neljapäev, 24. september 2015

Kõva pea ja keeleõpe

Me hakkasime vene keelt õppima 2. klassist. Inglise keel lisandus kas neljandas või viiendas. Keskkoolis saime vene keelt süvendatult, viis tundi nädalas. Ja ülikooli ajal veetsin ühe suve töötades venekeelses keskkonnas. Vene keel oli tähtis. Toona väideti, et rahvaste vahelise suhtlemise keel. Inimeste keel.
Me elasime venekeelses meediaruumis ja praktikat aitasid saada kümned kirjasõbrad. Me tuupisime luuletusi, tekste. Peamine fookus oli klassikalisel ilukirjandusel, aga kohati sai loetud ka tarbetekste, Igal aastal käisime kusagil Venemaal ekskursioonil.

Ülikooli diplom väidab, et õppisime seda ka kõrgkoolis, aga ausalt. Ei mäleta. Kas ja mida üldse.

Inglise keele tundidest on mul üsna hägused mälestused. Meid oli keelerühmas 26. Esimene õpetaja pr. Pommer alustas iga tundi lauluga "My bonnie lies over the ocean",
Midagi kõva häälega öelda sai umbes igas kolmandas tunnis...  Hiljem tuli meile nägus noor õpetajanna, kes eelistas ilmselgelt poisse. Tüdrukutel oli voli tegeleda muude väga oluliste asjadega.
Metoodika oli sama, mis vene keele õppel. Tuupisime sõnu ja väljendeid pähe, tegime töid grammatikareeglite peale ja lugesime - tõlkisime tekste. Ainult raamatuid ei lugenud ja luuletusi oli kordades vähem.
Aga.
Õppimiseks puudus point, mõte ja motivatsioon. Milleks meile inglise keel?


Siis muutus meie elus nii üht kui teist ja selgus, et ka inglise keelt on meil vaja.
 Lahked tööandjad võimaldasid meile kursuseid. Ma pole neid kokku lugenud, aga usutavasti olen tänaseks õppinud mõlemat keelt samas mahus.
 Kursuste fookus oli " ärikeelel". Üks õpetaja ütles mulle otse, et sõnavara on mul muljetavaldav, aga grammatikaga on väga niru.

Mitu mitu aastat töötasin kollektiivis, kus töökeeleks oli inglise. Vabal ajal rääkisime vene keeles.
Täna on mu esimene eelistus inglise keel. Vene keeles olen töö keskkonnas reaalselt saanud hakkama, aga pigem räägin ma vene keeles Lermontovist, lastest ja meestest. Õnneks kasutab vene keel ärinduses palju ingliskeelseid laensõnu.
Ma elan venekeelses keskkonnas ja ingliskeelses meediaväljas.  Aga mulle tundub, et mu inglise keel on parem. Rohkem on praktikat.

Ma saan vabalt hakkama tööalaste artiklite- ja raamatutega ja tõlkeilukirjandusega.

Kuidas oleks, aga, originaalis lugeda klassikat?

Ja nüüd sain ma ootamatult portsu mõlemakeelset ilukirjandust ja eksperiment algas:)
Katsealusteks said Jerome "Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog)" ja Gogoli "Нос". Mõlemad lustakad, vaimukad, teoreetiliselt lihtsad lugemised.

Mnjahh. Jerome polnud vast parim valik, kuna paadindusalane sõnavara on mulle arusaamatu ka eesti keeles. Maksimaalne maht oli poolteist peatükki. Siis läks mõte uitama.
Võõraid sõnu oli väga palju- aga, olgu tänatud e- raamatute funktsioonid. Tõlkida oli ka väga lihtne.
Südamest aus olles jõudsin lõpuni vaid tahtejõu abil.

Nina, seevastu, läks lennates. Ma olin lausa hämmingus, mis imelisi venekeelseid väljendeid mu mälu teab.

