kunagi olema raha, et saada tuntuks igas maailma nurgas. Meil ei ole ega saa mitte kunagi olema niipalju raha, et olla maailma parimad kõigil aladel, teha igas valdkonnas tipptasemel teadust. Ei ole reaalne avatud piiridega globaalsel turul ignoreerida nõudlust ja sundida inimesi tegelema pisikeste kahtlaste nišsidega.

Seda tunnistada ning pürgimisest loobuda. oleks, aga, allaandmine. Seda samuti ei  peaks. Ka midagi tegemine on parem, kui mitte midagi.

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et meie suurim pidur vs muu maailmaga on meie liigne kapitalism. Kui Lõuna- Lääne Euroopas on ühistud, siis meil eraettevõtted. See tähendab, et iga ahela lüli tahab teenida kasumit, see tähendab halastamatut konkurentsi meie endi ettevõtete vahel ja tahte puudumist koostööks.

Jah, selline lugu.

Hea uudis on see. Et Euroopal ja meie riigil on raha küll. Kõik suured probleemid on lahendatud ning meil on aega tegeleda pehmete väärtustega.


Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!