neljapäev, 15. oktoober 2015

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 
Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.
Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Ilmselt pole mu võrdlus õiglane. Martat olen ma lugenud musttuhat korda ja igas vanuses. Täiskasvanuna loetud Tee viib... jääb kindlasti seetõttu nõrgemale positsioonile.

Šasa kasvab üles u 1894. Revolutsioon on õhus, aga kaugel.
Sasa on intelligendi tütreke. Majapidajanna ja koduõpetajad.

Marta tegevus toimub u 20 aastat hiljem. Esimese MS eelõhtul ja ajal. Marta õde Lilli saab tunda ka kapitalismi õudusi, kuid õnneks kasvab ümber ja saab tunda Vene provintsi kõiki võlusid.
Marta on töölise ja revolutsionääri tütar. Eestlane. Ja ilmselt see viimane annab mitu sümpaatiapunkti.
Marta on ühtlasem lugu suurte tunnetega. Lein, armumised ja sõprus.

Vahel olen ma mõelnud, kuidas oleks olnud elada sellel ajal. Kui elasid Tõelised inimesed, head inimesed. Kes pidasid õigeks ausust, siirust, lahkust, nõrgemate aitamist. Vasjok Trubatsovi raamatus on  näiteks stseen, kus õpetaja kurvastab halva hinde pärast ning poisil on piinlik!, et ta on õpetajat alt vedanud.

Või on see kompensatsioon sellele, et nad elasid nii keerulisel ajal ?
Kui klassi sattus mõni kiusupunn või eputaja, siis kasvas ta kindlasti seltsimeeste abiga ümber. Kuna tegemist on autobiograafiaga, siis pole põhjust kahelda ka ilukirjanduslikes liialdustes.

Midagi mõjutab kindlasti ka see, et autoriks on naine. Ja usutavasti on mingi mõju ka rahvusel. Vene inimesed ongi natuke rohkem suurelisemad, siiramad, avatumad...? Kui võrrelda näiteks Eesti Lutsu, Tammsaare ja Vildega, kes olid Brušteini eakaaslased, siis nende kirjeldused lapsepõlvest ja noorusest tsaariajal, on hoopis teise tonaalsusega.
(Siinkohal täname kindlasti ka Eesti filme, tänu millele teame, et toona oli elu must ja pime ja depressiivne.)

Mina mõistan revolutsiooni. Venemaal oli olukord ikka üle mõistuse. Hiljem läks nagu läks, aga 1789 aastal maailmas alanu andis meile lühemad tööajad, ametiühingud, pensionid, paljudes riikudes tasuta hariduse ja kättesaadavama tervishoiu. Keskklassi. 

Kuigi aeg on muutunud. Ja inimesed on muutunud, siis tegelikult meeldivad need raamatud mulle endiselt.
Lugedes Brušteini, Kaverinit, Gaidari.... on kuidagi piinavalt kahju sellest kadunud maailmast.
Ma ei taha seda tagasi, aga hea, et see on olnud,

3 kommentaari :

  1. "Tee viib kaugusse" raamatus on triloogia kaks osa, kolmas osa "Kevad" ilmus eraldi raamatuna 1965. a. Kirjutan neist varsti ka oma "Tütarlapse.."-blogis.

    VastaKustuta
  2. Fakt, et ühe raamatuga on olemas lapsepõlvemälestused, muudab võrdluse ebaõiglaseks vist küll. Mina lapsepõlves "Kullimaja Martat" ei lugenud, kardetavasti oli see minu ajaks juba lihtsalt nii ära loetud, et füüsilisel kujul ta meie majas enam ei esinenud. Ja minu jaoks pole just Marta-raamat see päris õige ;)

    Aga sellele olen minagi mõelnud, kui ilusad ja head on nendes raamatutes elavad inimesed. Ja alles hiljuti mõtisklesin, milline oleksin ma tööl, kui minu arusaamist õpetajaks olemisest ei oleks mõjutanud Saša esimene õpetaja Pavel Kortšagin, aga veelgi rohkem "Kevades" olnud matemaatikaõpetaja, kellel oli häbi, kui õpilased häbitult käitusid.

    VastaKustuta
  3. Minule meeldis ka Kullimaja Marta väga, aga seda lugesin juba peaaegu täiskasvanuna (vaatasin praegu järele, meil oli see 1984 aasta trükk, see tähendab, et pidin olema vähemalt 18). Hästi armas raamat on :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!