Hüva, ehk polnud raamatud võrdsed ja õiged. Pole õige teha järeldust ühe raamatu põhjal.
Aga see pani mind mõtlema. Me kulutame kümneid aastaid mingi keele õppimiseks. On ka praktika ja keskkond. Aga ikka ei oska. (st mina ei oska).
Mu tütre koolis oli metoodika teine. Nad ei õppinud sõnu, vaid tekste. Laulsid rohkem. Kaur kirjutab Elisabeti juures kommentaarides, et mõnes koolis alustatakse hoopis tähtede maalimisest ja motivatsiooni tapmisest.

Paraku, mulle tundub nii, on tulemus taas individuaalne.
Inglise keelt nad kooli lõpuks reeglina valdavad. Prantsuse keelega said mu tütre klassist hakkama need, kel motivatsioon ja anne. Vene keelt mõikasid need, kel ka kodune keel oli seesama.

Kas on siis olemas head, universaalset meetodi keele selgeks õppimiseks?

Selle eksperimendi kokkuvõte minu jaoks:
  • kui sa oled õppinud klassikalist keelt, on ärinduses raske. Ja vastupidi.
  • Klassikalise keele sõnavara on värvikam ja laiem. Ärikeeles käib mäng rahvusvaheliste väljendite peal
  • Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.

Ma jätkan eksperimenti ning selle aasta lõpuks peab ka ingliskeelsete raamatute lugemine olema sama kerge.

22 kommentaari :

  1. Metoodika mõju on selgelt individuaalne. Mul on kaks last käinud samas eelkoolis ja seal õpetati inglise keelt omaenda väljatöötatud meetodil: http://www.parnupostimees.ee/425391/vabakoolis-vaatles-tunde-ode-mary. Üks laps ei õppinud aastaga pea sõnagi; teine õppis väga väga palju; millest vahe - ma ei tea.

    Algkeeles lugemist võib alustada krimkadest või ulmekatest - ilmselt kergem keel kui klassikal. Ma ise võtsin TRÜ raamatukogust raamatuid välja autorite kaupa - "palun mulle kogu Chandler, mis teil on". Aga venekeelsed ilukirjandust ma ei suuda.

    Oot - aga vene keel - sul on ju kõrgharidus ometigi? Mis aastal sa lõpetasid? Meil oli õppekirjandus vene keeles, selle mittevaldamine ei tulnud kõne alla. (Või ajan ma midagi totaalselt segi?) Ma ise olin ülikoolis umbes 1988 - 1993.

    Lapse vene keele õppe osas alles selgub, kas tapab või ei. Võimalik, et püsiva iseloomuga tütarlapsele on praegune metoodika okei. Ja et eelkoolis palju edukam, aga samavõrra püsimatum poisslaps viskab paari nädalaga püssi nurka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üldse tundub, et kogu kooli õpetuse metoodika on suunatud püsivale lapsele, kes a) viitsib ja b) ei esita "miks" küsimusi. Kevadel on KOLM tunnust, õppige need pähe ja saate hea hinde. Miks just KOLM? Sest õpikus on nii kirjas, sellepärast!!!

      Kustuta
    2. jah õigus, ülikoolis olid venekeelsed raamatud ja õpikud küll. Meelest juba läinud,

      Kustuta
    3. Krimkad on jah hea lugemisvara. Kui on vaja inglise keeles ladusalt lugema saada, siis soovitan Gardneri Masoni-jutte - tal on natuke kohtužargooni, aga kui sa oled eesti keeles juhtumisi tema jutte juba lugenud, siis ei tohiks see eriline tõke olla. Ma ise alustasin nendega enam-vähem nullist, st ma ei olnud üldse inglise keelt õppinud, aga kriminulle eesti keeles nii palju ei olnud, kui palju ma lugeda tahtsin. Kui Gardneri lugemine läks hästi, läksin Christie peale üle (uskumatu, aga ta on nõks raskem). Kui Christie oli juba kerge, siis võtsin Rex Stouti (jälle nõks raskem). Ja kui Stouti lugesin juba ladusalt, siis võtsin "Sõrmuste isanda" ette. Ja pärast seda enam ei sõnavara ega grammatikaga probleeme ei olnud.

      Vene keelega on mul nii, et pärast kooli lõppu tundus, et üldse ei oska. Millest oli kahju, sest terve hulk vene kirjanikke meeldib mulle väga, äge oleks olnud originaalis lugeda.

      Hiljem selgus et "üldse" on liialdus. Hääletades sain lätlaste-leedukate ja baltivenelastega siiski suheldud küll, sinnamaani polnud mul lihtsalt kunagi tarvis olnud vene keeles suhelda. Ja ülikoolis avastasin, et erialaseid artikleid suudan vene keeles lugeda (nt Lotmanit), mis siis, et ilukirjanduse barjäär tundub liiga kõrge. Sest erialaterminoloogia on ikka suht-koht sama.

      Ühesõnaga - räägitud saan, aru saan veel paremini (kahekümnendates inimestega koos hääletades oleks see nagu supervõime, lausa raske uskuda, et keegi NII vähe võib aru saada nagu alla kolmekümnesed), vajaduse korral ka loetud, aga mitte nii ladusalt, et lõbu pärast lugeda (välja arvatud üks Harmsi ainetel tehtud koomiks, millest lisandusid mu sõnavarra olulised väljendid "i ujehal v Baden-Baden", "tsarstvo jego nebesnoje" ja "po srovnenju Gogoljam, Puškin sam puzõr").

      Aga vat vene keele grammatika oleks nagu täitsa tühi koht. Ma süüdistan siin õpetamise järjekorda - grammatikaga üritati tegelda sellises algkoolieas, kus ei osanud veel oma emakeelestki sellistes terminites mõelda. Ja hiljem, kui oleks selleks juba paremad ajud olnud, eeldati, et me juba oskame, keele õpetamisega enam pmst ei tegeldud ja anti ülejõukäivat kirjandust lugeda.

      Kustuta
    4. apropoo lugemismaterjal - ühest küljest avastasin makatöö tegemise ajal oma suureks üllatuseks, et saan pmst Lotmani lugemisega hakkama, kui pingutan. Teisest küljest on meeles, kuidas meie ülikooli vene keele õpetaja üritas kangesti meile huvitavaid teemasid leida, otsis selliseid poppe ja noortepäraseid asju, millest me saaks vene keeles rääkida. a mul oli see häda, et ma ei teadnud poppidest ja noortepärastest asjadest midagi ja ei huvitanud ka, nii et ma olin tema vestlus- ja ettekandeteemadega püsti hädas. Ta raalis selle välja ka: nentis minu puterdava ettekande kuulamise peale leebelt "see ei huvita sind vist eriti".

      Kustuta
    5. Eks-NSVL-is käies tundub samuti, et vene keel on supervõime. Meil oli eelmine suvi vene giid - ma sain igast sõnast aru!!! Ja no mida sa teed nt Dušanbes inglise keelega!

      Kustuta
    6. Mul tuli supervõimetunne peale just sellest, kui nägin, et nooremad ei saa ikka üldse aru, isegi kõige triviaalsemast viisakusvestlusest.

      Kustuta
  2. Eeeehhh....ma olen selle põlvkonna inimene, kes on lõpetanud kooli viimase kümne aasta jooksul. Sealjuures siis "mitte-eliitkooli". Ja minu vene keele oskus on 0. Õppisin kokku 7! aastat + olen käinud pooleaastasel intensiivkursusel ja no ei oska, täiesti võimatu. Samas inglise keel on täitsa suurepäraselt peas - võrdlesin oma eksamitulemusi tänavustega ning punktide järgi oli mu riigieksami tulemus C2 oskuse tasemel - mis peaks ometi ju suurepärane olema... Soome-rootsi keelt pole õppinud, aga vähemalt soome puhul saan kirjakeelest kuni pool tekstist ikka aru. Isegi saksa keelt oskan õppimata rohkem kui vene keelt.

    Minu jaoks on vene kõrgkirjandus ja klassika kaks müstilist asja, millest kõik räägivad ülivõrdes, aga kahtlustan, et ei hakka seda kunagi originaalkeeles lugema...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga suudad sa enda ja meie jaoks välja mõelda, miks see nii on?

      Mul oli omal koolis vene keel "3" ja "3-" vahel. Aga nüüd saan kenasti aru ja kui õigesse keskkonda satun, siis räägin ise ka...

      Kustuta
  3. Mina lõpetasin keskkooli 15 aastast tagasi, vene keel oli 5. Sellest ajast peale pole mul vene keelt enam-vähem kordagi vaja läinud. Mingid lihtlaused suudan veel moodustada ja juttu kuulates saan teemast aru, aga kõik need kümme aastat õppimist on küll haihtunud. Ehk siis minu hinnangul on kõik praktikas kinni. Aju unustab, kui õpitud oskusi ei kasutata.

    VastaKustuta
  4. Meil oli keskkoolis vene keele õpetajaks armeenlanna, nii olime sunnitud suhtlema ainult vene keeles. Lisaks venekeelne meediaruum, telesaated jne. Raamatutest olen vene keeles läbi lugenud elulooraamatu Võssotskist ja mõned peatükid Darwini evolutsiooniteooriast ülikoolis.
    Tõsi, et mis ei liigu, läheb rooste ja kindlasti oskan vene keelt halvemini kui peale keskkooli, aga aru saan hästi ja räägin ka kui vaja.
    Inglise keel oli aastaid passiivne, viimasel ajal on tulnud rohkem suhelda, aga ebakindlus on endiselt sees.
    Aga mu vanemad lapsed ei mõika vene keelest mitte midagi, kuigi koolis mitu aastat õpitud. Tõsi, õpikud on neil kehvad, lihtsama suhtluskeele asemel mingid eluvõõrad ja imelikud dialoogid. Ja reaalset kokkupuudet selle keelega pole üldse, võibolla ka sellepärast.

    VastaKustuta
  5. (Kuna ma mingil põhjusel pole nüüd kindel, kuhu see vastus siis läheb, ütlen ära, et osa on Kaurile)

    Ma arvan, et konkreetselt minu kooliajal oli probleem mitmekülgne:
    1) õpikud - nagu ritsik ütles (ja ma kahtlen, et need õpikud vahepeal muutunud väga on) olid meie õpikud täis tekste, millega nö. päris elul oli vähe seost. Ma mäletan, et me lugesime ja jutustasime tekste Puškinist ja Tšehhovist jt asjadest, vene tsaariajast ning igasuguseid luuletusi pidime ka õppima (ometi tehakse seda ju ka inglise keeles?).

    2) metoodika - A ja O oli sõnavara tuupimine ning tekstide lugemine ja peast jutustamine. Aga keegi ei kontrollinud need esimesed aastad, kas lapsed päheõpitud tekstidest ka aru said või oskasid neid oma sõnadega ümber öelda - sisuliselt, mis õpikus kirjas oli, selle vuristas õpilane enam-vähem samasugusena tagasi ja sai hindeks 4 või 5. Õpikud, pean ausalt ütlema, olid IGAVAD ja kui inglise keele õpikud olid ilusad, täis ka mitte-akadeemilist teksti, just katkeid ajalehtedest jne (seda küll peamiselt juba 9-12 klass), siis vene keele õpikud nägid täpselt sellised surmigavad, faktide baasil, tuupimist soosivad välja. Ja ma pole kindel, et meie õpetaja teab mis suurepärane oli - ta oli väga huvitav isiksus, ta oli venelanna, kes rääkis meiega peamiselt vene keeles - aga me ei kuulanud ei vene raadiot, vaadanud vene filme või teleseriaale või multifilme ning ka kuulamisülesandeid oli vähe (see kõik oli inglise keeles suur +).

    3) vähene kasutus? mul puudus kokkupuude vene keelega, ma ei kohanud ega kasutanud seda poes või koolis, ma ei näinud ega kuulnud seda väga telekast ega raadiost. Meil puudusid klassis venekeelsed ajalehed ja ajakirjad - inglise keele osakonna õpetajad ostsid ise kamba peale mingi hunniku iga kuu, ja lasid õpilastel tundides lugeda. Muidugi võiks nüüd öelda, et oleks siis ise pidanud, aga milline 7.-8. klassi õpilane teeb neid asju ise?

    Mu vene keele saab vist kokku võtta sellega, et kui ma 10.klassi astusin, avastas meie uus vene keele õpetaja, et lapsed ei oska isegi öelda, et kuidas leida seda või toda poodi ning kuidas küsida teed.... Ehk sisuliselt oli kogu õpe 6-9.klassis maha visatud. Ja ma tõesti ei oska öelda, miks see keel pähe ei jäänud (ega jää siiani) - rasked sõnad? Keeruline grammatika?

    VastaKustuta
  6. "Me elasime venekeelses meediaruumis"
    Mina küll tol ajal venekeelses meediaruumis ei elanud. Elasin eesti-, soome- ja venekeelses meediaruumis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma olen pärit Lõuna- Eestist, meil soomet polnud,
      Vene keel oli telekas, raadios pooled laulud, kinos filmid. Koolis õppisime, Nagu öeldud, siis kirjasõbrad, meil oli ka rahvaste sõpruse klubi- selle raames kohtumised.
      Meie linnas oli sõjaväeosa, mistõttu ikka tuli ette, et linnas paluti rääkida " po tselavetseskii"

      Kustuta
  7. selle praktikaga on tegelikult veider lugu.
    Mu lapse pinginaaber oli rahvuselt venelanna ja klassis oli veel 5 vene perest pärit last.

    Minu pühapäev.
    Liftis kohtan venelasest naabrinaist, arutame maad ja ilmad läbi.
    Lähen metsa. Inimesi üle ei loe, kõik ei räägi, aga silma järgi ca 60% räägivad oma vahel vene keeles.
    tulen tagasi . poe juures on meil vene joodikute kambake.
    Pood, aga on pisike Venemaa. Olgu, seal palju ei suhtle. Kassapidaja ütleb zdrastvuite, mina tere.
    Siis lähen juurikauid ostma, müüja on venelane,

    Ehk siis. Võimalusi praktikaks on musttuhat. Telepaketis on 100 kanalit ja võimalusi suhtlemiseks samuti küllalt.
    Aga lapsed ei suhtle, ega räägi, ega üritagi vene keelt proovida. Lihtsam on äelda, ei oska või minna üle inglise keelele.

    Ammu on räägitud, et inglise keel peaks olema koolis alles 3.keel.
    Kui vene keele osas on n maineküsimus vms, sis küsimus keele nr 2 kohta. Kas lõpetjad räägivad seda vabalt? B2 tasemel?

    VastaKustuta
  8. Praktika oleneb suuresti sellest, kus Eesti osas sa asud. Tartu venelased räägivad enamus peaaegu aktsendivaba eesti keelt.
    Mida sa mõtled keele nr 2 all? Minul oli esimene keel vene, teine inglise ja kolmas saksa. Kolmas oli mul ainult seetõttu, et käisin humanitaarklassis, ülejäänutel oligi vaid 2 keelt. Saksa keelt õppisin 3 aastat keskkoolis, ei oska seda absoluutselt aga ka tunnid olid meil rohkem sellised, kus räägiti pigem saksa kultuurist kui keelest. Iseenesest oli see hariv. Inglise keele ametlikku taset ma ei tea. Ülikoolis ilma ingliskeelseid teadustekste lugemata hakkama ei saa (ok, ilmselt mõni saab ka) ja ka tööalaselt on pidev kokkupuude. Samas tean, et need, kelle kokkupuude inglise keelega keskkooliga otsa sai, ei julge seda eriti kõneleda, aru saavad lihtsamatest tekstidest küll pea kõik.
    Rootslasest töökaaslane on väitnud, et eestlase tunneb ära sellest, et ta ei oska inglise keelt. Päris šokeeriv arvamus ju. Loodan, et tänapäeva noored juba oskavad seda normaalsel tasemel, aga kindlalt ei tea.

    VastaKustuta
  9. "Õppimiseks puudus point, mõte ja motivatsioon. Milleks meile inglise keel?"
    Praktilist vajadust tol ajal muidugi ei tundunud eriti olevat. Aga inglise keel oli kuidagi välismaine ja huvitav.

    VastaKustuta
  10. Kui eriala (füüsika) kirjandus oli vene keeles, siis huviala ja nüüd elukutse (kirjandus) oli inglise keeles. Lõpuklassis sain ühe õpetaja käest - suur aitäh talle! - K&R kserokoopia. Ehk siis, mõlemat keelt oli vaja.

    Ma olen Lasnamäel üles kasvanud, aga vot seal ma küll vene keelt ei rääkinud, vähemalt meelde ei tule.

    VastaKustuta
  11. Mina õppisin aastatel 1982-1993 vene keelt ja samal ajal, esimese klassi teisest poolaastast peale ka saksa keelt. Saksa keelt räägin, loen ja kirjutan kuuenda klassi kevadest peale täiesti vabalt, ilmselt C2 tasemel. Vene keelt ... Noh, umbkeelse naabrinaisega saab kaks lauset rääkida, kui tema sabatška jälle jalga laseb. Rohkem ei oska. Kooli ajal oli ka pidevalt tunne, milleks meile vene keel, kole, igav ja mõttetu. Vaat oleks inglise keelt õppida saanud ...! Viimase olen endale hiljem ise selgeks teinud, ülikoolis ka natuke aidati (loe: torgati ninapidi ingliskeelsesse õppekirjandusse ja öeldi, et esimene eksam tuleb 100% õpiku peale).
    Keegi kooliaegne õpetaja teadis rääkida, et eestlased ei olevat võimelised vene keelt korralikult ära õppima. Ma ei osanud siis küsida, kas viga on sisihäälikute suures hulgas, ebaloogilises grammatikas või veel milleski muus. Arvan, et tegelikult on kõige taga ikkagi isiklik huvi, õpetajad ja praktiline vajadus. Minul olid saksa keeles suurepärased õpetajad, vene keeles ... parem mitte meenutada. Mõlemad ained olid muide "viied", aga nii oli ka füüsikaga, mida ma vihkasin vist veel rohkem kui vene keelt. Tublide tüdrukute asi.

    VastaKustuta
  12. Tglt, kui ma nüüd mõtlen, siis ei ole mu puudulik ja vigane vene keel ehk ainult õppekavas kinni . Sest meenus, et ühel aastal oli üks õudselt hea õpetaja, kelle ajal ma tundsin, et kohe päriselt edenesin. Eestlane kusjuures, aga see ei olnud miinus, sest ka vene emakeelega õpetajad oskasid meil eesti keelt ja asi oli rohkem isiksuses.

    Kahjuks oli meil selle hea õpetajaga ainult üks aasta.

    Mispoolest see üks õpetaja nii hea oli? täpselt ei mäleta, aga meeles on midagi sellist, et ühest küljest oli ta päris range ja nõudlik, asjad pidid tehtud olema. Aga teisest küljest olid tema nõudmised kuidagi selged ja arusaadavad. st ma ei pidanud mõistatama, mida ma nüüd õieti tegema pean, vaid teadsin. Ja meeles on ka see, et ta päriselt seletas ja aitas, ühesõnaga, õpetas. Ülejäänud õpetajad justkui eeldasid, et meile jääb vene keel ise külge, kui meil on õpik ja meile sealt ülesanded kätte antakse ja me need ära esitame/ära vastame. st suht sarnane probleem nagu enamikus koolides kehalisega: kästakse midagi teha ja hinnatakse seda, aga ei õpetata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mina mäletan ühte inglise keele õpetajat, kelle puhul võiks öelda, et see on ÕPETAJA. Ma ei tea, mida ta nii eriliselt teistmoodi tegi - aga ma võin kahtlemata öelda, et minu keeleoskus sai hoo sisse ning kiirenes märkimisväärselt tema tundides (põhikoolis). Ta oli väga range, aga ta oli ka inimlik ja tal oli huumorimeelt. Ta kasutas kõiki kohustuslikke materjale, aga andis oma isiklikust (klassiruumis asuvast) suurest raamaturiiulist kõike lugeda - nime, allkirja ja kuupäeva vastu. Ta tegi meiega kohustuslikke kuulamisülesandeid, ent ta kuulas meiega ka BBC raadiot ja lasi enne vaheaegasid vaadata salvestatud multifilme (pakun, et äkki ta salvestas neid ise VHS kassettidele kaabeltelevisioonist?), selle asemel, et veerandi viimases tunnis midagi peale pressida.

      Tal olid klassis suured postrid keelereeglite ja verbide jne kohta (aga see on minu teada keeleklassides normaalne). Lisaks sellele oli tal üks suur stend või tahvel, kuhu ta kinnitas iga nädal uue portsu artikleid, katkendeid jt. inglise keeles - ma mäletan, et seal oli artikleid ajakirjadest, tuntud ajalehtedest (NYT ja TIME olid kindlasti ühed, ja brittide mingid lehed olid ka) ning ta uuendas neid järjepidevalt iga nädal või kahe nädala tagant. Mingi olulisema sündmuse puhul tegi ta eritunde - näiteks siis kui QEII Eestis käis või Ameerika president (kuigi meil oli siiski suunitlus Briti-Inglise keele peale).

      Ja see kõik oli rohkem kui 10 aastat tagasi - ehk ei saa öelda, et see õpetaja oli rikas või jõukas, et ta sai neid asju teha. Vastupidi, ma siiamaani imestan, et kust ta üldse need artiklid ja filmid ja raadiosaated sai - ehk tuttavad salvestasid/kopeerisid/saatsid kirjadega?

      Aga tema pingutused kandsid vilja - ma ei mäleta mitte ühtki last tema tundidest, kes poleks inglise keelt vähemalt suhtlustasandil selgeks saanud. Võib-olla ei skoorinud need õpilased kõik suurepäraseid tulemusi eksamitel, aga nad said kõik keeles hakkama, nii enese väljendamise kui suhtlemisega.

      Kahjuks lahkus see õpetaja juba mitu aastat tagasi välismaale tööle, keeleõpetajana kuhugi inglisekeelsesse riiki ja minu tolleaegne kool kaotas suurepärase keeleoskusega inimese. Raha pole kõike, aga selle olemasolu laseb olulisemalt kergemini magada.

      Kustuta
  13. Mäletan, et algkoolis olid vene keele õpikud ja õppekavad veel küllalt head. Ja vene keelt õpetati siis meile eesti keeles. Siis aga (6. klassis või umbes niimoodi) läks vene keele õpetamine väga grammatikakeskseks. Vene keele õpikud olid venekeelsed, õpetaja oli venelanna, kes rääkis vene keeles. Ega ma vene keele grammatikast tol ajal suuremat aru ei saanud. Ega keegi ei seletanud mulle arusaadavalt aru, mida винительный või творительный tähendavad.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!